ESMAABI peaks oskama igaüks anda

 (7)
Plaaster aitab
Corbis/Scanpix

Litsentseeritud esmaabikoolitaja Marju Peärnberg on kogenud, et inimeste esmaabioskused ei ole väga kiita. On neid, kes oskavad ja lähevad alati appi, teised aga ei tahagi abi anda. Samas mõned küll tahaks, aga ei oska — seepärast ei ole kunagi liiast tähtsamaid esmaabivõtteid taas meelde tuletada.

Valed võtted endiselt kasutuses

Visalt püsivad rahva seas mõned väärkujutlused esmaabivõtetest. Näiteks arvatakse, et KÜLMUNUD KOHTA peaks lumega hõõruma, või pannakse nikastatud jala peale viinakompress. Külmunud koha lumega hõõrumine tekitab vigastusi ja ka teetanuse ohu, nikastatud jäset tuleb aga jahutada, õpetab Peärnberg.

NINA VEREJOOKSU puhul ei tohi pead tahapoole kallutada, vastupidi — hoopis ettepoole, seejuures tuleb nina eesmisest pehmest osast sõrmedega kinni võtta ja suruda nii 10–15 minutit, kuklasse ja ninajuurele asetada midagi külma. Peärnberg rõhutab, et jääkuubikuid ei tohi kunagi otse nahale asetada, need peavad olema marli või mõne muu õhukese riide sisse pakitud, et külm ei saaks nahka kahjustada.

RÄSTIKU HAMMUSTUSE korral ei tohi žgutti peale panna ega kahjustunud kohta kõrvetada, lõigata või imeda. Haav tuleb rahule jätta, panna sinna peale midagi külma ja puhtalt kinni siduda, võimaluse korral mitte liigutada, et mürk ei saaks mööda keha laiali levida, samal eesmärgil ei tohi hammustada saanud kehaosa üles tõsta. Kui kannatanu on teadvusel, anda talle palju juua. Igal juhul kutsuda kiirabi.

Sageli unustatakse kannatanu soojalt kinni katta. Peärnberg on märganud, et autoavarii puhul seistakse sageli juures ja vaadatakse pealt, kuidas kannatanu lebab maas. Kui kiirabi tulekuni ei osata ise midagi teha, siis võiks pealtvaatajast vähemalt nii palju abi olla, et vigastatule mõni soe riideese peale panna. Seda muidugi külma ilmaga. Kuumal päeval oleks abi sellestki, kui seista nii, et päike ei paistaks kannatanule otse peale. Varju viimisega ehk liigutamisega peab olema hästi ettevaatlik.

„Alati esitan esmaabi andes endale küsimuse, miks pean teda praegu liigutama: kas ta elu on otseses ohus või pean elustama hakkama,” räägib Peärnberg. „See on viga, kui hakatakse kannatanut sakutama, eriti ohtlik on see selgroovigastuste puhul.”

Võimaluse korral tuleb vigastatu paigale jätta ja tagada vabad hingamisteed. Kui kannatanu on teadvuseta, aga hingab ja pulss tuksub, siis keerata ta ettevaatlikult külili. Lämbumisohu vältimiseks peab pea olema sellises asendis, et suhu valguv veri või okse ei läheks hingamisteedesse, vaid pääseks suust välja. Hoolitseda tuleb ka selle eest, et keel kurku ei vajuks, seegi võib lämbumise põhjustada.

Eluohtlik seisund

Puutudes kokku raskelt viga saanuga, tuleb kõigepealt kiirabi välja kutsuda: helistada 112. Kui ei oska ise kohe midagi ette võtta, siis parem on mitte hakata katsetama (et mitte kasu asemel kahju teha), vaid kuulata, mis nõu 112 annab.

Eluohtliku seisundi tunneb ära selle järgi: kannatanu pole teadvusel, ta ei hinga, pulssi pole või on suur verejooks — seda on märgata vereloigust või riietel järjest suurenevast vereplekist.

„Sündmuskohale jõudes hindan kõigepealt ära enda ohutuse. Kui olen ise ohus, ligi ei lähe. Pole ju vaja kahte lamajat,” räägib Peärnberg. „Siis hindan olukorda, hoolitsen, et ei tekiks lisaohte, näiteks et pimedas maanteel teised autod otsa ei sõidaks, panen märgid välja ja ohutuled sisse, siis hindan, kui palju on kannatanuid ning seda, kas nende seisund on eluohtlik.”

Kannatanu leidmise järel tuleb kindlaks teha, kas ta on teadvusel. „Kontrollin, kas saan temaga kontakti, hüüan teda, küsin, mida ta teeb jmt,” selgitab Peärnberg.

„Kui ta ei vasta, püüan teda puudutada, kas või valuvõtte teha, teadvusel inimene reageerib sellele. Hea indikaator on see, kas ta laseb käel oma silmale kukkuda. Tõstame ta käe üles ja laseme sellel ta silmadele langeda. Kui see jääbki sinna lebama, siis on kannatanu teadvuseta.

Hingamisliigutuste tuvastamiseks vaatlen kannatanut: naised hingavad rohkem rinnaga, mehed kõhuga. Võib panna oma käeselja kannatanu nina ette ja hinnata, kas hingamist on tunda. Samuti võib abistaja panna oma kõrva kannatanu nina juurde, et tunnetada ja kuulata õhuvoolu.

Teadvuseta kannatanu pea tuleb kallutada kuklasse, et tema keel tuleks hingamisteede eest ära ja ta saaks hingata. Kontrollida tuleb ka suud, et seal ei oleks võõrkehasid, mis takistavad hingamist. Pärast seda tuleb uuesti hingamist kontrollida.

Loe veel

Pulssi kontrollida kaelalt. Kui seisund näib tõsine olevat, tuleb kutsuda kiirabi, helistades 112. Kontrollida tuleb ka, kas on verejookse. Kui on, siis kõigepealt need sulgeda, alles siis hakata vajaduse korral elustama,” selgitab Peärnberg.

Ümbrust uurides saab ehk viiteid, mis võis kannatanuga juhtuda — kas ta on kukkunud vms –, selle põhjal saab oletada, millised võivad vigastused olla, kas on näiteks selgroog viga saanud. Kui kannatanu on teadvusel, küsida ta nime, vanust, kas tunneb kusagil valu, kas tal on kroonilisi haigusi — nii saab hinnata kannatanu seisundit ja kiirabile on nagunii selliseid andmeid vaja.

Kes vähegi oskab, peaks püüdma eluohtlikus seisundis kannatanut elustada, sest ei saa loota, et kiirabi jõuab igasse Eesti punkti paari minutiga kohale, sellist ressurssi Eesti riigil pole.

ELUSTAMISEKS pannakse kannatanu kõvale pinnale. Tema hingamisteed vabastatakse, lõug tõmmatakse ette, pea kuklasse, suu tehakse puhtaks. Kui kaitsemaski pole, siis on abistaja otsustada, kas ta võtab endale riski võhivõõrale õhku suhu puhuma hakata.

Tänapäeval soovitatav elustamise rütm on 30 kaudse südamemassaaži järel kaks puhumist.

Abistaja paneb oma käed kannatanu rindkere keskjoonele, luulise osa lõpust kahe-kolme sõrmelaiuse võrra ülespoole. See tähendab kohast, kus algab ülakõhu pehme osa ja lõpeb rindkere luuline osa, sealt ülespoole, ütleb Peärnberg.

Tuleb jälgida, et käed ei libiseks roidekaartele, nii võivad roided murduda ja lisavigastusi tekitada. 30 pumpamise järel tuleb kaks korda suhu õhku puhuda. Kui suu on vigastatud, puhutakse õhku kannatanule ninna, beebidele ninasse ja suhu korraga.

Hea oleks, kui seda protseduuri saaks läbi viia kahekesi: üks puhub, teine pumpab, üksinda elustades on efektiivsus väiksem ja abistaja väsib ära, arvab Peärnberg. Väga kõvasti puhudes võib kannatanu oksele hakata, siis vaadata, et okse ei lämmataks teda.

Sagedasemad esmaabi vajavad juhtumid

VEREJOOKSU SULGEMINE
Hea oleks, kui abistajal oleks käepärast kummikindad, mis alati enne esmaabi andmist kätte tõmmata. Paljaste kätega esmaabi andes riskitakse vere kaudu nakkuse saamisega (HIV, B- ja C-hepatiit).

Esmane võte verejooksu sulgemisel on otsene surumine haavale. Kui haav on jäsemetel, tuleb need ülespoole tõsta, et verejooksu vähendada. Suure verejooksu puhul tuleb haavale teha surveside ja kasutada palju materjali.

Materjaliks võivad olla apteegist saadavad sidumisvahendid, aga ka muud käepärased vahendid. Väiksemate verejooksude puhul tuleb haav lihtsalt puhtalt siduda.

Vajaduse korral tuleb minna haava näitama erakorralise meditsiini osakonda ja teha seda võimalikult ruttu, kindlasti aga esimese 24 tunni jooksul. Väiksemaid haavu võime kodus ise puhastada ja siduda, järgmistel päevadel peab aga jälgima, et haavas ei tekiks põletikku.

Põletiku tunnused on kuumus haava piirkonnas, valulikkus, punetus ja vahel ka mäda. Põletiku korral tuleb kohe pöörduda perearsti poole.

NIKASTUSED, PÕRUTUSED, VENITUSED
Kasutatakse 3K meetodit: külma, kõrgemale, kompressiooni.

Kannatada saanud koht seotakse kinni, pannakse peale külma ja hoitakse kõrgemal. Parem on siduda elastiksidemega. Igaks juhuks tuleks kannatanu viia röntgenisse, et kontrollida, kas luud on terved.

Viinakompressi ei tohi kindlasti teha, esimesed kolm ööpäeva vajab see koht külma, eriti esimesel päeval. Külm sulgeb verejooksu, ei teki nii suurt turset ning vigastus paraneb kiiremini.

UPPUMINE
Peärnberg rõhutab taas enda ohutuse tähtsust, vette appi mineja peab oskama väga hästi ujuda. Uppujale tuleb läheneda selja tagant ja temast haarata. Eriti ettevaatlik tuleb abistajal olla siis, kui uppuja rabeleb.

Veest välja tirides püüda hoida kannatanu selgroogu sirgelt, eriti siis, kui uppumisohtu on satutud vettehüppamise tõttu, sest siis võib olla selgroog vigastatud.

Maale jõudes tuleb püüda võimalikult palju vett kannatanu ülemistest hingamisteedest ja maost välja saada, selleks keerata kannatanu kummuli ja suruda abaluude vahele. Küljele keerates tuleb jällegi selgroogu säästa. Siis keerata kanatanu selili, kontrollida tema hingamist, pulssi ja teadvust, vajaduse korral alustada elustamist ning loomulikult kutsuda kiirabi.

Kõik uppumisohus olnud tuleb 24 tunniks saata meditsiinilisele jälgimisele, sest on südame rütmihäirete tekke oht.

ALKOHOLIMÜRGITUS
Peärnberg on väga mures noorte pärast, kelle seas on alkoholimürgitused liigagi sagedased. Noored ei tea, kui palju nad kannavad, teadvuse kaotuseni purju jäämine võib üsna kergelt tulla.

Nii võib teadvuseta lebama jääda ka täiesti korralik noor inimene, kes on esimest korda elus alkoholi pruukinud, aimamata, mida see temaga teeb. Niisugune selili lebaja võib enda oksessegi lämbuda, sest alkoholiga mitte harjunud organism reageerib liigsele mürgile oksendamisega.

Purjus lamaja tuleb külili keerata, talle midagi sooja peale panna ja kiirabi kutsuda. Kui liigselt alkoholi pruukinu on teadvusel, võiks püüda ta oksendama ajada, nii saab osa alkoholi organismist välja.

Oksendamise esilekutsumiseks anda juua õrnlilla lahust, aga lahjendamine peab olema korralik, et lahusesse ei jääks kristalle. Et alkohol viib organismist välja C- ja B-vitamiini ja vedelikku, tuleb need asendada, selleks anda juua sidrunivett. Hea toime on ka värskel õhul.

Alkoholijoobes inimesi ei tohi üksi jätta, nende seisundit peab jälgima. Kui kannatanu ei suuda juua, siis tuleb kindlasti kiirabi kutsuda, sest suur vedelikukaotus võib ohtlikuks osutuda.

Peärnberg ei taha joomist propageerida, aga ütleb, et enne joomist tuleks süüa midagi rasvast. Rasv katab mao limaskesta ja siis ei imendu alkohol nii hästi. Rasvasele toidule aga ei maksa kuuma jooki peale juua, see lahjendab rasva ära.

INFARKT annab endast märku sellega, et inimene tunneb rinnus pigistavat, ängistavat, põletavat valu, mis võib kiirguda ka vasakusse kätte ja abaluu taha ning mao piirkonda. Õhku ei jätku ja inimene on hirmul.

Haige tuleb asetada temale mugavasse asendisse. Infarktiga ei taha inimene pikutada, ta eelistab poolistuvas asendis olla. Kindlasti tuleb kutsuda kiirabi. Abistaja võiks hoolitseda, et ruumis oleks värske õhk, ja pakkuda haigele kiirabi tulekuni rahustavat seltsi, sest see valu ja seisund on väga hirmutavad.

Tasuks küsida, kas haige kasutab mingeid ravimeid, kas ta on neid täna võtnud, kui tal on nitroglütseriin taskus, siis on soovitav see keele alla panna. Kui viie minuti pärast ikka valutab, siis anda järgmine nitroglütseriin. Kui kannatanu kaotab teadvuse, hingamise või pulsi, tuleb teda kiirabi tulekuni elustada.

ELEKTRILÖÖK
Kui keegi jääb voolu alla, tuleb ta sealt küll ära saada, aga mitte teda paljaste kätega päästma minna. Kõigepealt peaks voolu välja lülitama, iga inimene peaks teadma, kus tema töökohas või kodus vastav lülititega kapp asub.

Kui on käepärast isoleerivaid materjale (näiteks kummist esemeid, puukeppe, ajalehti, raamatuid), siis püüda kannatanut nende abil vabastada.

Vooluvõrgus olnu peab saatma 24 tunniks meditsiinilisele jälgimisele, sest tal võivad tekkida südame rütmihäired. Kord voolu all olnul võib süda ka hiljem taas aeg-ajalt rütmist välja minna.

Peärnberg ütleb, et paljaste kätega ei tohi minna ka põlevate juhtmete kallale, samuti neile vett peale valada, leek tuleb lihtsalt summutada. Vett ei tohi valada ka põlevale rasvale, leek summutada kas rätikuga või panna pannile tihe kaas peale või lasta rasval lihtsalt ära põleda (kui on tegemist väiksema kogusega).

PÕLETUSTELE tuleb alati külma peale panna, jahutada 10–15 minutit. Kodus võiks olla Burnshieldi geel, mis jahutab ja võtab valu ära — seda panna otse haavale. See vahend aitab ka päikesepõletuse korral.

Põletada saanud kohale ei tohi muud kreemi peale panna. Lihtsalt puhtalt kinni siduda ja palju juua anda. Kui on vaja taastada organismi vedeliku tasakaalu, ei soovita Peärnberg limonaadi, kokat, kohvi ega kanget teed, sest need joogid viivad vedelikku organismist välja.

Kui nahale on sattunud bituumenit, ei ole vaja hakata seda ära kiskuma, lihtsalt jahutada ja pöörduda meedikute poole.

PUUGIHAMMUSTUS
Metsa minnes võiks panna selga heledad riided, mille pealt on igasugused sitikad näha, sääred ja varrukaotsad toppida kinni, peakate pähe. Sageli metsas käijad võiksid ennast puukentsefaliidi vastu vaktsineerida lasta, puukborrelioosi vastu kahjuks vaktsiini pole.

Kui puuk on ennast keha külge imenud, tuleb püüda ta nii eemaldada, et ei muljuks tema tagakeha, muidu eritab ta taas haigustekitajaid sisaldada võivat nõret.

Kui puuk on eemaldatud, tuleb see koht desinfitseerida, kas või viinaga, kui muud pole käepärast. Kuu aja jooksul tuleb oma tervist jälgida.

Kui on gripilaadsed nähud või puugihammustuse koht sügeleb ja punetab, tuleb pöörduda perearsti poole. Meelde tuleks jätta kuupäev, millal puuk kallal käis.

MINESTAMINE on lühiajaline teadvuse kaotus vereringehäire tõttu. Kui inimene pole ise juba kukkunud, panna ta lamama, tõsta tema jalad kõrgemale, avada aken.

Kui minestanu ei tule kahe-kolme minutiga teadvusele, kutsuda kiirabi. Tavalise minestuse korral ei ole kiirabi vaja.

Pärast teadvusele tulekut ei tohi kiiresti tõusta, esialgu oleks mõistlik natuke lamada, siis tasakesi istuma sättida. Võiks juua magusat sooja teed või limonaadi.

EPILEPSIAHOOG avaldub krampidena. „Las krambitab, ei ole vaja teda takistada, kinni hoides võime teda hoopis vigastada,” õpetab Peärnberg. „Kui hoog lõpeb, paneme haige küliliasendisse, katame soojalt, jälgime teda, las puhkab.”

Kui hoog on esimest korda elus või see kestab üle 10 minuti või kordub, tuleb kutsuda kiirabi. Peärnberg rõhutab, et haigele ei tohi mitte midagi hammaste vahele panna, sellist viga kiputakse tegema.

PÄIKESEPISTE saadakse katmata peaga päikese käes olles. See avaldub peavalu, unisuse ja iiveldusena. Nende nähtude ilmnemisel tuleb päikese käest ära minna, palju juua, aga mitte jääkülma, vaid toasooja jooki, kõige parem mineraalvett, mitte kokat või limonaadi, ammugi mitte õlut. „Alkohol ja kuum ei sobi kokku,” rõhutab Peärnberg.

SEEDEHÄIRETE ja ravimi-, taime-, seene- ning toidumürgituse korral võib kasutada söetablette, alkoholimürgituse puhul need aga eriti ei aita. Kui on lihtsalt kõht lahti, tuleks võtta paar kuni 10 tabletti.

Söetabletid tuleb alati hästi peeneks närida või purustada, muidu on neist vähe kasu. Kindlasti ei tohi neid anda, kui inimene on neelanud alla söövitavaid aineid (happed, alused) ja lenduvaid aineid (näiteks tärpentin, bensiin).

Koduses esmaabikapis võiks olla:

sidemerull ja steriilsed haavalapid,
vatipulgad ja 3% vesinik haava puhastamiseks, briljantroheline,
võrkside — põlvede, küünarnukkide sidemete kinnitamiseks ja peahaavade sidumiseks,
külmakott,
nitroglütseriin,
Burnchieldi geel,
söetabletid ja Smecta pulber seedehäirete korral,
paratsetamool ja aspiriin.

Põhitõed:

* Kiirabi väljakutse telefon on 112, püüa rääkida päästekorraldajaga rahulikult, nii saabub abi kiiremini.
* Eluohtlik seisund: pole teadvust, hingamist ja pulssi või on suur verekaotus.
* Nikastatud, põrutatud, nihestusega või luumurruga jäsemele asetan külma, viinakompressi EI kasuta.
* Voolu alla jäänut EI lähe päästma paljaste kätega.
* Uppujale lähenen selja tagant.
* Abistades püüan olla rahulik, ei tekita paanikat.
* Kaasinimestesse suhtun hoolivalt.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare