Anorektiku pihtimus: Ma unustasin söömise
“Kristi, miks sa nii paks oled?” küsis klassivend mõtlematult. Kristi läks koju, vaatas peeglisse ning otsustas kaks kilo maha võtta. Pool aastat hiljem oli ta kaotanud juba 20 kilo ning sai diagnoosi — anorexia nervosa.
„Minu haigus sai alguse umbes 3 aastat tagasi. Tol ajal võis mind iseloomustada kui toredat ja särasilmset tüdrukut, kel siht silme ees. Mul olid kindlad plaanid, palju olin panustanud haridusele, samuti oli tähtis ka sport. Spordis läks mul hästi, saavutasin aina paremaid tulemusi. Mulle meeldis õppida, omandada uusi teadmisi. Kõik oli justkui ideaalne, ei osanud uneski ette näha, et midagi sellist võiks minuga juhtuda.
Kõik sai alguse täiesti tavalisest koolipäevast. Oli füüsika tund, õpetaja jagas parajasti kontrolltöid kätte. Meeleolu ei olnud just kiita, sest sain hindeks väga napi kolme, neljast jäi vaid pool punkti puudu. Olin pettunud ja mõni hetk hiljem kostiski selja tagant huvitav küsimus: „Kristi, miks sa nii paks oled?”
Esimeseks reaktsiooniks oligi: „Miks ta nii küsis?” Ma ei tundnud ennast paksuna, olin endaga rahul. Paraku hakkas see lause mind painama. Rääkisin sellest ka oma heale sõbrannale, kes kinnitas, et klassivend ei mõelnud asja nii, see oli nali. Sellest teadmisest mulle ei piisanud. Korduvalt käis minu peast läbi küsimus, kas tõesti olen paks või küsis ta tõesti vaid seepärast, et üritas mingil kombel nalja teha või soovis keegi teine tema kaudu minu tuju halvaks teha. Ausalt öeldes ei tea ma siiani, oli see siis nali või mitte.
Koju jõudes astusin peegli ette. Peeglist vaatas mulle vastu ilus tüdruk, kellest ei paistnud vähimalgi määral ülekaalu, pigem oli näha tüdrukut, kelle pilk oli küll murelik, kuid kelle keha oli õigete proportsioonidega ning kes oli rahul sellega, kuidas ta välja nägi.
Võtan siis kaks kilo alla…
Juurdlesin tükk aega ning otsustasin peale kaalunumbri nägemist, et olgu, 62 on ehk tõesti liiga palju, võtan siis kaks kilo alla. Tähelepanu juhiksin nüüd sõnale kaks.
Kaalualandamine sai alguse. See võttis küll aega ja tahtejõudu, aga sain hakkama. Peale paarist kilost vabanemist otsustasin hakata korralikult toituma. Hommikuste võileibade asemel tuleb puder menüüsse ja magusat piiran ka pisut, õhtuti teen kodus sooja toitu.
Mõned nädalad möödusid, astusin kaalu peale. Olin veel mõned kilod alla võtnud ja mulle hakkas tasapisi selline olukord meeldima. Jätkasin pudru söömisega, kuid kuude möödudes kadus minu päevaplaanist lõunasöök. Toitusingi vaid kaks korda päevas. Siis jäi ära ka hommikusöök, jõin ainult kohvi. Vältisin rasvarikkaid toite — hamburgereid, friikartuleid, rohke õli sees praetud toite nagu pannkoogid ja friikartulid. Päeva jooksul proovisin tarbida erinevaid kaalualandavaid toite või jooke nagu näiteks õun, energiajook, nätsu sõin palju. Õhtuti aga sõin korralikult, kas siis 200-300g pitsa või kartulit ja liha jms.Piirasin loomulikult ka toidukoguseid. Poole aastaga kaotasin 20kg.
Nägin välja nagu zombi
Kaalu langedes tekkisid terviseprobleemid, mistõttu jooksime arstide vahet. Esialgu ei osanud arvatagi, et probleem toitumises on.
Esimesena täheldasin enda jaoks pidevat külmatunnet. Suvel, kui väljas oli temperatuur ligi 25 kraadi, tundsin, et ilma kampsuni või jakita on lausa võimatu olla. Minu huuled ja küüned olid sinakashallid. Mul on alati väga ilusad paksud juuksed olnud. Haiguse ajal muutusid juuksed aga hõredamaks, läige oli kadunud. Päevas langes tohutult juukseid. Ma kohati lausa vältisin kammimist, sest teadsin, et jälle tuleb vähemalt peotäis juuksekarvu ära. Silmaalused olid väga mustad ja ma nägin tõesti zombie moodi välja. See oli kole. Samuti katkes mu menstruaaltsükkel. Vererõhk oli madalam kui peaks. Peale sööki esinesid mul kõhuvalud. Arvasin, et see on ehk liigsest söömisest, aga pigem oli tingitud sellest, et seedeelundid polnud enam harjunud toitu seedima. Mulle piisas väga väikestest kogustest, et kõht täis saaks. Mulle meeldis küll süüa, kuid sõin väga vähe. Tahtsin rohkem, kuid ei suutnud.
Sain elukaaslaselt peksa, sest sõin liiga vähe
Vahepeal lisandusid ka teised probleemid, mis seda kõike süvendasid. Pikalt ma sellel teemal ei peatu, aga probleemid vägivaldse poiss-sõbraga ja tema vanematega aitasid ka palju kaasa. Nutsin tihti õhtuti ja pärast kooli samuti. Ma ei osanud enam naeratada, minu silmist võis välja lugeda tüdimust. Kõik see tingiski selle, et ma ei tundnud ei nälga ega janu. Ma unustasin söömise.
Vanemad ja parimad sõbrad muretsesid minu pärast, kuid ei julgenud esialgu üldse midagi öelda. Nad kartsid, et kui ütlevad mulle midagi, siis ärritun ja lähen nendega riidu. Pigem oli selliseid olukordi, kus nad lihtsalt küsisid, et kas ma midagi ikka söön ka, et olen nii kõhnaks jäänud. Ma teadsin ja sain aru, et ma pean midagi olukorra parandamiseks tegema, kuid tahtejõudu ja motivatsiooni polnud. Käisin koolis, õppimishimu oli suur, kuid probleemid olid suuremad. Kõik oli vaid must ja valge.
6 toidukorda päevas
Ühel päeval rääkis ema mulle haiglast, kus ravitakse minusuguseid haiged ehk anorektikuid. Olin esialgu tema peale meeletult vihane, eelkõige sellepärast, et ta saatis mind kodust nii kaugele ja veel jõulude ajal, mis minu jaoks on väga oluline. Haiglasse jõudes olin aga ääretult õnnelik. Seadsin kohe eesmärgiks, et ma saan terveks!
Haiglas kõigepealt kaaluti ming, et saaks jälgida kaalutõusu või langusi. Sinna jõudes kaalusin 43,6 kg, minu normaalkaal on u 56 kg. Iga päev mõõdeti vererõhku, toimusid grupi- ja füsioteraapiad. Samuti oli võimalus ka psühholoogia rääkida. Päevas oli 6 toidukorda, kolm oodet ja kolm korralikku einet. Söömiseks oli meil ette nähtud pool tundi ning peale söömist ei tohtinud tund aega tualetti kasutada, vältimaks väljutamise probleemi buliimikutel. Meie söömist jälgisid õed ja praktikandid, kes panid kirja kõik mida me sõime. Üks olulisemaid tõdesid mida ma sealt endale teadvustasin oli see, et tänapäeval inimesed ei väärtusta söömist. Tavaliselt süüakse kiiresti toit ära ning toidu nautimine jääb tahaplaanile.
Sõda pole veel lõppenud
Haiglas sain oma probleemist arstitudengitele ja teistele patsientidele rääkida ja usun, et see, et ma sain oma kogemusi jagada, aitas minu paranemisele palju kaasa. Mida rohkem ma praegu räägin sellest, seda rohkem mõistan, kui tobe oli idee kaalust alla võtta. Üha enam jõuan selgusele, et põhjus, mille pärast kõik algas, oli olematu. Keegi tähtsusetu inimene küsis täiesti „ajuvaba” küsimuse ja ma kohe võtsin südamesse. Täiesti naeruväärne, kuid samas saatuslik.
Täna võin öelda, et võitluses„anoreksiaga” tulin võitjaks mina, kuid minus on siiani alles kartus, et see pole veel kõik. Võtan seda kui sõda, mille lahingu küll võitsin, kuid võitlus alles ees. Kardan, et lõpuks tuleb anoreksia taas ja seekord olen kaotajaks mina.
Loodan, et minu lugu on õpetuseks paljudele noortele, kel esineb kahtlusi endas ja oma kehas. Kui on probleem või mõni mure, mis seoses kehaga vaevab, pöörduge nende inimeste poole, kes teist hoolivad! Mina tegin vea, et üksinda enda probleemiga olin ning õigel ajal enda murest ei rääkinud. Olen sellest õppinud ja annan endast kõik, et taas normaalse elu juurde naaseda. Mõelge hoolikalt enne, kui oma tervist hävitama asute!”
*nimi muudetud
