Maraton on muidugi pisike liialdus. Tegelikult registreerisin end Maijooksule, mis toimub täpselt kahe kuu pärast. Aga teisest küljest: ebasportliku inimese jaoks on seitse kilomeetrit ju sama hea kui sportliku inimese jaoks maraton. Kui alates teismeeast pole rohkem jooksnud kui bussi peale ja teatrisse (mujale pole vaja joosta, sest mujale võib hiljaks ka jääda), siis tuleks vast Maijooksuks ikka rohkem treenida kui lihtsalt veel vähem minuteid enne teatrit kodust välja minna. (Praegu tuleb meelde: ükskord jooksin Kristiinest peaaegu kümne minutiga Von Krahli teatrisse — see on pea kolm kilomeetrit, nii et päris hea tulemus tegelikult ju.)

Alustan põhjendusega, miks ma ennast üldse Maijooksule registreerisin. See algab natuke kaugemalt. Ma olen aastaid vabakutselisena töötanud ja kodus tööd teinud. Aga nüüd töötan kontoris, lausa kollektiivis ja siin pakutakse inimestele võimalusi igasuguseid asju teha ja nad teevad ka. Kuna minu jaoks on igasuguste asjade tegemine täiesti uus asi, siis haaran igast võimalusest kinni.

Kõigepealt sain teada, et töökoht võimaldab soodsamalt trennis käia. Miks mitte! Polegi ju varem trennis käinud. Sellega ma pole jõudnud veel alustada, aga homme alustan.

Siis tuli töö juurde massöör. Muidugi läksin audientsile. Tore massöör oli ja jube hästi masseeris. Rääkisime juttu ka ja kui massöör ühel hetkel raskelt ohkas, siis küsisin, et kuule, ütle ausalt, et mis seisus mu selg on, kas pigem normaalne või pigem hullem kui keskmine. Ta siis vastas ka ausalt, et kui ta poleks mulle otsa vaadanud, enne kui ma pikali viskasin, oleks selja järgi arvanud, et ma olen ehk 40ndates või 50ndates eluaastates.

Tegelikult olen 30+, 175 sentimeetrit pikk ja arvan, et umbes 60 kilo raske. Vähemalt umbes nii palju olin siis, kui mõni kuu tagasi viimati end kaalusin ja riided pole pärast seda igatahes pigistama hakanud.

Ühesõnaga, kaaluprobleemi mul pole ja pole kunagi ka olnud, nii et kaaluteemad jäävad sellest eksperimendist välja. Toitumise kohta ei oska öelda, söön kõike ja palju, nii et siin on mitmekesisust vist juba praegu piisavalt. Tõesti ei taha hakata kaloreid ja toitude koostisaineid väga põhjalikult pakenditelt uurima, mul hakkavad nii väikest kirja lugedes silmad valutama.

Nii et eksperiment on lihtsalt selles, kas kahe kuuga saab tubliks ja terveks ja vastupidavaks. Praegu olen veel laisk, kaelasooned valutavad ja vastupidavust ka pole — aga ilmselt rohkem sellepärast, et pole viitsimist vastupidav olla.

Et nüüd siiski enda kohta midagi positiivset ka välja tuua, mainin ära, et teismeeas tegelesin mingi perioodi pikamaajooksuga ja kui ma õigesti mäletan, tulin mingil aastal Pärnu maakonna teiseks mingi vanuseklassi krossijooksus. Ma mäletan, et minu kohta öeldi, et olen lootustandev. Seda ma ei mäleta, miks ma lootust andmast loobusin.

Üldiselt olen seda meelt, et elu ei maksa liiga tõsiselt võtta, sellest ka see, et räägin oma eksperimendist üsna kerge tooniga. Tõsimeelsed sportlased, ärge teie palun parem lugege, saate veel pahaseks. Või no vahet pole, ma nagunii ei julge kommentaare lugeda.

Minu sõnum selle eksperimendiga on peamiselt see, et tasub igasuguseid asju ette võtta, kui selline tunne tuleb, mitte arvata, et ei saa hakkama. Minu kogemus ütleb küll, et enam-vähem kõigega saab hakkama, millega tõesti tahad hakkama saada. Kui ma mainisin loo alguses, et minu jaoks on igasuguste asjade tegemine täiesti uus asi, siis see oli tegelikult  ka väike liialdus, olen ennegi üht-teist teinud, lihtsalt sport on elus viimasel ajal kuidagi liiga juhuslikuks jäänud. Sellepärast võtangi selle nüüd käsile ja kirjutan oma saavutused üles ka. Sest kui juba eksperimenti tegema hakkad ja kroonikat ka pead, motiveerib see olema järjekindlam.

Aitab nüüd küll, räägin järgmisel nädalal edasi ja annan teada, kuidas vorm paranenud on. Lähen praegu hoopis esimest korda jooksma — ee, juhul, kui lumesadu järele jääb.