Toitumisgurud lubavad tihti, et mingit kindlat liiki toitumisega, olgu selleks siis kas Atkinsi dieet, toortoit, süsivesikuvaene toit või vegetaarlus, on võimalik ainevahetust niimoodi mõjutada, et hiljem võib süüa niipalju, kui on isu (toitumisreeglite piires), ja isegi kui süüa päevas 5000 kcal, kaal langeb. See on rumalus.

Rumalus, milles on siiski ka kübeke tõtt, kui aus olla. Sest teatud toitumisrežiimi järgides tahetaksegi tihti vähem süüa. Selles mõttes on väide, et võib süüa niipalju, kui isu on, ja ikkagi kaalust alla võtta, korrektne. Kuid tegemist pole mingi maagiaga, ja see ei toimi ka igaühe peal, sest mõni lihtsalt ei lase end „ära petta” ja kostitab end mõnekümne lisakaloriga, mis ei pruugi tulla koogitükist, vaid näiteks liiga suurest kanaliha või brokoli portsjonist.

Uurimused on tõestanud, et valgurikkad toidud vähendavad isu, ja kui toidus on külluslikult valke, tarbib inimene ühel toidukorral 440 kcal vähem (Weigle et al., 2005). Selle üheks põhjuseks on asjaolu, et pärast valgurikka toidu söömist püsib täiskõhutunne kauem ja veresuhkru tase jääb suhteliselt muutumatuks. Samal ajal kui lihtsad süsivesikud, nagu suhkur või jahu, imenduvad kiiresti verre, annavad korraga palju energiat ja kohe peale seda veresuhkru tase langeb, hoolitsevad kiudained, mis sisalduvad näiteks puu- ja köögi­viljades või täisteratoodetes, selle eest, et süsivesikud imenduksid verre aeglaselt ja ühtlases tempos, organism seedib neid pikkamööda ja kõht püsib kauem täis ning veresuhkur on stabiilne. Ka valke ja rasvu töötleb organism aeglasemalt ja nemadki annavad kauem energiat.

Kuigi nii koogitükk, milles on 500 kcal, kui ka kalkuniliha brokoliga, mis sisaldab samuti 500 kcal, annavad mõlemad ühepalju energiat, töötleb organism koogitüki kiiresti läbi ja saab kohe külluslikult energiat. Sellega kaasneb tihti õnnetunne, umbes nagu kohvi, nikotiini või isegi kokaiini tarvitamisega, mis kõik mõjuvad ergutavalt. Pärast joovastust järgneb aga tagasilöök, tajume, kuidas veresuhkur langeb. See tunne on ebameeldiv ja tahaks sellest lahti saada. Loomulikult on kõige lihtsam suhu pista midagi, mis veresuhkru taset kiiresti tõstab. Kuigi suhkru- ja jahurikas toit on maitsev, ei kaasne sellega rahulolutunnet. Tundub hoopis, et polegi nagu midagi söödud, ja nii tulebki kohe uue pala järele haarata, et veresuhkru taset taas tõsta.

Terviseportaalis MedicineNet väidetakse, et inimesed, kellel on veresuhkru tase kaua aega kõrge olnud, võivad olla sellega niivõrd harjunud, et kui veresuhkur langeb normaalsele tasemele, kaasnevad sellega sageli madala veresuhkru sümptomid. Nii näiteks hakkab nende süda mõnikord kiiremini lööma, nad higistavad ja värisevad või muutuvad rahutuks, neil tekib hirm ja peapööritus. Tegemist oleks nagu võõrutusraviga.

Kiudaineterikastes toiduainetes, näiteks puuviljades, on küll palju suhkrut, nagu ka täisteraleivas on enamasti sama palju süsivesikuid kui saias, aga kuna energia jõuab organismi aeglasemalt, ei hüppa veresuhkur üles-alla.

Lisaks on kiudaineterikaste toiduainete maht oluliselt suurem. Pooles kilos porgandites on vähem kui 200 kcal, aga palju meeldivam on haarata 50 grammi kaaluv Snickersi batoon (242 kcal) kui süüa pool kilo porgandeid. Teades, et köögiviljades on 100 grammi kohta keskmiselt 30 kcal ja puuviljades 60 kcal, on toortoidust juba puhtfüüsiliselt raske kõhtu väga täis süüa. Et suur tugev mees, kelle päevane kalorivajadus on 2500 kcal, toortoidust kaalus juurde võtaks, peaks ta sööma päevas 5 kilo puu- ja juurvilju. Isegi väga hea isuga inimesele oleks see parajaks väljakutseks.
Superdieetide saladus ongi selles, et kui inimene tarbib valgu- ja kiudaineterikkaid toiduaineid, siis ta isu väheneb ja tal pole tunnet, et peaks oma söömist eriliselt piirama, kuid kaal ikkagi langeb. Kuid ka siin kehtib kalorite tasakaalu reegel, st et kaalu võib langetada nii 1000 kcal sisaldavate kookide kui ka 1000 kcal sisaldavate köögiviljadega.

Selle näiteks on kaks meest, üks õpetaja, teine ülikooli töötaja, kes mõlemad võtsid „ebatervisliku toiduga” tugevasti kaalust alla, kuna tarbisid mõlemad vajalikust vähem kaloreid. Õpetaja John Cisna sai oma päevased 2000 kcal kätte McDonalds’i kiirtoidust, tema kaal langes kuue kuuga 127 kilolt 101 kilole, sellega õnnestus tal oma tugevat rasvumist näidanud KMI langetada 30-le (Pawlowski, 2014).

Kansase ülikooli töötaja Mark Haub sai oma päevased 1800 kcal aga maiustustest, nagu Donuts ja Twinkies, ja kaotas kahe kuuga 12 kilo, mis tõi ta kergelt ülekaaluliste hulgast normaalkaaluliste sekka. Hämmastav on, et vaatamata ebatervislikule toidule paranesid seejuures tema verenäitajad: halb LDL-kolesterool langes ja hea HDL-kolesterool tõusis 20 protsenti ning vere rasvasisalduse näitajad langesid 39 protsenti (Park, 2010).

Ka mahukad uurimused, milles on kõrvutatud erinevaid toitumisviise, on jõudnud sarnaste tulemusteni. Golay et al. (2000) lasid rasvunud patsientidel süüa päevas 1100 kcal, seejuures oli üks osa neist rasvavaesel, teine osa süsivesikuvaesel, aga see-eest rasvarikkal dieedil. Olenemata erinevast toitumisviisist kaotasid mõlema grupi patsiendid ühepalju kilosid, ja nii nende verenäitajad kui ka vererõhk paranesid ühtviisi hästi. Veresuhkru tase langes aga rohkem neil, kes olid söönud süsivesikuvaest toitu.

Oluline ei ole mitte see, kui palju üks või teine dieet suhkrut sisaldab, vaid kalorite hulk. Surwit et al. (1997) lasid neljakümne kahel rasvunud naisel kaalu langetada, üks osa pidas suhkrurikast, teine vähest suhkrut sisaldavat dieeti. Mõlemas grupis osalejad kaotasid ühepalju kilosid, nende verenäitajad paranesid ja vererõhk normaliseerus ning lisaks kahanes aja jooksul nende söögiisu ja tõusis meeleolu.