Depressiivne lehesadu
Teistele tähendab sügis igavesti tumedat taevast, lõputult nutvat vihma ning jäist tuult, mille hingus tuletab meelde kurvameelsuse igavest saatjat — depressiooni.
Esimest korda määratleti depressiooni kui tervislikku seisundit umbes 2400 aastat tagasi kuulsa kreeka arsti Hippokratese poolt, kes nimetas seda “melanhooliaks”. Tänapäeval nimetatakse depressiooniks rõhutud meeleolu, mida saadavad sageli rahutus, unetus, nõrkus, isutus jms sümptomid.
Selleks, et seda haiguseks loetaks, peab depressioon olema küllalt selgelt väljendunud. See on haigus, mis võib pikaks ajaks inimese tasakaalust välja viia ning märkimisväärselt halvendada ta elukvaliteeti (töövõimet, isiklikke suhteid jne).
Eksisteerib kaks suurt depressioonide gruppi.
Esimese grupi põhjused pole siiani selged. Teadlastel on selle kohta suurel hulgal hüpoteese, ometi tunnustavad psühhiaatrid neist vaid kahte: depressioon areneb bioloogiliselt aktiivsete ainete — serotoniini või noradrenaliini defitsiidi puhul peaajus.
Haiguse põhjuste täpne määrang on arstide arvates tähtis raviskeemi koostamiseks — preparaadid peavad haigusele sobima nagu võtmed lukuauku.
Depressiooni ilmnemine ei sõltu välistest ärritajatest. Suheldes selliste haigetega ning küsitledes neid üksikasjalikult sugulaste kohta, selgub sageli, et keegi neist on kannatanud depressioonihoogude all. Sageli on see avaldunud ebaselgetes vormides.
Teine depressioonide grupp, mida spetsialistid nimetavad psühhogeenseteks, on tingitud ebameeldivatest sündmustest inimese elus: lähedaste surm, katastroofid, tööprobleemid.
Väliselt võib see psüühiline haigestumine ilmneda üsna erineval moel.
On olemas adünaamiline depressioon, kui haige muutub kõige vastu ükskõikseks.
Ta on absoluutselt ükskõikne iga ärritaja suhtes, passiivne, võib lebada voodis ning on võimetu tegema tavapärast tööd. Alaneb seksuaalne aktiivsus, naistel on häiritud menstruatsiooni tsükkel.
Praktikas puutuvad arstid sageli kokku nn lihtsa ehk kurva depressiooniga.
Ääretut nukrust patsiendi silmis on võimatu millegagi võrrelda — piisab vaid kord selle nägemisest, et see terveks eluks meelde jääks.
Kolmas kliiniline liik on ärev depressioon. Inimene on pidevas pinges, ta niheleb, vehib kätega, ei suuda hetkegi paigal istuda. Haiged armastavad ületähtsustada tühiseid probleeme ning päev päeva järel piinelda nendesamade väljamõeldud probleemide raskuse all.
Erialakeeles puudub aga termin “sünnitusjärgne depressioon” hoopiski, seda lihtsalt pole olemas — kui depressioon algab kaks nädalat pärast sünnitust, siis peetakse seda juba iseseisvaks haiguseks, mis pole kuidagi seotud lapse ilmaletulekuga.
Kui aga depressiooni sümptomid mahuvad esimese 14 päeva sisse, siis on side nende sündmuste vahel niikuinii tinglik. Praktika näitab, et haigus algas tükk maad enne sünnitust ning lihtsalt ägenes sellel ajal.
Vahel on depressiooni põhjused lausa paradoksaalsed, näiteks on olemas edu depressioon — kui inimene on kaua ja visalt oma sihi suunas liikunud, lõpuks selle saavutanud, kuid rõõmu ning vaimustuse asemel tunnetab elumõtte kadumist ning langeb raskemeelsusesse.
Selline depressioon võib vahel õnnetult (lausa enesetapuga) lõppeda, kuid kui “kaotatud” sihi asemele püstitada uus ja veel võimalikult kiiresti, laabub kõik.
Reeglina ei suuda enamik inimesi depressiooni ägenemise hetkel praktiliselt töötada ning see on haiguse, mitte kapriisi objektiivne näitaja.
Kõige kurvemad on depressiooni saatvad katsed teha eluga lõpparve, otsekui oleks see ainus võimalus süütundest vabanemiseks, haige meelest — mõttetust eksisteerimisest.
Depressioon on sesoonne haigus, mistõttu muutub kevadeti ja sügiseti agressiivsemaks ning tugevamaks, meeleolu ööpäevased kõikumised aga ei sõltu aastaajast — hommikuks see tavaliselt halveneb.
Depressioon oskab osavalt maskeeruda ning sageli kulgeb otsekui teiste ilmselgete haiguste foonil — gastriit, lõputud migreenid, mälu halvenemine, seljavalud… Inimene võib kuude viisi mööda haiglaid käia, pöördudes kõikvõimalike arstide poole, ainult mitte psühhiaatri poole.
Klassikalise depressiooni puhul ei rõõmusta ega huvita inimest enam miski. Kõik, millega ta varem oma elus rahul oli, mille pärast üldse elas, ärritab teda nüüd. Kaob vajadus seksuaaleluks ning töö ei edene enam põrmugi. Lähedased, kes püüavad teda aidata, kutsuvad temas esile vaid negatiivseid emotsioone. See on sügav depressioon, mis vajab viivitamatut arsti poole pöördumist.
Palju sagedamini tuleb ette depressioone, mis pole sellise klassikalise kuluga:
tütarlaps — eeskujulik õpilane — ei õpi enam; keskeas aktiivne naine kaotab äkki oma energia ning kaebab mitmesuguste haiguste üle, kusjuures arstid ei leia midagi, seetõttu ei saa teda ka aidata; lihtsalt halb tuju kehva enesetundega — kõik need on ühe ja sama tõve ilmingud.
Kahjuks peavad lähedased väga sageli inimese sellist seisundit vaid kapriisitsemiseks ning oskamatuseks end õigesti üleval pidada, seda enam, et depressioonis inimesed on kergesti ärrituvad, “laisad”, tõmbuvad enesesse ega taha suhelda.
Ometi on see seisund haiguslik ning mitte vähem tõsine kui kõrge palavikuga gripp.
Küllap oleks lähedaste õige taktika selles olukorras hoida teatavat keskteed — olla ääretult tähelepanelik ja lahke, teha haigele teatavaid hinnaalandusi, kuid mitte mingil juhul liigselt haletseda ega poputada, muidu hakkab kogu seltskond ainult tema ümber keerlema.
Kui aga vaatamata kõikidele pingutustele on ikkagi tunda surutust ning see tunne ei möödu isegi pärast seda, kui kõike teadaolevat juba proovitud on, siis on ilmselt kätte jõudnud aeg professionaali poole pöördumiseks.
Eksperdid soovitavad kõikidele, kes tunnevad allpool toodud sümptomitest nelja kauem kui 2 nädalat, pöörduda arsti poole.
Hermann Hesse on selle seisundi kohta öelnud: “Jumal saadab meile meeleheite mitte selleks, et meid hävitada. Ta saadab selle meile, et tärkaks uus elu”.
Ning las siis enesekindlalt saabuv sügis kingib meile vananaiste suve ilu, sügistaeva kirkust ja vihma romantikat.
