Jalaseen võib jalad alt lüüa

 (21)
Jalaseen võib jalad alt lüüa
Pilt on illustreerivMobiilifoto: Margarita Kornõševa

Jalgade seenhaigus on väga laialt levinud ja see pole kindlasti ainult esteetiline probleem.

Eestis põevad jalgade seenhaigust ligikaudu pooled üle 40-aastased. Lõplikku protsenti ei tea aga keegi, sest paljud nakatunud arstilt abi ei otsi. „Jalaseen on väga tõsine haigus. See ei parane iseenesest, vaid vajab ravi. Seenhaiguse alahindamisel ja ravimata jätmisel on suur oht, et see levib ka teistele kehaosadele või areneb edasi raskekujuliseks haiguseks, näiteks küüneseeneks. Samuti võib haigus muutuda krooniliseks,” ütleb Südameapteegi nõustamisteenuste juht, proviisor Triinu Entsik-Grünberg. Jalaseent põhjustavad teatud liiki seened ehk dermatofüüdid ning haigust tuleb ette täiskasvanutel ja pigem meestel. Haiguse esinemissagedus kasvab vanusega, lastel on jalaseent harva.

Kuidas jalaseent ära tunda?

Jalaseent on mitut tüüpi ja see võib haarata ühte või mõlemat jalga. Kõige tavalisem on krooniline varvastevaheline infektsioon. Seda iseloomustavad sagedamini neljanda ja viienda varba vahel naha ketendus, lõhed või vesisus, valulikkus. Sellega kaasneb sageli ka Gram-negatiivsete bakterite levik ja ebameeldiv lõhn, selgitab Entsik-Grünberg.

Mokassiini tüüpi seen­infektsiooni puhul võib tavaliselt mõlemal jalatallal näha vähest punetust ja valdavalt laialdast kuiva, jahust ketendust. „Seda peetakse tihti ekslikult n-ö ealiseks muutuseks ja sellele vormile ei pöörata väga tähelepanu,” nendib proviisor. Haaratud on jalatalla ja jala külgmine osa, tüüpiliselt on jalalaba pindmine pool puhas. Kaasuda võib küüneseen.

Põletikulist/villilist tüüpi iseloomustavad väikesed sügelevad vesi- või mädavillid ja seda esineb rohkem suveajal. Pärast villide lõhkemist jääb püsima punetus ja ketendus ning tavaliselt kaasub bakteriaalne infektsioon. Tüsistusena võib tekkida ka nahaalune põletik.

Jalaseene ennetus

Triinu Entsik-Grünbergi sõnul tuleb alati meeles pidada, et ühiskondlikes ruumides ei tohi käia paljajalu, vaid tuleb kasutada oma jalanõusid. Ennetuseks saab lugeda ka külalise viisakat keeldumist pererahva pakutud soojadest sokkidest-sussidest. Teisalt mängib üliolulist rolli hügieen. Pärast pesu tuleb jalad alati hoolikalt kuivatada, sh varbavahed. Kanda tuleks ainult puhtaid sokke ja jalanõusid ning tehismaterjalidele eelistada puuvillaseid sokke ja nahast jalanõusid. „Kui üks pereliige jätab jalaseene välja ravimata, on üsna suur tõenäosus, et peagi pärandub see ka teistele,” hoiatab Entsik-Grünberg ning lisab, et lastele tuleks juba maast madalast õpetada, et ema-isa sussidega ei tohi käia ja kuivatama peab ainult oma rätikuga.

Apteegi käsimüügis on lai valik jalaseenepreparaate (kreemid, geelid, lahused).

Tavaliselt kasutatakse ravimit üks-kaks korda päevas ja kantakse see puhtale-kuivale nahale. Kreemi või salvi soovitatakse panna kogu tallale, isegi kui nähtavad tunnused piirduvad kitsama piirkonnaga. Ravi tuleb proviisori kinnitusel korralikult jätkata ka siis, kui on näha esimesed paranemisilmingud. Ravi kestab sõltuvalt preparaadist ja haiguse ulatusest kaks kuni kuus nädalat.

Vahel aitab ainult arst

„Tugeva põletikulise-villilise haiguse korral, samuti diabeetikutel, nõrgenenud immuunsusega ja häirunud verevarustusega patsientidel on vajalik suukaudne ravi ning selle määrab arst. Samuti tuleks arsti poole pöörduda juhul, kui haigus käsimüügiravimitele ei allu,” ütleb Entsik-Grünberg.

Peale nahale määritavate preparaatide tuleks soetada ka spetsiaalne desinfitseeriv lahus, mis hävitab seene ka isiklikes jalanõudes – see aitab vältida uuesti nakatumist. Desinfitseerivat lahust tasub kasutada ennetavalt ka pärast ujulas, ühiskasutatavas saunas või duširuumis käimist, bowling’us, kuid ka second hand’i poodides enne võõraste jalanõude jalga panemist. Samuti ei tasu naistel lennujaama turvakontrolli läbida õhukestes sukkades, selleks puhuks tuleks jalga tõmmata paksemad sokid.


Võimalik oht kummitab mind alatasa

Loe veel

29-aastane Marten-Mattias Kütt sai ohtliku kaaslase ehk jala­seene tõenäoliselt ujulast, kus ta sportlike eluviiside harrastajana sageli käib. Kuigi Marten-Mattias ei käi ujulas paljajalu, vaid kasutab plätusid, püüdis seenhaigus ta siiski kinni. „Sain nakatumisest teada siis, kui tundsin-nägin varvaste vahel valulikke lõhesid.” Erinevalt paljudest kaasmaalastest otsis Marten-Mattias kohe abi arstilt, kes määras esmaseks ravikuuriks spetsiaalse kreemi. „Mind aitas see väga hästi, aga ma olen kuulnud ka üsna hulludest juhtumitest, kui ravi alustatakse alles siis, kui haigus on levinud juba nahale ja varbaküüned on kahjustatud. Siis enam üksnes kreem ei aita ja ette tuleb võtta pikk ja kallis tabletikuur.” Ujulas käib ta endiselt, kuid järgib enda sõnul senisest veelgi hoolikamalt hügieeninõudeid. „Võimalik oht kummitab mind alatasa.”


Riski­tegurid:

-- sage ühiskondlike riskikohtade kasutamine (duširuumid, basseinid, jõusaalid)

-- umbsed jalanõud

-- liigne higistamine

-- immuunpuudulikkus (põhjuseks ravimid, HIV-infektsioon jt)

-- diabeet

-- verevarustushäired (näiteks külmad jalad)

-- väiksem rasvhappe hulk nahas (loomulik seenevastane kaitse)


Kommentaar

Vilve Torn

terviserubriigi toimetaja

Rohkem selgust ja läbipaistvust alanud aastal

Alanud aastal jõustusid väga olulised eetikakoodeksi muudatused, mille Euroopa ravimitootjate assotsiatsiooni üldkogu kinnitas juba lõppenud aasta juunis. Kui varem jõudis üks või teine ravimifirma ikka meedia huviorbiiti mõne kalli kingitusega, siis nüüd rakendus täielik kingituste keeld. See tähendab, et enam ei lubata neil arstidele-apteekritele teha mingeidki kingitusi, olgu need kas või firma sümbolit kandvad pastakad või märkmepaberid. Samuti on nüüd lubatud jagada ainult teabe- või õppematerjali, kui see on otseselt vajalik ja seotud arsti või apteekri tegevusega või tarvilik patsiendi raviks. Samuti peab silmas pidama, et rahaline väärtus ei ületaks kokkulepitud piirsuurust.

Eesti ravimitootjate liidu juht Riho Tapfer ütleb, et muudatuste eesmärk on võimalikult suur läbipaistvus ja et riikide eneseregulatsiooni põhimõtted oleksid võimalikult ühetaolised. Kõik suhted tervishoiutöötajate ja apteekritega peavad olema selgelt piiritletud ja avalikult nähtavad.


Lugeja küsib

•• Miks peab vererõhuravimit võtma kogu aeg?

Anneli Talvik

Confido erameditsiinikeskuse perearst

Kõrgvererõhktõbi on tihti hiiliva algusega ja tüsistudes invaliidistav haigus. See on üks väheseid haigusi, mis võib kaua kulgeda sümptomiteta ning avalduda esimest korda kohe infarkti või insuldina. Kaebusteta kulg ongi põhjus, miks igal arstivisiidil tahetakse mõõta ka vererõhku. Väga raske on vahel patsiendile selgitada, et ta peab hakkama ravima haigust, mida ta sugugi ei tunne. Võib isegi juhtuda, et kaebusteta, aga kõrge vererõhuga patsient alustab ravi, rõhk normaliseerub, aga patsient tunneb ravimi kõrvaltoimeid ja tahab seetõttu „kahjuliku” ravimi võtmise lõpetada. Siis tuleb ravimit vahetada, mitte ravi lõpetada.

On patsiente, kes ravivad end nii, nagu ise tahavad. Võtavad mõne tableti, kui halb hakkab. Vahel ravivad mitu päeva järjest ja siis katkestavad ravi. See on eriti halb skeem, sest vererõhu kõikumine veresoones liiga kõrgest madalaks ja taas kõrgeks võib põhjustada insulti või infarkti või lõhkeb lihtsalt ajus mõni veresoon. Stabiilse soonesisese vererõhu hoidmine ongi eesmärk ja sestap tuleb ravimeid võtta regulaarselt.

Oma tervisealane küsimus saada vilve.torn@epl.ee

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare