Antibiootikumid: kursi muutus
Igal antibiootikumide hulka kuuluval ravimil on oma pealetungi taktika: ravim koguneb erinevatesse kudedesse (luudes, neerudes, limaskestades) ning ründab ühtesid või teisi mikroorganisme.
Lapsevanemate suhtumist antibiootikumidesse ei saa kuidagi rahulikuks nimetada: ühed usuvad ravimite kõikvõimsusesse, teised peavad neid hädade allikaks. Spetsialistid on aga veendunud, et tõde asub täpselt keskel. On olukordi, mil antibiootikumid on mudilastele tervenemiseks hädavajalikud. Ometi tuleb nende määramisel olla äärmiselt ettevaatlik.
Statistika väidab, et ägedad respiratoorsed nakkused ehk külmetushaigused on peamised põhjused, miks määratakse antibiootikume. Nendele järgnevad nohu, neelupõletikud, kõripõletikud, bronhiidid ja luupõletikud. Kui aga meelde tuletada, et nende haiguste põhjustajaiks on peaaegu alati viirused, millele antibiootikumid kuidagi ei reageeri, siis kaob nende määramise mõte hoopiski.
Mis siis toimub? Probleem seisneb selles, et veel mõned aastakümned tagasi kutsusid infektsioonhaigused, näiteks kõrvapõletikud, tihti esile tõsiseid tüsistusi: kolju luukoe põletikke, mädapõletikke kõrvas ning meningiiti (ajukelmepõletik); angiinide tagajärjeks oli aga reumatism. Nii tekkiski XX sajandi lõpuks kinnistunud traditsioon määrata antibiootikume, ennetamaks igasuguseid tüsistusi. Nüüd, mil statistika andmeil nende tekke oht on tunduvalt vähenenud, seisab arstidel ja lapsevanematel ees tagasitee.
Ravi on bakteritele kasuks tulnud…
Mis toimub lapse organismis, kui püüame viiruseid antibiootikumide abil mõjutada? Nagu juba öeldud, on selle grupi preparaadid jõuetud peatama nende paljunemist, seega pole suutelised lapse seisundit kergendama. Need ravimid mõjutavad vaid baktereid, nii kahjulikke kui ka kasulikke, näiteks neid, mis asuvad soolestikus. Viirused elutsevad ja paljunevad „peidus” — inimese rakkudes. Sellepärast antibiootikumide kuur ei sobigi. Kui sellel ka on efekt, siis on see juhuslik, näiteks kui haiguse põhjustajaks on saanud bakter, mis ägeda respiratoorse haigestumise korral on üliharv juhus.
Pealegi ei tohi unustada, et selline ravi rikub soolestiku mikrofloora normaalset seisundit. Tekib düsbakterioos. Ja veel, kui liiga sageli kasutada antibiootikume, harjuvad haigusttekitavad bakterid preparaadi teatud tüübiga ning lakkavad sellele reageerimast. Viimaste aastakümnete jooksul on juba tekkinud mitmeid põlvkondi „võitmatuid” baktereid, mis toodavad samasuguseid, antibiootikumidele mittereageerivaid mikroorganisme. Näiteks kolmandik kaasaegsetest kopsuhaigusi esile kutsuvatest bakteritest ei reageeri enam oma üsna hiljutisele suurimale vaenlasele — penitsilliinile.
Retsept — kannatlikkus
Kuidas siis ikkagi ravida lapsi viiruslikest infektsioonidest? Alustuseks võiks võtta fakti, et alates sünnist kuni 6 aastani kimbutavad harva põdevaid lapsi ägedad respiratoorsed haigestumised kuni 25 korda, so 3-5 korda aastas. See on normaalne, sest just nii treenib end lapse kaitsesüsteem — see peab välja töötama oma isikliku immuunsuse kõikide põhiliste infektsioonide vastu. Just sellepärast, kui laps hakkab köhima, tal on nohu ja tõuseb temperatuur, kuid seejuures tunneb end hästi (mängib rõõmsalt ning sööb korralikult), on tarvis ta organismile anda võimalus viiruste pealetungiga hakkama saada ilma arstimite abita.
Kõik, mida võib esimestel päevadel teha, see on kergendada lapse seisundit: näiteks, kui nohu või köha teevad rahutuks, võib tilgutada ninatilku ja anda köhamikstuuri. Lisaks veel mõningad kasulikud nõuanded: loputage nina füsioloogilise lahusega (et peatada viiruste paljunemist limaskestal), õpetage last õigesti nuuskama — eraldi mõlemast sõõrmest, tuulutage tuba, kus laps asub ning niisutage õhku (nii väheneb viiruste kontsentratsioon).
Kui aga 3-4 päeva pärast muutub laps nutuseks, magab halvasti ning ei söö enam korralikult, temperatuur ei lange, ninast tuleb paksu ja kollakat eritist, vaat siis ei saa enam antibiootikumide abita hakkama! Need tundemärgid annavad teada, et sellel kriitilisel perioodil, kui organismi jõud hakkavad otsa saama, on viirustega ühinenud bakterid. Loomulikult määrab üksnes arst vajaliku preparaadi ja aja, kui kaua tuleb ravimeid võtta.
Kuid ootetaktika ei sobi sugugi alla 1,5 aastastele lastele, sest nende immuunsüsteem ei tööta veel nii hästi kui vanematel lastel ning ei pruugi toime tulla viiruste ja bakterite rünnakuga. Seetõttu tuleb tervise halvenemise esimeste tunnuste ilmnemisel välja kutsuda arst. Ja pole tarvis muret tunda, kui ta võimalike probleemide kartuses määrab lapsele antibiootikumide kuuri, sest nagu te olete juba aru saanud, on need ravimid vajalikud just selleks et ennetada ägedate respiratoorsete haigestumiste tüsistusi.
Kodune ülesanne
Et laps võimalikult harvemini haige oleks ning vajaks vähem ravimite, sealhulgas ka antibiootikumide, abi, tuleks tema jaoks koostada tugiprogramm. Siin peab konsulteerima lastearstiga, kes aitab leida nõrku kohti lapse organismis ning õpetab, kuidas neid tugevdada. Võimalik, et ta soovitab alustada lapse karastamisega ning paljude metoodikate seast leida lapsele sobiv. Või annab ta nõu pöörduda nina-kõrva-kurguarsti poole, kes vaatab, kas on tarvis eemaldada adenoidid, mis kaitsebarjäärist muutuvad vahel lausa infektsioonide „taimelavaks”.
Nendele aga, kes tahavad last lasteaeda panna, soovitab arst võibolla jälgida kõigepealt, kas väikene on üldse valmis kokku puutuma paljude mikroorganismidega, mida võib kohata igas kollektiivis.
Kui laps on siiski haigestunud ning arst määrab talle antibiootikumide kuuri, tuleb hoolikalt täita tema korraldusi, sest sellest, kui täpselt mõõdetakse ravimit ning jälgitakse aega, mil seda võtta tuleb, sõltub ravi edukus.
