Kiiver pähe!

Kevad on käes ja teed kuivad ning tõenäoliselt on kõik rattaomanikud jõudnud juba sadulas ära käia. Eriti hoogu on täis lapsed, kes peale kooli ja nädalalõppudel uljalt ringi kihutavad, ise järske manöövreid tehes. Küllap on nii mõnigi lapsevanem näost kaamena trikimeistrite tegemisi jälginud ning salamisi end lohutanud, et tema laps päris nii ju ei tee. Oma südame rahustamiseks võid küll lapsele pikalt moraali lugeda, kuid natuke tõhusamat kaitset võib hädaolukorras pakkuda lihtne rattakiiver.

Rattaõnnetuses saab esmajoones viga pea

Igal aastal saab liikluses viga ka hulk rattureid, lastel võib õnnetus juhtuda kasvõi koduhoovis, kus nad liig järsu pidurdamise peale üle juhtraua võivad lennata. Statistika näitab, et sagedasti ongi rattaõnnetuste puhul tegu peavigastustega. Käe- ja jalavigastused on kergemad mööduma, samal ajal kui saadud ajukahjustus kunagi paraneda ei pruugi.

Esmaste peavigastuste vastu kaitseb niisiis korralik rattakiiver. Rattakiiver võtab saadud löögi vastu ning jaotab selle laiema pinna peale ära, tänu millele on löögi jõud väiksem ja summutatum.

Väikese lapse pea on kehaga võrreldes tunduvalt raskem kui täiskasvanul. Ka ei oska lapsed kukkumisel veel automaatselt käsi või jalgu ette panna, nii juhtubki, et kukkudes saab kõige rohkem viga väikese ratturi pea.

Kiiver juba väikelapsele

Kiivri kasutamist tuleb päris pisikest peale harjutama hakata. Juba siis, kui laps alles ratta taga turvatoolis istub, peaks tal kiiver peas olema. Nii saab ta varakult aru, et rattasõit ja kiiver käivad alati kokku. Seega on eelkõige tegemist teadliku kasvatamisega.

Kui lähed kiivrit ostma

Kiivrite valik on suhteliselt lai, samuti nende hinnaklass. Kõige kallim hind ei tähenda alati kõige paremat kiivrit ning kõige odavamast ei pruugi kukkudes suurt kasu olla. Õige kiivri leidmiseks tuleb mitu varianti läbi proovida.

Mida eelkõige jälgida:

kiiver peab katma lauba, kukla, meelekohad ja pealae

kiiver peab olema täpselt paras või siis reguleeritav, see ei tohi peast maha kukkuda või kuklasse nihkuda, jättes lauba paljaks, liiga väike kiiver on aga ebamugav ja paneb pea valutama

kiivrit peab olema lihtne pähe panna ning ära võtta

kiiver ei tohi piirata vaatevälja

kiivriga koos peaks saama kanda ka päikeseprille (viimased ei ole sugugi vaid ilu pärast: päikeseprillid on pikemal sõidul hädavajalikud, kaitstes ka silma kippuvate kärbeste ja isegi raketina kihutavate mesilaste eest)

kiivri “nokk” ei tohi olla liiga suur, nii et see valgust varjab

proovi, kas kinnitusrihma on kerge kinni panna ja reguleerida. Rihm ei tohi venida ega olla kummist. Kukkumisel hoiab just rihm kiivrit paigas.

kiiver peab olema kerge

kiivril peab olema hea ventilatsioon ehk korralikud tuulutusavad. Hea kiivriga sõites on palava ilmaga tunduvalt mõnusam sõita kui lihtsalt palja peaga, kui päike otse lagipähe kütab.

kiivrit peaks saama ka puhastada

kiivri sees peaks olema pehmendus, vahtplastist või pehmemast riidest. Mõnedel laste kiivritel on kaasas eri paksusega vahtplastist pehmendused, mida lapse pea kasvades vahetada saab.

Kaua kiiver vastu peab

Keskmiselt arvestatakse, et kiiver peaks vastu pidama kümme aastat, kuigi paljud tootjad räägivad kiivri “väsimisest” juba paari aasta möödudes. Kõik sõltub sellest, kuidas kiivrit on hoitud.

Hoia kiivrit puhtana, mustus ja õliplekid võivad materjali kahjustada. Kõva pinnaga ja polüstüreenist kiivreid võib pesta leige seebiveega. On olemas ka veluurpinnaga kiivreid, mida saab puhtaks harjamisega. Rihmad võib kiivri küljest lahti võtta ning samuti seebiveega läbi pesta.

Kiivrit ei tohi loopida (isegi suures kaotuse ahastuses).

Kui kiivrit ei kasutata, ei tasu teda hoida otsese päikese käes või liiga soojas kohas.

Kui kiiver on saanud kõva hoobi — näiteks kukkudes — tuleb see maha kanda ning uus kiiver muretseda.