Ning tänapäeval on meditsiin nii palju arenenud, et ka hiljem avastades on ravimeetodeid, millega elu pikendada ning mis ei pane inimest kannatama.
Teine levinud müüt on, et vähk on tingimata seotud kannatustega, valuga. Seegi ei tarvitse alati nii olla. Nagu siingi vihus üks patsientidest ütleb: ta pole tundnud mingeid valusid.
Teadmatus suurendab hirme
Psühholoogilt on küsitud, kas vähk on nakkav või kas inimene muutub kiiritusravi järel radioaktiivseks, teistele ohtlikuks. Margit Riida hinnangul näitavad need küsimused, et vähiga on seotud palju hirme, mis on põhjustatud teadmatusest. Hirm on nii haigel kui ka lähedastel ja see takistab tegemast ratsionaalseid otsuseid. Hirmu tekitab juba onkohaigla ise.
„Kaasaja meditsiinis on põhimõte: arst ja patsient on partnerid, raviotsuseid tehakse koos. Eduka ravi eelduseks on arsti ja patsiendi usalduslik suhe. See tähendab, et arst suhtub ausalt ja toetavalt ning patsient usaldab arsti. Kui patsient näeb, et arst pakub abi, siis tekib hea suhe.
Arsti ja psühholoogi roll on patsientide hirme vähendada, seda saab teha siis, kui arst ja psühholoog on mõistvad ja toetavad. Kui patsient reageerib haigusele väga valuliselt, siis suunab arst patsiendi psühholoogi juurde, vähemalt regionaalhaigla onkokeskuses on see nii,” räägib Riit.
Psühholoogi sõnul on patsiendile vaja eelkõige toetust. Šokis inimene ei suuda vastu võtta kõike, mida räägitakse, seepärast on hea, kui keegi lähedastest tuleb arsti juurde kaasa. Mõni haige tahab, et talle selgitataks täpselt, mida tema diagnoos tähendab, aga mõni ei taha esialgu midagi kuulda.
Tark arst märkab, mida keegi soovib, ta võib ka haigeilt küsida, kui palju keegi teada tahab. Arvestama peab sellegagi, et inimese soovid võivad aja jooksul muutuda, kui ta on oma haigusega juba pisut kohanenud. Rasket infot võetakse vastu jaokaupa. Teadmine on teadmatusest parem, see aitab saavutada kontrolli olukorra üle.
Psühholoogi on vaja siis, kui esmane ehmatus on möödas ja hakkab n-ö kohale jõudma, mis toimub. Siis vallandub raskete tunnete ja mõtete torm, näiteks kerkib küsimus, kui palju päevi on veel elada jäänud jmt.
Vahel on need tunded nii rasked, et nendega on keeruline toime tulla. Tuntakse hirmu ja kurbust, vaevab üksindustunne, nutt kipub peale, söögiisu on muutunud, uni on häiritud, ei suudeta keskenduda, otsuste tegemine on raskem, inimene on ärritunud ja vihane, tundub, et reaalsustunne kaob, peas on kummalised mõtted, seksuaalne huvi kaob, selgitab Riit.
Mõne patsiendi reaktsioon on viha, mis suunatakse siis kas arstile või lähedastele, kellel oleks hea teada, et sellised tunded on niisuguses olukorras täiesti normaalsed ja nad ei peaks neid isiklikult võtma.
Lähedased on aga ise ka hirmul ega tea, mida teha. Riit kinnitab, et põhiline, mida lähedased saavad pakkuda, on toetus, emotsionaalne kohalolek. Haiget aitab, kui ta saab oma mõtetest ja tunnetest vabalt rääkida, oma tundeid väljendada.
„Kõige raskem ongi üksiolek oma diagnoosi ja raskete tunnetega,” ütleb Riit.
Vähk mõjub enesehinnangule
Eriti raske on neil patsientidel, kes on seni igati toime tulnud, kõigega hakkama saanud, kes on harjunud ise otsustama ja vastutama ning kui siis saadakse järsku hirmutav vähidiagnoos, kaob turvalisus ja inimest valdab abitus.
Pilt endast kui hakkama saavast inimesest laguneb koost. See väljendub kaootilistes mõtetes ja tunnetes. Nii küsitakse endalt ehmatusega, kas ma olen hulluks läinud.
„Hea oleks, kui patsient teaks, et niisugune hingeline segadus on sellises keerulises olukorras täiesti asjakohane,” teab psühholoog.
Riit soovitab, et lähedased olgu esialgu lihtsalt kohal ja julgustagu. Mõnikord on vaja hästi praktilist, lihtsat abi, näiteks jälgida, et haige ikka sööks ja magaks.
Peale diagnoosi saamise järgse ehmatuse võib šokke veel edaspidigi tulla, näiteks seoses raviga. Kui haige teab, et peab operatsioonile minema, siis ta mobiliseerib end, ja pärast operatsiooni tundub esialgu, et hullem on möödas ja võib kergemalt hingata.
Aga siis selgub, et ravi läheb edasi. Keemiaravi on nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt väga raske: füüsiliselt on väga halb olla ja juuksed langevad välja — kellele see meeldiks. Nii võidakse ennast uues šokis leida.
Rinnast ja juustest ilmajäämist elavad raskemini läbi naised, kelle minapildis on välimusel suur osa, kelle jaoks kaunis välimus on olnud elus toime tulemise vahend.
Enesehinnangut kisub vähk kõvasti alla, seda nii rinnast ja juustest ilmajäämise tõttu kui ka sellega, et seni oma elu kontrollinud inimene kogeb, et temaga toimub midagi, mis ei allu tema tahtele.
Pärast aktiivse ravi lõppu on samuti toetust vaja. Uue olukorraga on vaja harjuda. Psühholoogi sõnul kulub alati aega, enne kui harjutakse muutustega oma välimuses. Aega kulub isegi uue soenguga harjumiseks, rääkimata siis muutustest, mida rinnalõikus kaasa toob.
Kuigi haiglast välja saajale on öeldud, et ta on nüüd terve ja võib normaalset elu edasi elada, ilmneb, et tavalisse ellu polegi niisama lihtne naasta. Oma läbielamiste tõttu pole inimene enam päris seesama kes varem.
Haigusega väärtushinnangud muutuvad, hakatakse rohkem nägema elu põhiväärtusi, mõistetakse, et pole mõtet lihtsalt rabada, tuleb elada iga päeva täisvereliselt. Hakatakse rohkem ka teisi inimesi märkama.
Aga on ka võimalik, et inimene kibestub. Negatiivsete ilmingute vältimiseks on vaja emotsionaalset toetust. Haiguse mingis etapis on ravi kõige tähtsam, sellele pannakse kõik lootused, selleks mobiliseeritakse kogu oma jõud.
Aga kui ravi lõpeb, siis on vaja toime tulla eluga pärast haigust, mis teatud mõttes erineb elust enne haigust, sest haigus võis inimest muuta.
Mõnikord tuleb paratamatusega leppida
Paraku on vähk haigus, mille puhul tuleb arvestada, et alati ei lähe siiski nii hästi, et oled nüüd terve ja elad tavalist elu edasi. Raviga saab paljudel juhtudel elu pikendada, protsesse aeglustada, aga kahjuks ei saa alati liiga optimistlik olla.
Riit arvab, et kui teada, et meile on antud veel aega, siis võib see anda uut energiat, sest piiratud aeg tundub palju väärtuslikum. Inimestele pakub tuge see, kui nad leiavad, et on midagi siin elus ära teinud. Mida täisväärtuslikum on elu olnud, seda lihtsam on ka surmale vastu astuda.
Mõni ütleb, et parem oleks, kui saaks infarkti ja sureks jalapealt: siis ei peaks seisma silmitsi teadmisega, et aeg on ümber.
„Meie kultuuriruumis kardetakse surma tohutult, seda ei võeta loomulikuna. Nii ei osata ka oma elust kokkuvõtteid teha ja teistega hüvasti jätta. Tohutu hirm surma ees ei lase näha, kui olulised need asjad on. Mida rohkem inimene teadvustab elu lõplikkust, surma paratamatust, seda väiksem on tema hirm selle ees,” räägib psühholoog.
Lähedaste toetus
Olgu haiguse kulg milline tahes, lähedaste emotsionaalne toetus on igal hetkel oluline. Haigele oleks suureks abiks, kui lähedased ei pelgaks tema haigust, et ei oleks nii, et haige näeb lähedaste silmis nii suurt hirmu, et peab peale oma haigusega toimetuleku tegelema ka lähedaste turgutamisega.
Lähedased võiksid lihtsalt küsida, kuidas nad saavad haiget aidata, las haige ise ütleb, mida on vaja. Näiteks soovist haigele head teha tuuakse haiglasse palju süüa, teadmata, kas seda just vaja ongi.
Kui haige ja lähedased räägiksid omavahel siiralt, küllap siis saaks haige õiget abi ja lähedane kindla tunde, et saab kasulik olla. Hirmud on aga suured, omavahel ei räägita, ja rasketel teemadel ammugi mitte, aga sellest oleks palju abi. Tõsiseid teemasid ei pea peale suruma, aga ka mitte vältima.
Riit tahab lähedastele kindlasti südamele panna, et haigena muutub inimene küll abitumaks, aga see ei tähenda, et ta poleks enam seesama inimene, et temaga ei peaks suhtlema samamoodi. Haigega ei pea rääkima kui lapsega, kes ei saa millestki aru. Ükski haige ei taha, et teda haletsetaks, et teda peetaks abituks, kes ei tule toime.
„Las inimene tegeleb edasi asjadega, millega on ikka tegelenud, kui see ei kahjusta tema tervist, ei ole vaja pidevalt haigust meelde tuletada. Muidugi, kui inimene eitab oma haigust niivõrd, et see hakkab talle kahju tegema, tervenemist takistama, näiteks kui ta ei lähe ravile, siis tuleb sekkuda,” möönab Riit.
Muidugi on lähedastel keeruline kogu aeg oma kõnepruuki jälgida, aga mõnele olulisele asjale võiks püüda siiski tähelepanu pöörata. Kunagi ei maksa teise inimese emotsioone tühistada — öelda lohutuseks, et ah, pole midagi, kui tegelikult on ikka probleem küll. Näiteks võib öelda, et ma saan aru, et sul on raske, aga ma püüan sind aidata ja saame hakkama.
Sama kehtib igasugustes eluolukordades, see ei puuduta ainult suhtlemist vähihaigega. Ka ei saa teisele lubada, et kõik saab korda, kui pole teada, kas saab või mitte, see on katteta lubadus.
Aga kui inimene on šokis, siis ei kuula ta nagunii, mida räägid, siis on suhteliselt ebaoluline, mida just ütled, siis on kõige tähtsam, et keegi oleks lihtsalt kõrval.
Kui emotsionaalsed probleemid tunduvad üle jõu käivad ja lahendamatud, olgu haigele või tema lähedasele, siis tasub abi otsida. Mõistlik oleks rääkida oma emotsionaalsetest probleemidest ka oma raviarstile.
Iga tunnetetulva sattunud haige võiks teada, et teisedki tunnevad ennast samasuguses olukorras umbes samamoodi. Ei pea arvama, et oled eriliselt nõrk või vilets, valusad ja segadust tekitavad tunded käivadki selle haigusega kaasas, aga see on ajutine.
„Patsient pole mõnikord rahul, et talle ei öelda, kui kaua tal jääb elada, aga arst ei tea ju. Nii palju öeldakse, kui võimalik,” rõhutab psühholoog.
Mõnikord võib mõni väike kõrvaline fraas inimese täiesti rööpast välja viia. Ärge tehke naabrinaise haiguse kulust järeldusi enda haiguse kohta. Iga haigusjuhtum on erinev, nagu kõik inimesed on erinevad. Teie haiguse kohta annab infot teie arst, julgege vaid küsida.
