Eestlane on tõmmu verega

Eestlaste veri olevat tõmmu kui laukavesi, aga ega ta seepärast veel tugev ole. Doonoritelt tuuakse igasuguse heleduse ja tumedusega verd, tooni järgi teda ülekandeks juba ei valita. Inimesel endal on samahästi kui võimatu otsustada, kui vahva veri tal on. Hull on seegi, et verehaige inimene ei pruugi end üldse kehvasti tunda. Tõde selgub enamasti mikroskoobi all, aga hematoloog võib meie vere kohta üsna palju öelda ka silmaga vaadates või käsikaudu kompides.

Vähemalt kord aasta või kahe jooksul võiksite perearsti paluda, et teile tehtaks üks korraline vereanalüüs. Siis selgub, ega veri pikka aega liiga paks pole olnud, mis tekitaks trombe — väikesi insulte ja infarkte. Verd mõjutades saab nendega kaasnevad puuded ära hoida.

Veri reageerib kõigele, mis inimesega toimub. Verd uuritaksegi tavaliselt selleks, et leida sealt viiteid teistele haiguskolletele, räägib Põhja-Eesti Regionaalhaigla hematoloog Iige Viigimaa, üks tosinast eesti verearstist. Ta tunnistab, et verd hakatakse haigeks pidama vaat et viimases järjekorras. Näiteks seljavalude puhul, mis patsiente vanemas eas vaevama kipub, tuleb tihti otsus, et see on radikuliit ja seda ka ravitakse, täpsemaid uuringuid ei tehtagi. Algul lähebki ehk veidi paremaks, aga pikkamööda siiski halvemaks, kuni selgub, et valu tegelik põhjus on vereloome haigus, mis põhjustab muutusi luuüdis, lõpuks kogu organismis.

Viivitaja on tavaliselt perearst, aga kui inimene on juba mõne eriarsti juurde sattunud, siis on vaevused tavaliselt selgemini väljendunud ja ta jõuab kiiremini verearsti juurde. Viigimaa ütleb, et teda ajab vastuvõtul mõnikord lausa vihale, kui kaua on suunajad viivitanud, aga tunnistab samas, et väga kõva häält pole tal õigust teha, sest hematoloogide juurde on polikliinikus järjekorrad pikad — vaat et jaanikuusse välja.

Õige palju paha

90% vereloomehaigustest on pahaloomulised. Nende haigete ravimiseks on meil Tallinna ja Tartu statsionaarides kokku poolsada voodit. Kas meil ei ole raha rohkemaks või ei ole suur osa verehaigetest nii ehk nii ravitavad? Dr Viigimaa ütleb lihtsalt, et verehaiguseid esineb suhteliselt harva, näiteks südamehaigustega ei anna võrreldagi. Ja kuigi eesmärk on leida Eestis üles kõik vereloomehädadega inimesed ja neid ravida, ei ole selleks haiglavoodeid rohkem vaja. Oleks vaja usaldusväärset statistikat.

Vähiregistrisse on ka verevähihaigeid ammu kogutud, aga vereloomehaiguste ravi on kogu maailmas ja Eestis väga kiiresti edasi läinud — klassifikatsioon on nii kiiresti muutunud, et see, mis vähiregistris pahaloomuliste verehaigustena kirja läheb, ei vasta enam neile kirjetele, mida hematoloogid tegelikult fikseerivad. Nad toetuvadki hetkel rohkem iseendale, jälgides haigestumisjuhtumeid selle klassifikatsiooni järgi, mille alusel nad parasjagu töötavad.

Rauavaru annab sättida

Hele Everaus ja Mirja Varik koostasid Eesti hematoloogia arengukava aastani 2015. Selle järgi kasvab hematoloogiliste teenuste maht 15%, s.o põhiliselt pahaloomuliste vaeguste ravi. “Tõeline hematoloogiline haigus ongi pahaloomuline vereloomehaigus,” sõnab dr Viigimaa. On ka võrratult lihtsamaid lugusid, nt rauavaeguse aneemiat peetakse ka verehaiguseks. Rauda võib aga puudu olla toitumise või kroonilise verekaotuse tõttu, viimast võib põhjustada seedetrakti limaskesta haiguslik seisund. Seega on põhjus gastroenteroloogiline, seda haigust diagnoosivad ja ravivad aga nii hematoloogid kui perearstid ja gastroenteroloogid, sest see on teise haiguse tagajärg.

Sama käib vitamiini B12 puuduse kohta, mis on sageli mõne seedetrakti haiguse tagajärg. Seedetrakti rikke tõttu ei suuda organism vitamiini B12 toidust kätte saada, see võib kutsuda veres esile üsna markantsed muutused ja haige võib hematoloogi kätte sattuda. Kui vitamiinivajadus rahuldada, paranevad nii haigus kui veri.

Teadmisi napib

Üldjuhul pole teada põhjus, miks inimene ühel heal päeval enam oma verd ei taasloo. Alguse saab see enamasti geeni tasandil. Dr Viigimaa sõnul on enamuse pahaloomuliste vereloomehaiguste puhul teada mingid kindlad geenimutatsioonid, aga pole teada, kas need on ka haiguse põhjuseks. Vaid mõne üksiku diagnoosi puhul on selge, et just see mutatsioon põhjustas selle haiguse.

Krooniline müeloidne leukeemia on üks neist halvaloomulistest verehaigustest, mille puhul ollakse üsna lähedal põhjuslikule ravile. Teistel juhtudel on ravi enamasti suunatud kasvajaraku hävitamisele võimalikult täielikul määral ja arst püüab selle poole, et selline seis püsiks võimalikult kaua.

Isikupära teeb imet

See, mis arstil verevähiga võideldes õnnestub või ei õnnestu, sõltub väga paljudest asjaoludest. Eelkõige sellest, millise haigusvormiga on tegemist ja kui noor või vana, terve või paljupõdenud patsiendiga on tegu. Ka inimese isikupära mängib olulist rolli: ühel kulgeb haigus raskemini ja ta talub ravi halvasti, teisel sama diagnoosiga inimesel võib olla vastupidi.

Pahaloomuliste verehaiguste puhul on oluline, et haigus avastataks hästi vara, ent alati see ei aita. Kui aga aitab, räägivad arstid tervistumisest — sellest, et haige elab oma normaalse eluea lõpuni ega ei sure mitte vereloomehaigusse, vaid millessegi muusse.

Veri nõuab vere hinda

Hematoloogiline ja hemato-onkoloogiline ravi on väga kallis. Maailmas on suund sinnapoole, et ravimine läheb üha individuaalsemaks, ka kallimaks. Püütakse igale patsiendile leida just talle sobiv ravi ehk see muutus organismis, mida mõjutada. Dr Viigimaa sõnul on see esialgu küll tulevikumuusika, aga meiegi tahame ajaga sammu pidada.

Eestis on kasutusel samad raviskeemid ja ravimid, mis mujal maailmas. Standardravi on tagatud kõigile patsientidele. Mistahes erialal võib olla juhtumeid, kus ravim ostetakse Eestisse erandkorras, konkreetse inimese jaoks. Need juhtumid on dr Viigimaa sõnul üksikud, siis on patsient endale ise rohu muretsenud. Reeglina on need väga komplitseeritud juhud ja muretsetu on haiget mingi aja aidanud.

Vereanalüüsiga Eestis hätta ei jääda, kuigi päris kõiki maailmas käibivaid teste ei tehta. Mõnda läheb vaja nii harva, et reaktiivide ostmine selleks ei ole mõttekas. Haruldaste juhtumite puhul saab välisilmaga nõu pidada ja verd vm diagnoosimise materjali kolleegidele saata. Soome ja Inglismaale on sellised saadetised läinud. Arsti huvi on alati see, et diagnoos oleks hästi täpne. Umbropsu ei tee verearst midagi.

Hematoloogi juures tuleb end vööni riidest lahti võtta. Siis paistab kohe ära, millise toitumusega on tegu. Kahvatud inimesed on kahtlased. Ka suu limaskest ja hammaste seis räägib mõndagi. Doktor kompab lümfisõlmi kahel pool kaelal, kaenlaalustes ja kubemes. Tervel inimesel ei peaks sõlmi üldse tunda olema, nende suurenemine on üks sagedasemaid pahaloomulise vere-loomehaiguse tunnuseid. Ta palpeerib ka patsiendi kõhtu: ega ole põrn või maks suurenenud või kõhuõõnes mõnd kasvajat tunda.

Dr Viigimaa rõhutab, et kuigi verevähi diagnoosimine on tänapäeval hulgast uuringutest johtuv mitme erialaarsti koostöö, saab ta kaugele arenenud juhtudel inimesele otsa vaadates aru, kas on tegemist verehaigega. Inimene on siis väga kahvatu, ta kaela kuju on muutunud. Võib ka juhtuda, et lümfinäärmete vähi puhul on lümfisõlmed suurenenud vaid rindkere õõnes ja kopsupildilt näha, pilt aga sai tehtud seepärast, et inimest vaevasid köha ja palavik. Siis on tal vähijuttu samahästi kui võimatu uskuda. Aga mingit hema-teraapiat tema kallal enne ette ei võeta, kui laborid kindlalt kinnitavad, et tegemist on pahaloomulisusega.