“Emme, kas ma suren nüüd ära?”
Teisel nädalal enesetunne ei muutunud. Tehti analüüsid, mis väidetavalt olid korras, kuid ultraheli näitas, et lümfisõlmed on suurenenud. Arsti sõnul pidavat see aga viirusjärgselt olema normaalne nähtus. Profülaktika mõttes kirjutas ta välja lambliatevastase metronidasoolikuuri.
Surmahirm
Esmaspäeval ehk kuuri kolmandal päeval oli laps kõhuvaluga voodis kõveras, näost valge, silmaalused ja huuled sinised. Pideva oksendamise tõttu pidi ta magama kauss voodi kõrval. Inge helistas perearstile, kirjeldas olukorda ning küsis, mida teha. Vastati, et analüüsid on korras, lapsel on lihtsalt stress ja mingu parem kooli. Kõhuvalu olevat väljamõeldud. Arst polnud nõus ka antidepressante välja kirjutama, vaid soovitas lihtsalt positiivselt mõelda.
Viiendal päeval, kui seisund polnud paranenud, ei osanud Inge enam muud peale hakata kui tütar haiglasse viia. Voodikoha sai ta alles järgmisel päeval. Metronidasooli oli ettekirjutuse järgi veel kaks päeva võtta vaja. Valvearst aga ütles, et viis päeva on piisav lambliate hävimiseks ning kui vaja, kirjutatakse uued rohud. Taas tehti analüüsid ja ultraheli. Laps polnud aga too päev rohtu võtnud ning enesetunne hakkas paranema. Arstile tundus kõik korras olevat ja imestas: “Kui mul kõht valutab, siis ma küll niimoodi ei naera!” Sümptomid olid jälle nagu alguses — kerge iiveldus ja valu.
Esmaspäeval teatas arst, et analüüsid on enam-vähem korras, aga leidis lambliad, mille vastu kirjutas taas välja metronidasooli. Inge arvas, et kui ravim selle aja jooksul mõju polnud avaldanud, äkki siis see konkreetsel juhul ei toimigi. Tal ei jäänud siiski muud üle kui arsti usaldada.Teisipäeval tehti ka maouuring ning võeti mingid proovid ja kirjutati haiglast välja. Laps võttis kaks päeva rohtu ja oli jälle samas seisundis, näost valge, huuled sinised, süda paha. Ühel hetkel oli isegi küsinud: “Emme, kas ma suren nüüd ära?”
Ootamatu abi
Vahepeal hakkasid Inge ja ta mees Internetist uurima, mis asjad need lambliad õigupoolest on ning jõudsid järeldusele, et tegu pole üldse naljaasjaga, eriti haiguse krooniliseks muutudes. Nad leidsid ühe Tartus elava naise kontakti, kes on spetsialiseerunud inimeste parasiitidele ja võtsid temaga ühendust.
Kahtlused saidki kinnitust. “Kui vaadata rahvusvahelisi andmeid, siis umbes 20% juhtumitel ei allu lamblioos metronidasooli ravikuurile, st haigustekitaja on resistentne selle konkreetse ravimi suhtes,” kirjutas too naine. Ta nõustus, et tuleb leida alternatiivne ravim ning väga lahkelt aitas neid otsingutes.
Leitigi Eestis täiesti levinud ning saadaval olev rohi Tiberal. Inge oli aga šokeeritud, kui keegi ei nõustunud seda talle välja kirjutama. Ta selgitas perearstile, kuidas juba kaks korda metronidasool tütrele mõjunud oli, et tegu on ilmselt ravimimürgitusega ja pealegi rohi ei toimi, ometigi on tegu väga ohtliku haigusega. Perearstile tundus pettunud Inge sõnul asi nalja tegevat: “Nüüd on nendest väikestest lambliatest tehtud koletised!” oli ta öelnud.
Arst ei nõustunud Ingel kaasasolevaid materjale üldse vaatamagi, vaid oli kinnitanud, et Eestis alternatiivi polegi ning metronidasool on äärmiselt hea rohi, mis lambliad ära tapab. Jutu peale, et nad on suhelnud vastava ala spetsialistiga, oli neile imestunult öeldud: “Mis te topite oma nina ravimise vahele!”
Ingele ei mahu suhtumine pähe — rohi on olemas, kuid välja ei kirjutata.
Tartu proua soovitusel otsustas Inge seejärel minna Merimetsa nakkushaiguste kliinikusse, kus tegeletakse parasiitide ja nakkustega. Seal aga oli vastuvõtuarsti suhtumine veel hullem olnud: “Mis lambliad? Pole tal mingeid lambliaid, kust ta need veel oleks pidanud saama? Tal oli pimesooleoperatsioon, liited valutavad.” Arst ei olnud ise lapse poolegi vaadanud, soovitas lihtsalt süüa õunapüreed suhkruga ning kibuvitsasiirupit juua.
Sama päeva õhtul oli lapsel nii paha olla, et Inge n-ö murdis peaaegu jõuga Merimetsa haiglasse sisse. Valvearst kuulas loo ära ning ütles, et laps ei talu antud rohtu ning andmine tuleb kohe lõpetada. Pärast Inge väljaprinditud materjalidega tutvumist kirjutas ta välja Tiberali retsepti. Ravimit võttis tüdruk kaks päeva, valusid ega kõrvalmõjusid ei esinenud.
Unustatud “pisidetail”
Lõpuks tundus, et lapsel on juba parem, kuid mitte kauaks. Reede õhtul hakkas ta taas kõhuvalu kurtma. Pühapäeval aga täiesti juba karjus, et tema enam ei saa olla, kõik teeb kõhus haiget ja ajab oksele. Inge helistas viimases hädas tasulisele lastearstile. Too oli stressi-jutu peale kõvasti vihastanud, kuna muid põhjusi enam ei toodavatki viimasel ajal, ning soovitas perearstilt siiski korralikke vastuseid nõuda.
Murest murtud ema läkski siis taas lastehaiglasse. Ootamatult selgus, et lapsel oli 5 päeva varem tehtud maouuringu põhjal diagnoositud äge maokatarr. Ingele meenus, et ta oli mitu päeva küpsetanud ning praadinud, polnud siis ime, et see toit tütre mao taas üles ärritas. Valvearst soovitas järgmine päev perearstile helistada, seniks aga anda omeprasooli. Lapsel olidki juba paari tunni pärast valud kadunud.
Esmaspäeval helistas Inge pettunult nende arstile, et küsida, miks polnud keegi gastriidist teada andnud ja lapsel 5 päeva kannatada lasti. Too aga oli ärritunult teatanud, et tema pole sellist diagnoosi pannud. Kui Inge selgitas, et talle haiglas nii räägiti, oli arst uurinud, mis rohtu ta lapsele andnud oli. Saanud vastuseks, et Omeprasooli, mis ka aitas, oli öelnud ainult: “Siis andkegi!”Teisipäeval oli lapsel juba piisavalt hea enesetunne, et kooli minna. Järgmisel päeval sai Inge ka analüüside vastused, mis näitasid, et kõik on korras.
Praktiline veterinaaria
Naine Tartust soovitas neil igaks juhuks ka koerale lasta lambliate analüüs teha, kuna koduloomad võivad inimesi nakatada. Inge saigi ühe Tatari tänava väikeloomakliinikuga kokkuleppele, et nad tellivad testid. Üllatusena tuli talle see, et loomade puhul kasutatakse hoopis teistsugust meetodit — mitte mikroskoopi, vaid immunoloogilist meetodit, mis on kiirem, tundlikum ja kindlam.
Inge ütles veterinaarile poolnaljaga, et nad ta tütrele ka selle variandiga teeksid. Lapse peaks muidu taas koolist koju jätma, et haiglasse testima viia. Arst oli vastanud, et muidugi võib, ta oli oma lapselgi teinud. Lihtsalt see meetod on kallim. Kell 17.00 tehti test, 18.00 oli juba vastus käes, pärast kõiki neid kannatusi oli laps lõpuks lambliatest puhas.
Inge imestab, et sellist varianti inimestele välja ei pakuta. Ta uuris ka mujalt ning sai kinnitust, et see on usaldusväärne meetod. Meie haiglate laborites rahapuuduse tõttu seda eriti ei kasutata, kuid kindlasti oleksid nõus paljud oma närvide säästmise nimel rohkem maksma.
Uskumatu ebaprofessionaalsus
Kogu lugu ei andnud Ingele rahu ning ta otsis netist veel materjali. Ta leidis ühe artikli, kus doktor kirjeldas lamblioosi: “Kliiniline pilt on lai, paljudel patsientidel võib haigus esineda iseenesest paraneva nädalapikkuse gastriidina, mida iseloomustab kõhulahtisus, valud maopiirkonnas, gaasid, kõhupuhitus.”
Krooniline lamblioos on ohtlik probleem seetõttu, et selle sümptomitega saab pahaaimamatult oma igapäevaelu elada ja kanda need stressi arvele. Õudusega mõtleb Inge, et lapsel on haigus olnud juba ilmselt väga kaua.
Tüdrukul oli neli aastat tagasi pimesooleoperatsioon. Paar kuud pärast seda oli helistanud perearst, kes oli juhuslikult avastanud lambliate diagnoosi. Tookord kirjutati samuti välja metronidasool. Hiljem keegi kontrollanalüüse ei teinud ning ilmselt elukad ei hävinenudki, vaid elutsesid siiamaani.
Kõigi nende aastate jooksul on laps tihtipeale kõhuvalu ning iiveldust kurtnud, perearst aga alati ringiliikuvad kõhuviirused põhjuseks toonud. Vastavaid sümptomeid on aga veelgi olnud — näiteks silmanägemise iseeneslik halvenemine aeg-ajalt. Samuti pole laps aastaid korralikult söönud, on pidevalt kahvatu ja väsinud. Ühel aastal võttis ta koguni mõned kilod alla, kuigi sellises vanuses pole see kaugeltki normaalne.
Häirivaid tõsiasju avastas Inge veelgi. Kuna ta luges, et metronidasool võib aneemiat tekitada, siis lasi ta tütrele teha ka vereanalüüsi. Ta sai teada, et allergianäitaja võib olla kuni 6, aga oli 11,8. Enne rohu võtmist oli aga näitaja olnud juba 8,8 ning perearst oleks pidanud sellele tähelepanu pöörama. Samuti ei otsinud arst põhjuseid, miks lümfisõlmed olid suurenenud, oli öelnud vaid, et see on viirusest.
Inge ei mõista, miks ta üheltki arstilt konkreetseid vastuseid ei saanud, kuigi olid olemas nii kroonilise lamblioosi kui ka ravimimürgituse selged sümptomid. Sellise ükskõiksuse tõttu pidi laps kuu aega kodus voodis olema. Tohutult tänulik on ta aga Tartu prouale, kes kogu sellest jamast teda läbi aitas. Too oli lõpuks leidnud veel ühe Eestis müüdava ravimi — Alinia –, millest Inge tahtis samuti kindlasti inimestele teada anda, kuna foorumites on ta väga palju emasid näinud kurtmas selle üle, et metronidasool lapsele ei mõju.
Mis on lamblioos?
Lamblioosi tekitaja on pirnja kujuga algloom, kel on kaks tuuma ja kaheksa viburit, mõõtmeilt vaid 20x10 mikronit. Liigub viburite abil, imipinnaga kinnitub soole limaskestale. Esineb trofosoididena või tsüstidena (kapsliga kaetud levikumoodus). Rahvalikus kõnepruugis nimetatakse vahel ka maksalutikateks. Võib esineda nii koertel kui kassidel, kes seda siis levitavad, kuid nakkuse sümptomeid on neil harva.
Inimese nakatumine toimub tsüstide allaneelamisel saastunud veest, toiduainetest või ka tõvestatud inimese saastunud käte vahendusel. Väikelapsed saavad need vanematelt või hoidjalt, sageli nakatutakse reisides. Lambliaid võib pärast nakatumist avastada roojas 9-10 päeva möödudes.
Väliskeskkonnas võivad tsüstid (organismi tungivana) säilida kuni kolm kuud ja näiteks saastunud joogivee kaudu inimest lamblioosi nakatada, trofosoidid väliskeskkonnas kaua vastu ei pea.
Paljudel patsientidel võib haigus esineda iseenesest paraneva nädalapikkuse gastriidina, mida iseloomustab kõhulahtisus, valud mao piirkonnas, gaasid, kõhu puhitus. Lamblia võib tekitada ka päraku sügelust ja pidevate ebameeldivate aistingute tõttu kergesti ärrituvust ja närvilisust. Selle haiguse juurde ei kuulu kunagi kõrge palavik ega verine väljaheide. Häiritud on rasvade imendumine, täheldatakse antikehana toimivate proteiinide taseme langust, inimene võib kõhnuda.
Lamblioos (giardiaas) võib muutuda ka krooniliseks, mispuhul kõhulahtisus ja gaasivaevused vahelduvad sümptomiteta perioodidega.
Diagnoosimiseks võetakse proovid täiesti värskest väljaheitest. Et tsüstide arv võib väljaheites väga erinev olla, tuleb, eriti kroonilise haiguspildi puhul, võtta proove korduvalt.
Tänapäevaste ravimitega, mida arst välja kirjutab, on lamblioos (giardiaas) täielikult välja ravitav, kuid immuunsust ei teki, st inimene võib nakatuda taas isiklikke hügieenireegleid rikkudes või teise tõvestatud ja saastunud inimesega kehaliselt kontakteerudes.
Arstides hoolimatuse tõttu pettunud ema ei kirjeldanud oma lapse haiguslugu mitte kellegi mustamiseks, vaid lootes sama probleemi ees seisjaid aidata.
