Hüpohondrik elab pidevas haigusehirmus
Hüpohondriat põdev inimene ehk hüpohondrik aga tõlgendab neid kui tõsisele ja tihti eluohtlikule haigusele viitavaid märke. Peavalu näiteks võidakse võtta kui ajuvähi sümptomit, käte värisemist aga märki algavast Alzheimeri tõvest. Külmetusest tulnud köha arvatakse olevat raske kopsuhaiguse tunnus, ületöötamisest põhjustatud väsimust aga mingi kasvaja kaasnähuks.
“Arstid ei tea midagi”
Nii ongi hüpohondrik kogu aeg ärev ja elab pidevas hirmus, et on tõsiselt haige ning võib haiguse kätte surra või näiteks voodihaigeks jääda. Rahuneda ei suuda ta ka siis, kui teised kinnitavad, et tema tervisega on kõik korras.
Valusid ja kõiki muid vaevusi ning sümptomeid tunneb hüpohondrik reaalselt ning normaalseid muutusi kehas võtab ta kui märke tervise halvenemisest.
Hüpohondrikud kontrollivad oma tervislikku seisundit pidevalt ka kodus, nii mõõdavad nad näiteks tihti vererõhku ja kehatemperatuuri. Samuti võivad nad uurida uriini ja väljaheite värvust ning ka seda, ega keelele pole tekkinud mingit “kahtlast” kattu. Iga väiksematki muutust panevad nad hoolega tähele ja jätavad meelde.
Haiguskartust põdejad käivad väga tihti perearsti ja eriarstide vahet ning paluvad, et neile tehtaks uuringuid ja proove, mis haiguse olemasolu tõestaksid. Kui ükski analüüs terviseriket ei näita, arvab inimene, et teda pole piisavalt põhjalikult uuritud ning läheb uue arsti juurde.
Kui arstid kinnitavad, et patsient on füüsiliselt täiesti terve, ei jää ta seda uskuma, arvates, et tohtrid ei suhtu temasse tõsiselt. Tihti satuvad hüpohondrikud ka alternatiivmeditsiiniga tegelejate jutule, lootes, et nemad suudavad märgata haigust, mida arstid “ei näe”.
Selline muretsemine ja pidev hirm mõjuvad inimese psüühikale väga koormavalt. Seetõttu võib hüpohondrikku tabada stress, depressioon või isegi paanikahäire. Halvemal juhul tekivad enesetapumõtted ja inimene, arvates, et keegi teda ei usu ning nagunii on ta raskelt haige, võib elule käe külge panna.
Ravib teraapia, mitte tablett
Miks hüpohondria muidu terve psüühikaga inimest tabab? Päris selget vastust ei olegi. Tõuke võib anda teadmine, et sõber või pereliige põeb rasket haigust. Samuti võib häire alguse saada mõne lähedase surmast haiguse läbi. Inimene arvab, et see haigus kulgeb perekonniti ning teda ootab ees sama saatus. See annabki aluse oma tervisliku seisundi üle muretsemiseks.
Tegemist võib olla ka sekundaarse häirega. Sel juhul on hüpohondria välja kasvanud mõnest teisest psüühikahäirest, näiteks depressioonist või obsessiiv-kompulsiivsest häirest.
Hüpohondria ravimine nõuab ohtralt aega ning kannatust. Kui paljude füüsiliste haiguste jaoks on olemas tablett, mis olemist leevendab, siis psüühiliste häiretega on asjalood paraku palju keerulisemad. Tihtipeale polegi võimalik hüpohondriast päris lahti saada, eriti juhul, kui inimene on selle all kannatanud juba aastaid.
Üldiselt rakendatakse raviks kognitiiv-käitumuslikku teraapiat, mille abil aidatakse inimesel probleemi kaine pilguga näha ja õpetatakse teda sellega toime tulema. Vajadusel määratakse raviks ka antidepressandid ning ärevuse puhul rahustid.
Püüa hüpohondrikku mõista
Paranemiseks on oluline ka raviarsti ja pereliikmete mõistev suhtumine. Kindlasti ei tohi hüpohondria all kannatajat tema muretsemise pärast narrida ega tema probleemi naeruvääristada. See teeb olukorra vaid hullemaks.
Teadmine, et keegi ei suhtu temasse tõsiselt ning ei mõista tema probleemi, tekitab hüpohondrikus vaid masendust, mis võibki viia tõsise depressioonini. Oluline on hüpohondrikku toetada ja tema hirme mõista.
Hüpohondria on üks salakaval häire, mida on suhteliselt raske diagnoosida. On palju füüsilisi haigusi, mida analüüsid tõepoolest ei näita, seega ei tohiks kindlasti igale haigust kahtlustavale inimesele veel hüpohondriku silti külge riputada. Valusid ei tohiks niisama tähelepanuta jätta ja kui on alust mõnd haigust kahtlustada, tuleb minna kompetentse arsti juurde.
Küll aga on oluline, et haigusehirm ei muutuks kinnisideeks ega hakkaks segama igapäevaelu. Tervis on küll inimese kalleim vara, kuid sama kehtib ka psüühilise tervise kohta.
