Töönarkomaani treeningpäevik, 4.osa: pühadeaegne patupäevik
Aasta lõpp on treenimise ja enda üldiselt kokku võtmise koha pealt üks üsna aktiivne aeg. On aeg vaadata tagasi möödunud aastale ning teha järeldusi tehtu kohta. Vastavalt tegude tumedusele mõeldakse välja uusaastalubadusi.
Arvan, et enda koha pealt võin vabalt öelda, et detsembri alguses alustatud “väljakutse programm” päästis mu südametunnistuspiinadest ja väga suuri muutusi ma uueks aastaks just enese tervise ja heaolu vallas teha ei plaani. Piisavalt suur katsumus saab olema saavutatud vormi hoidmine ja ka eeskujuliku toitumise hoidmine. Rääkides eeskujulikust toitumisest — jõuludel patustasin üsna korralikult. Tõsi, süümepiinadega ja paar korda teadlikult ka iseendale ei öeldes. Aga kuidas saab vastu panna paarile tassile glögile, vanaema keedetud süldile ja muule heale-paremale, mis jõulude ajal toidulauale tekib?
Eks alati on väike patustamine lubatud (kuna ma ei langeta otseselt kaalu), aga kui “kuradile sõrm anda”, siis on karta, et pärast saab ettenähtud režiimi peale tagasi minemine olema raske. Magusaisu ei näi vähenevat ka praegu ja kiusatusega peab väga aktiivselt tegelema. Ema tehtud pannkookidest oli peaaegu võimatu keelduda, aga tegin seda siiski. Olen üsna veendunud, et kui meelekindlus kõikuma hakkab, võtab universum vastu eesmärgi sind veel rohkem rajalt kallutada ja viskab su nina alla kõige paremini lõhnavaid maiuspalasid. See on lihtsalt õel.
Aga raskusest ja toiduga patustamisest hoolimata käisin ma siiski trennis kõik ettenähtud korrad. Seda ilmselt eelkõige süümepiinade vähendamiseks, sest “ei viitsi” oli väga lihtne peale tulema.
Hambad ristis trenni
Spordiklubi oli pühade ajal avatud normaalse graafikuga. Jõululaupäeval oli jõusaal üpriski tühi. Paar üksikut treenijat õnneks olid. Õnneks selle pärast, et vahepeal tuleb ikka ette, et keegi unustab näiteks 50kg kettad mõne masina peale ja hoolimata oma jõu tuntavast suurenemisest, ei saa ma nende maha tõstmisega siiski ise veel hakkama. Sellisel juhul on hea, kui mõni kaaskannataja härra abikäe ulatab. Meele teeb heaks ka, kui märgatakse ja abi pakutakse.
25.detsembril tegin ma erandi ja ei läinud tavapäraselt oma teisipäevasesse trenni, vaid otsustasin kodus olla, kuid kolmapäeval, mis tavaliselt on olnud puhkepäev, läksin ikkagi kohale. Teisel jõulupühal oli jõusaal nii täis, et oli lausa raske parkimiskohta saada. Kas teistelgi olid süümepiinad jõulupatustamisest?
Ott Kiivikas, kes on üks tervislikkuse eeskujusid, kommenteeris, et pärast 2,5h kestnud trenni ei pea jõulutoitude pärast muretsema. Ja ka traditsioonilistest jõulutoitude koostisosadest saab tervislikku toitu teha. Kõik on valikute ja natuke ette mõtlemise küsimus.
Minu soovitus pühade ajal motivatsiooniga võitlejatele oleks see, et patustada võib, kuid mitte liiga palju oma tavarutiinist kõrvale kaldudes. Treeninguid ei soovitaks vahele jätta, kui võimalik, sest pärast on lisaks lisakaloritele ka veel uuesti füüsiliselt järje peale saada. Ja peab tunnistama, et tänu kergetele süümekatele ja kohusetundele oma treeningkava ees, möödusid jõulud veidi kergemalt.
Hoolimata sellest, et uue aasta alguses on spordiklubid tõenäoliselt üsna ülerahvastatud, soovitan siiski endas meelekindlust hoida. Väikesed piirangud annavad tegelikult kokku üsna suure võidu. Selle nimel tasub tubli olla.
