Homöopaatia ravib inimest terviklikult

 (48)

Homöopaatia ravib inimest terviklikult
Scanpix

ELUKIRI: Homöopaatia on alternatiivmeditsiini haru, kus eriliste looduslikku päritolu ravimite abil püütakse stimuleerida keha enda võimet ennast ise ravida. Homöopaatia ravib inimest tervikuna, mitte ainult tema haigust. Millega täpsemalt on tegemist, uuris Elukiri diplomeeritud homöopaadilt Anu Hermlinilt.

Energia ja vibratsioon

Mõiste lahtiseletamiseks võtab homöopaat appi energiamaailma ja Masuro Emoto vee sõnumite teooria. Emoto on kirjeldanud ja lausa fotografeerinud seda, kuidas veel on võime salvestada erinevaid energiaid. Emoto pildistas veekristalle, mida eelnevalt oli mõjutatud erinevate energiatega — kas muusikaga või mitmesuguste sõnumitega — ning seejärel külmutatud. „On näha, et kui saadame veele vihkavaid sõnumeid, siis kristall tuleb kaootiline, aga kui saadame talle armastavaid sõnumeid, räägime talle midagi ilusat, siis see kristall tuleb korrapärane,” räägib Hermlin. „Vesi võib infot salvestada. Veel on mälu, ta salvestab seda energeetikat, millega kokku puutub.”

Midagi sarnast toimub ka homöopaatiliste ravimite valmistamisel. Homöopaatilised preparaadid on tähistatud tähtedega X, C ja M.

X on aine kümnendiklahjendus, mis tähendab, et on võetud üks tilk ematinktuuri ehk algset substantsi ja üheksa tilka alkoholi vesilahust. C on sajandiklahjendus: üks tilk ematinktuuri ja 99 tilka vesilahust. M on aga juba tuhandiklahjendus. Neid lahjendusi võib veel omakorda edasi lahjendada ja potentseerida (loksutada). Nii saadakse C1, C2, C200 jne.

Loe veel

Seotud lood:

Ükskõik kui lahjaks algainet tehakse, säilib seal ometi info sellest algsest substantsist, olgu see taimne, loomne või mineraalne. Ja peale selle, et info seal säilib, see koguni võimendub selle võrra, mida rohkem on ravimit potentseeritud.

Homöopaatia printsiipi „sarnane ravib sarnast” seletab Hermlin nii: „Näiteks kui teeme lahjendatud preparaadi mingist taimest, mis süües või nahale sattudes tekitaks inimesel mürgistuse või nahaärrituse, siis tugevalt lahjendatud preparaadiga, kuhu on jäänud peaaegu üksnes info, saame ravida selliseid haigusseisundeid, mis sarnanevad selle taime mürgistusega. Kui inimesel on nahaärritus, mille sümptomid on sarnased selle taime mürgistuse sümptomitega, siis saab teda selle lahusega ravida.”

Homöopaatiat aitab mõista ka vibratsiooniteooria. Noodi helikõrgus on see sagedus, millel ta vibreerib. Igal ainel on mingi sagedus, millel ta vibreerib. Ja ka igal elusolendil, inimeselgi on ta loomuomane vibratsioon. Kui inimene haigestub, siis ta vibratsiooni sagedus muutub. Homöopaadi ülesanne on leida vastava sagedusega aine, mis oleks sünkroonis inimese vibratsiooni sagedusega. Õige aine annab inimesele impulsi, et ta vibratsiooni sagedus tõuseks uuesti loomulikule tasemele.

Inimese võime ise ennast tervendada on tohutu, kui ta seda vähegi oskab või kui teda juhendatakse. Homöopaatia on selleks üks viis.

Näiteks on homöopaatiliseks lähenemiseks seegi, kui palaviku puhul lastakse organismil ise haigustekitajaga võidelda, mitte ei neelata kohe aspiriini. Aspiriini või mõne muu palavikulangetajaga saadakse ruttu küll palavik alla, aga haigustekitaja jääb organismi alles. Kui pole tegemist väga kõrge, see tähendab üle 39-kraadise palavikuga, siis võiks lasta organismil ise võidelda haigustekitajaga. Sedasi vabaneb samal ajal nii palavikust kui ka haigustekitajast.

Võrdlus tavameditsiiniga

Hermlini sõnul ei saa võrrelda kogu akadeemilist meditsiini ja homöopaatiat. Osa haigusjuhtumitest on ainult akadeemilise meditsiini pärusmaa — näiteks erakorralise meditsiini ja kirurgia juhtumid. Teatud juhtudel on tavameditsiini sekkumine möödapääsmatu, homöopaatiast pole abi näiteks traumade puhul.

„Küll aga on homöopaatiast abi nii-öelda pehmemate juhtumite puhul, need võivad olla nii kroonilised kui akuutsed haigusseisundid. Akadeemilise meditsiini ja homöopaatia erinevus nende ravimisel on selles, et kui akadeemiline meditsiin keskendub sümptomite kõrvaldamisele, siis homöopaatia üritab inimese sellest haigusseisundist välja tuua ja lähtub inimesest kui tervikust. Homöopaatilised preparaadid püüavad haigusseisundit kehast välja meelitada kehavibratsiooni korrastamisega,” selgitab Hermlin.

Näiteks kui allergia puhul on tavameditsiinis olemas universaalsed, kõigile allergikutele mõeldud allergiaravimid, siis homöopaadi käest saab allergik just nimelt talle sobilikku ravimit. Et kindlaks teha, mis ainet konkreetne inimene vajab, tuleb päris põhjalikult uurida ja küsitleda.

Hermlin leiab, et ühest küljest on spetsialiseerumine hea, sest kui inimene tahab teada, kuidas on ta südame tervis või kas tal on vastavaid vaevusi, siis läheb ta parima südamespetsialisti juurde. Aga inimesel võib samal ajal olla lisaks muidki kaebusi, olgu näiteks kõhulahtisus või silme ees täpikesed, neist ta aga südamearstile ei räägi.

„Ühele arstile räägib ta ühtedest vaevustest, teisele teistest. Aga inimene on tervik, keegi peaks neid erinevaid vaevusi koos vaatama,” ütleb Hermlin. Tema sõnul on meil ka arste, kes vaikselt soovitavad patsiendil homöopaadi poole pöörduda, aga nad ei räägi sellest kõva häälega, sest see pole Eestis akadeemilise meditsiini ringkondades hea toon.

„Homöopaatia on teaduslikult tõestatud, sellesse suhtutakse paljudes Euroopa Liidu riikides kui täiesti tavalisse, aktsepteeritud raviviisi, on olemas vastavad apteegid, mõnes riigis kompenseerib haigekassa visiidi homöopaadi juurde. Eestis aga ei võeta meditsiiniringkondades homöopaatiat tõsiselt või püütakse lausa naeruvääristada. Eesti seadustes on homöopaatilised ravimid võrdsustatud tavameditsiini ravimitega, aga need, kes nende ainetega ravivad, pole aktsepteeritud,” räägib Hermlin. Ka pole Eestis vastavaid apteeke.

Mille vastu aitab?

Tervisehädade loetelu, mille puhul homöopaat saab aidata, on piiratud ainult sellega, kas need organid, kus vaevus on, on veel olemas, kas neid saab veel tööle panna, ütleb Hermlin. Igasuguseid hädasid on homöopaatiaga ravitud, ka gangreeni ja vähki, aga Eestis ei pöördu väga raskes seisundis inimesed tavaliselt homöopaadi poole. Tullakse pigem selliste hädadega, mis on pikemat aega vaevanud, aga tavameditsiinist pole abi leitud.

Hermlini hinnangul tuleb pikaajalise ja sügava, konstitutsioonilise raviga olla ettevaatlik siis, kui organismis on võõrkehasid — näiteks südamestimulaator, kunstliigesed -, sest nende puhul võib juhtuda, et kui organism hakkab puhastuma, siis ta võtab neid võõrkehasid kui nähtust, millest tuleb loobuda. Sellega ei saa riskida. Aga neil inimestel saab edukalt ja riskivabalt ravida akuutseid seisundeid (niinimetatud külmetushaigusi, kõikvõimalikke põletikke ja nii edasi).

Hermlini arvates saadavad Eesti arstid patsiente liiga kiiresti lõikusele. On seisundeid, kus ongi opereerida vaja, aga on ka seisundeid, kus annaks „pehmemate” vahenditega midagi teha.

Eestis on homöopaatiat kasutanud rohkem nooremad inimesed, eriti just väikeste laste emad, kes on tulnud laste kõikvõimalikele terviseprobleemidele lahendust otsima. Täiskasvanutest on Hermlini klientuuris rohkem esindatud nooremad naised, kellel mureks naistehaigused, migreen, emotsionaalne tasakaalutus, depressioon ja muu selline. Vanemad patsiendid pöörduvad homöopaadi poole sageli liigesehaigustega. Hermlin rõhutab, et iga raviviisi juures on tähtis patsiendi enda panus. Ükski raviviis pole imevahend, mis raviks inimese lihtsalt terveks, nii et ta sellesse seisundisse enam kunagi ei satu, olenemata sellest, mida ise teeb ja millist eluviisi harrastab.

Visiit algab küsitlusega

Patsiendi visiit homöopaadi juurde algab pikema küsitlusega. Homöopaat ei tunne huvi ainult patsiendi haiguse vastu, vaid teda huvitab kogu ta elu: mis talle muret teeb, mis on elus juhtunud, mis on ta elu mõjutanud, mis on olnud elus pöördepunktid, millised on suhted lähedastega ja nii edasi. Nii saab ta patsiendist tervikpildi, et määrata vastavat raviainet, mis ta elujõudu turgutaks.

Vereproove ega muid analüüse homöopaadid ei tee, aga kui need on vajalikud, siis saadetakse patsient arsti juurde.

Hermlin soovitab enne homöopaadi juures ravi alustamist viia ennast kurssi sellega, kuidas toimub tervenemisprotsess. Pikaajalise ja sügava ravi käigus võivad ajutiselt vallanduda mingid varasemad tervisehädad, mis kunagi said justkui välja ravitud. Sellest ei pea ärevusse sattuma, kuna teatud mõttes kuulubki see tervenemisprotsessi juurde. Kui inimesel tekib homöopaatilise ravi käigus nahalööve, siis see on juba märk organismi puhastumise viimasest staadiumist — asi on tulnud naha pinnale, nüüd saab haigus kehast lahkuda.

Kõigist muudatustest oma seisundis, nii positiivsetest kui negatiivsetest, nii kehalistest kui psüühilistest, peab alati homöopaadile rääkima, rõhutab Hermlin. Ilma tagasisideta pole võimalik ravida. Ägedate seisundite puhul, näiteks põletike korral, tuleb iga päev tagasisidet anda, sest homöopaat peab saama kohe reageerida.

Eestis praegu homöopaadidiplomit ei saa

Hermlini homöopaadidiplomi on väljastanud Soome Homöopaatia Akadeemia. Homöopaadiks saab õppida paljudes Euroopa riikides, Eestis praegu sellist õppeasutust ei ole, küll on aga huvilistel võimalik end harida mitmetel koolitustel.

Vaatamata sellele, et homöopaatia on juba üsna pikka aega kasutusel olnud raviviis — nimelt pani homöopaatiale aluse juba 18. sajandi lõpus Saksa arst Samuel Hahnemann -, vastandavad Eesti arstid ennast sellele, nendib Hermlin. Aga siiski on ka Eestis homöopaate, kes on enne arstid olnud, eriti Vene koolkonnas. Mõnes riigis tegelevad sellega rohkem arstid, mõnes pigem mittearstid.

Hermlin oletab, et Eestis tegutseb ehk mõnikümmend klassikalist homöopaati, täpset arvu ta öelda ei oska. Ühtset katusorganisatsiooni pole, organiseerutakse peamiselt õppekoha järgi, eestlased õpivad kõige sagedamini Soomes, Venemaal ja Inglismaal.

*******************************

KOMMENTAAR
Perearst Svea Rosenthal:

Ravitööga kaasneb suur vastutus. Olen soovitanud patsientidele loodustooteid, mõningatel juhtudel ka alternatiivravi meetodeid, üha rohkem psühhoteraapiat, kuid mitte homöopaatiat. Olen näinud haiguste muutumist krooniliseks ravi hilinemise tõttu, ägeda neerupuudulikkuse kujunemist homöopaatiliste ravimite tagajärjel.

Kindlasti ei soovitaks ma inimesele homöopaatiat tõsisemate haigusjuhtumite ja pahaloomuliste kasvajate korral.

Kõige tähtsam põhjus, miks arstide ja homöopaatide vahel koostöö puudub, on homöopaatilise ravi tõenduspõhisuse ja uuringute puudumine ning see, et ravitulemuste eest ei võeta vastutust.

Homöopaatia ei kuulu klassikalise meditsiini valdkonda. Üksikud arstid on homöopaatiat erinevatel kursustel lisaks õppinud, kuid Eestis töötavatel homöopaatidel ei ole enamasti arstiharidust. Selleks, et inimest terviklikult ravida, peab olema klassikalise meditsiini baasharidus. Klassikaline meditsiin lähtub inimese kaebustest, uuringutest, selle alusel diagnoosi panemisest ja tõenduspõhise ravi määramisest. Ravitulemuste hindamiseks on objektiivsed kriteeriumid.

Ravitseja peaks võtma täieliku vastutuse oma ravimeetodite rakendamise eest. Perearsti poole on korduvalt pöördunud patsiendid, kes soovivad, et arst teeks neile analüüsid, mille alusel homöopaat saaks otsustada edasise ravi üle. Kunagi ei ole kaasas olnud ühtegi homöopaadi suunamist või pöördumist, milliseid analüüse mõeldakse või mida nendest tulemustest järeldatakse.

Arvan, et kui inimene usub homöopaatiasse, aitab see hästi mitmete iseparanevate haiguste korral, mille puhul organism saab ka ise haigusest või tervisehäirest jagu.

Soovin, et homöopaadid teeksid ise rohkem koostööd arstidega. Sellest oleks kindlasti patsientidele kasu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare