Elu kahe äärmuse vahel
Tohutu väsimus.
Pidev tugev ärevus- ja hirmutunne. Paanikahood.
Unustan kõike, ei suuda keskenduda.
Ei saa aru ega kuule, mida mulle räägitakse, isegi kui vaatan rääkijale otsa.
Ei suuda aidata lapsi koolitöös, sest ei saa 4.-5. klassi ülesannetest aru.
Ei talu hääli ja liikumist enda läheduses.
Ei maga ei öösel ega päeval. Isegi unerohu abil mitte.
Nutan palju. Vahel hüsteeriliselt. Enamasti küll siis, kui keegi ei näe. Lühiajaline rahutu tegutsemine vaheldub täieliku apaatiaga, tundetusega, ükskõiksusega. Majapidamise ja lastega tegelevad juba ammu isa ja vanaema, sest ma unustan või ei suuda midagi teha. Pidevad peavalud, iiveldustunne, õhupuudus, valu rinnus.
Väldin inimesi, samas ei suuda üksi olla, kusagil lähedal peab olema mõni täiskasvanu. Väldin paljusid kohti, paljusid tegevusi (isegi autos sõitmist, sest tekib paanikahoog). Üheks-kaheks tunniks suudan end kokku võtta, et mingeid asju ajada, hiljem kodus nutan ohjeldamatult. Järjest vähem on päevi, mil ma tõusen voodist, sest ma ei taha midagi näha, kuulda ega teha. Kuulen hääli ja lauseid, mida pole olemas.
Füüsilist tööd üritan jõudumööda teha, kui üle pingutan, on järgmisi päevi raskem taluda. Enesetapumõtted on täiesti rahulikud. Kõige sagedamini tulevad need pähe tee ääres, kus liiguvad autod. Kardan elada ja kardan surra ja lapsed emata jätta.
Nii kirjutan ma ühel septembrikuu varahommikul. Lähen lähipäevil oma arsti juurde ja nii saab pilt selgem. Paljud tunnevad siin ära raske depressiooni sümptomid. Kuid sellel lool on ka teine pool.
Nii umbes 2-3 nädalal aastas
Mul on tunne, et ma suudan kõike, et ma tean kõike, et mul on suurepärased ideed.
Ma ei vaja und, minu aju töötab palavikuliselt ööpäev läbi.
Ma teen kõike kiiresti ja uskumatu energiaga. Võtan ette pööraseid asju.
Ma räägin palju, naeran palju, tajun värve ja helisid ebareaalselt kirgaste ja kaunitena.
Võin tänaval laulda ja tantsida. Ma ei häbene mitte midagi.
“Ma olen geenius,” “Ma olen looja,” ütlevad mulle mu tunded.
Kahjuks mu tunded eksivad. Mul on bipolaarne ajukeemia häire. Varem öeldi maniakaal-depressiivne psühhoos, aga see kõlas üsna hirmsalt ja seepärast on välja mõeldud natuke parem nimetus.
On ka perioode, kus mõlemad tunnused vahelduvad ühe päeva jooksul: hommikul vaevab tappev masendus, õhtul hõljun helesinistes pilvedes, või vastupidi. See kummaline aeg tekitab lähedastes suurt segadust. Kas keegi tundis siin ära iseenda? Või oma abikaasa või lapse, sõbra või ema?
Kui arvestada muu maailma näitajaid, siis peaks Eestimaa peal ringi kõndima nii umbes 7800 sellist inimest. Aga kui juba depressioon on tugevalt aladiagnoositud ja alaravitud probleem, siis säärane nähtus nagu bipolaarne häire on seda veel rohkem. Inimesed lihtsalt peavad ennast veidrikuks ega lähe arsti juurde, ja kui lähevadki, siis mitte iga arst ei oska panna õiget diagnoosi.
Tänu lähedastele olen veel olemas
Mina olen niimoodi pendeldanud kogu oma elu. Ma ei teagi, milline on elu “tavalise” inimesena. Mingi ime läbi on minu kõrvale sattunud uskumatud inimesed: erakordne abikaasa, kolm rõõmsat, elutarka tütart, imelised sõbrad. Tänu nendele olen ma veel olemas.
Ma usun, et ka minu pere on vahel tahtnud mind kappi luku taha panna ja võtit minema visata. Selle asemel on nad kõik jäänud minu kõrvale ja elavad koos minuga seda keerulist ja ettearvamatut elu. Me õpime kogu aeg elamist. Me õpime aastast aastasse paremini tundma seda kummalist haigust. Surume hambad risti, kui on väga raske aeg, ja toetame ning julgustame üksteist. Vahel on lapsedki suuremad ja targemad kui mina. Nad leiavad alati oma viisi, kuidas mind lohutada või aidata.
Abikaasa õpib koos minuga, olgu siis jutuajamistest arstiga, erialastest raamatutest või internetimaterjalidest. Tema on minu parim arst, sest ta on iga päev minu kõrval ja märkab muutusi tihti varemgi kui mina. Pealegi on ta suure südame ja selge mõtlemisega, mul on nii kergem tema nõuandeid kuulda võtta. Vahel ma seda siiski ei tee, siis pean tihti tagantjärele tema tarkust tunnistama. Temagi väsib. Püüan jõudumööda teda aidata ja julgustada, näidata, kui palju ma temast hoolin, siis me jaksame kahekesi seda koormat kanda. Õigemini kolmekesi, sest ka Jumal on meie jaoks see, kes alati mõistab ja toetab.
Arst õpetab mind ennast armastama
Mul on hästi läinud: mul on psühhiaater, kes teab, oskab ja hoolib. Teeme temaga koostööd juba üle viie aasta. Just nimelt koostööd, üksi ei saaks ta muud teha kui mulle rohtusid kirjutada, tema aga kuulab, mõistab, aitab, õpetab elama, õpetab iseennast armastama. See polegi lihtne, sest minu mõtted on peaaegu alati moonutatud, kas siis depressiooni või maniakaalse faasi poolt. Ma ei usalda ennast. Otsime koos minu jaoks parimat ravimite kombinatsiooni ja oleme kannatlikud. Praegu see haigus veel ravitav ei ole, saab ainult sümptomeid leevendada. Veel on mul sõbrad, kes võtavad mind just sellisena nagu ma olen, hoolivad minust sellisena nagu ma olen, aitavad ja hoiavad püsti.
Aga töö? Ma armastan oma tööd, aga viimased kuus aastat, kui olen püüdnud tööd teha, on see olnud tõeline eneseületamine koos hirmu, pisarate ja tohutu väsimusega. Isegi siis, kui on maniakaalne faas ja ma väga tahan midagi teha, on keskendumisvõime halb ja tulemus kesine. Suurema osa ajast ma püüan tööd teha ja väikese osa ajast ma suudan seda. Teen töös vigu ega suuda neid ise märgata ja parandada. Töötan vähem kui veerandi koormusega. Viimased 11 kuud sedagi mitte.
Olen omal viisil õnnelik
Võiks ju arvata, et ma olen siis hirmus õnnetu. Ei, ma ei ole. Kogun igast päevast väikesi häid asju ja olen omal viisil õnnelik. Vahel panen midagi tuleviku jaoks varukski — hõõguvpunased pelargoonid akna taga, laste hääled ja toimetamised, päikesevalgus, paid ja kallid, naeratused ja sõbrad, õhtused lõkked ja rabamaastikud.
Me hoiame kokku. Meil kõigil on üksteiselt palju õppida. Minu abikaasa ei teaks nii palju hingetarkusest, kui ta minu kõrval ei õpiks. Minu lapsed ei oleks nii targad ja tundlikud, kui nad meie kõrval ei elaks. Mul oleks sõpradele palju vähem öelda, kui ma ei teaks, mis on kannatus.
Tänan teid, mu kallid sõbrad! Ma ei oleks siin, kui mul teid ei oleks. P. S. Kui soovid saatusekaaslastega ühendust võtta, kirjuta aadressil annelivaldmann@hot.ee.
Tehtud on suur töö
Tuuliki Hion, psühhiaater
Kirja toon tekitab minus meeldiva tunde. Anneli Valdmann paistab hoolimata raskest haigusest olevat turvalises olukorras — pere on tema juurde jäänud, tal on hea suhe arstiga, kes töötab ka psühhoterapeutiliselt. Annelil on palju infot haiguse kohta ja hea seletus, mis temaga toimub ja kuidas enda ning haigusega hakkama saada.
Mis on bipolaarne häire?
Bipolaarse häire puhul esineb inimesel haiguslikke meeleolulangusi ja -tõuse, mille kestus ja raskus võivad olla erinevad. Võib esineda kuudepikkusi, aga ka mõnepäevaseid kaldumisi ühele või teisele poole. Anneli räägib, et kõikumisi tuleb vahel ette ka ühe päeva jooksul. Esineb ka seisundeid, milles on nii depressiooni kui ka maniakaalse seisundi tunnuseid. Seda häiret on peetud eriti bioloogiliseks, see tähendab, et meeleolumuutust justkui ei põhjusta inimese meeleolu tavapäraselt mõjutavad sündmused, vaid inimese enda närvisüsteemi väärtalitlus. See tähendab, et leevendust saavad tuua ainult ravimid. Tegelikult lähenevad mitmed psühhoteraapiaviisid selle häire ravile erinevate vahenditega.
Kumbki meeleoluäärmus esineb igal inimesel mõnevõrra erinevalt. Depressiooni põhilised nähud on elurõõmu, -jõu ja -tahte kadumine — ei suudeta ega taheta midagi teha, kaob võime tunda rõõmu ja huvi — elu näib mööda voolavat. Tuntakse end väärtusetuna või arvatakse, et elu pole elamist väärt. Sageli tekib suutmatus keskenduda, mistõttu inimesed unustavad, teevad vigu ning ärrituvad kergesti. Juhtudel, mil lisaks esineb meelepetteid, täiesti kõigutamatuid vääruskumusi, nimetatakse häiret skisoafektiivseks — põimunud on skisofreenia ja meeleoluhäire nähud.
Liiga hea meeleolu periood ehk maniakaalne faas on inimesele tihtipeale meeldiv, kuna ta tunneb end võimekana, tal võib olla palju häid mõtteid, rohkesti energiat, samas ei ole isu ega unevajadust. Kui seisund on tugevamalt väljendunud, ei saa inimene ise aru, et oma ettevõtmistes hindab ta oma võimeid ja võimalusi üle. Nii võib ta liigselt kulutada, püüda korraldada või juhtida tegevusi, millest ta tegelikult midagi ei tea, sattuda ohtlikesse olukordadesse. Selline inimene võib olla ärritunud või samas lamedalt lõbus.
Ravi võib kesta terve elu
Ravimitest kasutatakse vastavalt esinevatele haigusnähtudele depressioonivastaseid, meeleolu kummalegi poole kaldumist vähendavaid, mõttekäigu tugevaid häireid leevendavaid, rahustavaid ravimeid (antidepressandid, meeleolustabilisaatorid, neuroleptikumid, anksiolüütikumid). Ravi võib olla eluaegne. Selle kroonilise haiguse eduka ravi aluseks on hea suhe patsiendi ja arsti (psühhoterapeudi) vahel ning omaste toetus. Aja- ja töömahuka psühhoteraapia ebapiisav kättesaadavus jätab õnnetuseks paljud kannatajad abist ilma. Psühhoteraapia nõuab patsiendilt ja perelt pikaajalist pühendumist, valmidust oma mõtteviisi, suhtumisi ja käitumist ümber hinnata ning muuta.
Anneli loo puhul on tunda kõigi asjassepuutuvate head tahet. Muidugi on arusaadav, et sageli on raske ja vahel tundub olukord lootusetu. Seda kirja lugedes jääb hinge raske tunne tajutavate inimkannatuste pärast. Autor näeb oma haigust n-ö kõrvalt — eristab haigussümptomeid oma minast –, mis tundub olevat hea alus jätkuvale psühhoteraapiale ja märk juba tehtud suurest tööst.
Omaste vastu tekib tänutunne, sooviks, et sellist suhtumist oleks Eestis enam: et psüühiliselt haiget püütakse mõista, teda ei kardeta ega tõrjuta eemale, õpitakse tundma haigust, mille all lähedane kannatab, ja ollakse ligimesele toeks. Tundub, et kirjutajale on see olnud suurim õnn.
