Hoiakud seksuaalvägivalla suhtes Eesti ühiskonnas: kas ja millal võib naine öelda "ei"?
Naistearstid rääkisid erinevate uuringute abil selgunud Eesti inimeste hoiakutest seksuaalvägivalla suhtes. Masendavalt levinud on suhtumine, et naised on vägistamises ise osaliselt või täielikult süüdi. Põhjuseks tuuakse, et naine kas nägi välja või käitus nõnda, et mees eeldas, et ta on vahekorraga nõus. Isegi kui naine ütleb “ei”, siis seda kas ei kuulata või arvatakse, et see on ehk niisama suusoojaks öeldud. Ühes uuringus, mis viidi läbi 16-18aastaste noorte seas, tuli välja hirmutav fakt, et ligi pooled noored arvavad, et tüdruku “ei” tähendab “jah”.
Sellepärast on vaja teha pidevat teavitustööd, et inimeste suhtumine seksuaalvägivalda muutuks. Õnneks see ongi juba väga palju muutunud, kui vaadata näiteks 10 aasta taguseid uuringuid inimeste hoiakutest.
Tegelikult on asi ju väga lihtne — kui üks inimene soovib teise inimesega vahekorda astuda, siis pole vaja eeldada, et teine inimene on sellega nõus. Inimestel on suu peas ja seda võiks kasutada ja küsida, kas teine inimene soovib astuda vahekorda.
Eestis on kahetsusväärselt laialt levinud ka suhtumine, et oma partnerile ei tohi ilma piisava põhjuseta vahekorrast keeldumiseks öelda “ei”. Piisavateks põhjusteks loetakse näiteks seda, et naine on hiljuti sünnitanud või haige. Väsimus või lihtsalt soovi puudus pole paljude arvates piisav põhjus. Millest me räägime — eestlaste sõnavaras leidub isegi mõiste “abielukohustus”.
Inimene, nii mees kui naine, võib alati öelda “ei” ja teine inimene peab alati seda aktsepteerima. Kahjuks ei tööta see teooria alati praktikas. Kuid mida rohkem ühiskonnas teavitustööd teha, seda lähemale jõuame me ühiskonnale, kus alati tohib öelda “ei” ja teine inimene aktsepteerib seda.
