Hiina kondoomid on kehvad
Läheb kaheteistkümnes aasta, olen ka neli aastat töötanud arstina nakkushaiglas. Juba kaheksateist aastat tagasi oli HI-viirus Eestisse jõudnud ja esimesed patsiendid tulid nakkushaiglasse vereproovi andma.
Mis selle tööpõllu kohta ütlete?
Arstina äärmiselt huvitav ja vaheldusrikas. Suhtleme ju peamiselt noorte, ilusate, moodsalt riietatute, seksikate inimestega. Aga meil tuleb siin ka iseenda närve säästes üle elada päevast päeva lahti rulluv noorte inimeste tundeskaala — lootuste purunemisest raske ängistuseni või siis meeletute rõõmupurseteni. Võime kinnitada vanasõna, et õnn ja õnnetus on kaksikvennad.
Ajakirjanduse andmeil on viimase viie aastaga HIVi nakatumine vähenenud. Mis on teie seisukoht?
Ei ütleks, et siin midagi mainimisvääselt vähenenud oleks. HI-viiruse levik, nagu mujalgi maailmas, kasvab viimasel ajal eelkõige noorte naiste seas. See on tihedas seoses sellega, et suureneb nende arv, kes saavad nakkuse sugulisel teel, mitte niivõrd süstalde kaudu.
Raha HIVi ennetustööks ja AIDSi haigestunute raviks on ometi suurenenud. Global Fundi poolt eraldati kolm aastat tagasi 10 miljonit dollarit nelja-aastaseks ennetustööks. Selle rahaga me praegu töötamegi. Aga esimese kahe aastaga võrreldes vähendati kahjuks järgmiseks kaheks aastaks summasid ennetustööks noortega.
Määratu raha pandi fondi poolt magama Hiina kondoome sisse ostes. Need on aga väikesed ja purunevad kergesti. Keegi neid kasutada ei taha, seisavad nüüd süstlavahetuspunktides laua peal. Aga tarbetu raharaiskamise eest keegi ei vastuta, sest vastutaja on töölt läinud. Kui käin koolides ennetustööd tegemas, ütlen ka õpilastele, et ärge neid kasutage, vaid tutvuge nende kui turvavahenditega.
Mitu süstlavahetuspunkti Eestis on?
Neid on kõigis suuremates Ida-Virumaa linnades ja neli on Tallinnas. Peatselt pannakse linna vahel sõitma kohaldatud kiirabiauto, mis peatub paljudes punktides. Lastiks nakkusvabad süstlad, piirituses immutatud salvrätid süstialuse naha puhastamiseks, topsikud, kuhu kasutatud süstlad panna ja ikka needsamad Hiina kondoomid.
On kuulda, et ennetus-keskuse töötajad käivad nõustamas lasteaiakasvatajaid. Juhuks, kui lasteaeda tuleb HI-viirusega laps. Võib sellest probleem kujuneda?
Eestis on sündinud 23 HIV-positiivset last ja neid sünnib juurde, sest HIV-positiivne naine on julge sünnitaja. Ta teab, et Eestis on seni nakatunud vaid 4% viirust kandvate emade lapsi. Nad loodavad, et ega siis tema laps nende väheste sekka satu. 80% viirust kandvatest rasedatest on 18-20aastased neiukesed, kes tahavad veel koolis käia või tööle minna ja panevad kindlasti lapse lasteaeda. Praegu Ida-Virumaa paaris lasteaias käivatest ja emalt nakkuse saanud lastest teised mängukaaslased ega nende vanemad ei tea.
Kas lasteaial on õigus HIV-positiivset last keelduda vastu võtmast?
Ei ole. Aga lapsevanemad hakkavad protestima. Tallinnas ei võetud lasteaeda isegi kaht last, kelle isad olid süstivad narkomaanid, enne kui lastele tehti Merimetsa nakkushaiglas vereanalüüs ja toodi tõend, et lapsed on terved. Vastsündinud nakatunud on küll enamasti kehva tervisega, põevad sageli, võtavad sünnist alates vastavaid ravimeid, neist ei ole lasteaeda minejaid. Tallinnas määravad HIVi nakatunuile ravimid Merimetsa Haigla infektsionistid, aga võibolla hakkavad nakatunute arvu kasvades (praegu registreeritute arv läheneb kuuele tuhandele) neile ARV (antiretroviirusravi) andma ka perearstid.
6000 HI-viirusesse nakatunuga seisab Eesti riik ja rahvas Euroopas esikohal. Kui palju võib olla neid, kes vereproovile pole tulnud?
Mitte vähem kui tuhat. Olen nii mõneltki narkomaanilt küsinud, kas ta on ennast testinud. Isegi nemad ütlevad sageli, et ei ole, sest parem, kui võimalikku rasket sõnumit ei tea. Aga sugulisel teel nakkuse saanu võib kaua aega muretult elada (aastaid sümptomid puuduvad), aimamata, et see ununematu kõrvalhüpe imeilusa poisi või tüdrukuga pistis organismi koletu viiruse.
Metadoni ravi teete ainult opiaat- ehk heroiinisõltlastele?
Teiste narkootikumide sõltlastele ravi ei ole. Metadoni määrab arst üks kord päevas vedelikuna. Ka metadon on opiaat, aga ei tekita kaifi, vaid teeb pea selgeks. Narkomaan saab tööl käia ja koolis õppida. Metadoni ravile tullakse vabatahtlikult.
Te annate ka AIDSi koolitust kutsekoolides. Miks just nendele õpilastele?
Kutsekoolide õpilased alustavad aktiivset seksuaalelu varem kui keskkoolide omad. Noorukid tulevad sageli kaugelt küladest ja elavad ühiselamuis, kodused keelud ja käsud jäävad harvaks. Kui kool on nõus, võtame kaasa AIDSi Anonüümse Kabineti. Mis tähendab seda, et peale loenguid saavad õpilased HI-viirusele vereanalüüsi anda. Nädala pärast tuleb nõustaja ja ütleb igaühele individuaalselt vastuse. Mõned HIV-positiivsed on kutsekoolis niiviisi selgunud.
Käite järjepidevalt ka vange nõustamas. Kui palju võib vanglates HIV-positiivseid olla?
Vange on meil ligikaudu 4500, neist nakatunuid 1000 ringis. Olen vangide seas teinud küsitlusi: nad on HIVi alal kompetentsemad kui vabaduses elavad nakatunud. Paljud vajaksid ka metadoni ravi (kuid paraku veel ei saa), neid varustatakse kondoomide ja deslahustega süstalde puhastamiseks (süstimine käib muidugi salaja). HI-viiruse leviku algusaastail paigutati nakatunud vanglas eraldi ruumidesse, aga Euroopa Liidus ei tohi isegi vangla direktor teada, kes neist on kes.
Alati arvatakse, et HI-viirust kannavad vaid harimatud, vaesed, narkomaanid, ühe sõnaga eluheidikud. See ei ole nii. Tunnen intelligentseid ja edukaid viirusest nakatunud inimesi. Üks neist on ülikoolis hambaarstiks õppiv tütarlaps, kelle nakatas ta püsipartner. Mis ta peab tegema?
Ei muud, kui et oma elu ja õppimist jätkama. Hambaarst töötab ju maski ja kinnastega, patsiendil nakkust karta ei ole. Tean ka üht noort HI-viirusega perearsti, kes tahab rasedaks jääda, aga ei julge end kusagil arvele võtta. Olgu meedikute vaikimisvanne kuitahes turvaline, lõpuks imbub info HI-viirusega arstist ikkagi välja. Ta on mõelnud mõnda välisriiki tööle minna.
Eestis elab palju nakatunud naisi, kellele abikaasa või elukaaslane prostituudilt nakkuse toonud. Mehed ja ka naised tulevad aga anonüümsesse kabinetti pihtimusega, et mis ma ikka nii väga kurja tegin: käisin välisreisil, võtsin baaris napsu, läksin ilusa partneriga numbrituppa, kondoomita ja… Purjus pea, ilus partner, ilma kondoomita — need ongi kurjad väljakutsed.
Esimene HIV-positiivne avastati Eestis 1988 ja peab varsti 50. aasta juubelit. Kuidas ta elab?
Viimased aastad võtab ta küll AIDSi ravimeid, tervis on kehv, aga ta käib ikka veel tööl. Niisugune ülipikk lõimetusaeg on muidugi äärmiselt suur erand. Viirust kandvate narkomaanidega töötades näen ma, et enamasti kõik nad vajavad mõne aasta pärast ravi, sest organism on hävimas. Muide, Haigekassa maksab — a 100 000 krooni aastas — selle ravi kinni.
Mida teie, doktor Noode, loete peapõhjuseks, et igati eeskujulik ja kiires majandustempos arenev Eesti ei suuda HI-viirusele piiri panna?
Kui 1996 AIDSi Ennetuskeskuse avasime, hakkasime paljudes Eesti linnades medtöötajaile ja linnavalitsusele õppusi tegema, sest meil oli juba narkootikumi süstijatega palju kogemusi. Igal aastal informeerisime ka tervisekaitseinspektsiooni ja sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonda. Sel ajal puudusid võimalused süstlaid vahetada ja narkomaanide elu peeti nende enda asjaks. Septembris 2000 Varssavi konverentsil teatasid Peterburi narkoloogid, et oblastis on juba epideemia (iga nädal 80 uut HIV-positiivset). Peterburist Narva on lühike tee… Süstlavahetusprogramm läks käiku alles 2001 suvel, aga aasta jooksul oli juba palju juhtunud.
Kas te tunneli lõpus valgust näete?
Valgus hakkab paistma, kui ennetustöö rahastamisel asuvad tööle noored kõigi probleemidega kursis olevad inimesed. Ja kui terviseõpetus koolides, mida siiani teistesse tundidesse peidetakse, saab väärika ja vajaliku koha.
