Elmar Susi oli 48 aastat keemia- ja bioloogiaõpetaja, nüüd juba ammu Võru linnahooldusfirma heakorrainspektor ja mitmendat koosseisu linnavolikogu liige. Tema Ähijärve küla Saarjärve talu on saanud alguse pärast pärisorjuse kaotamist 1864. aastal vanaisa Mikust, kes olnud hinnatud puutöömees.

Et ettevõtlikkust kõvasti üle jäänud, hakanud Mikk Hank 1870. aastal kaane kasvatama.Tohterdas nende abil ümbruskonna ja kaugemaltki rahvast, aga suurema jao müüs Prantsusmaale.

Äri käinud nii, et ülesostja tuli kohale, kaanid pandi turbasamblasse roguskikotti, sõidutati postihobusega Antsla raudteejaama ja sealt nad Pariisi poole teele läksidki. Mõlemad ärksa mehe pojad langesid Vabadussõjas, üks kolmest tütrest tõi Saarjärvele koduväi, kellest sai Elmar Susi isa. Kaanikasvatus isa ei huvitanud.

“Mina hakkasin kaane püüdma 8-aastaselt, 1936. aastal, müüsin neid Tartu Maarjamõisa kliinikumi ja ülikoolile,”meenutab härra Elmar oma harrastusäri algust. “Ega ma eesti ainuke kaanikasvataja olnud. Isegi nõukogude aja algul oli kaane saada, ostsin kord Leevi apteegist 10 kaani. Vahepeal, kõigi nende sõdade ja valitsuste vahetuste ajal parandasin kaanidega ainult omakandi rahvast, kellel podagra, kellel hambavalu.”

Kuhu te hambavalu korral kaani verd imema panite?

“Kuhu mujale kui suhu, igeme külge, seal ta imes,” räägib kaanikoja peremees justkui kommi lutsutamisest. “Võttis põletiku ära, inimene sai jälle edasi elada. Ega siis siin sügaval Lõuna-Eestis hambaarsti olnud, ainult külasepp oli, kes hambaid välja tõmbas.”

Elmar Susi kiidab kaani vaikseks ja lõpmata vähenõudlikuks loomakeseks. Lepib isegi sellega, kui korra aastas korralikult kõhu verd täis saab, ja kui ei saa sedagi, kannatab välja ka kaks aastat. Siis on küll vaid pisike armetu jupike musta niiti. Hea elu juures võib sirguda kuni 40 sentimeetri pikkuseks paksuks vorakaks ja elada oma tosin aastat vanaks. Kõige suurem hool on selle karja juures aga pidev hoolikas vee vahetamine, peaaegu iga päev. Kui Elmar Susi kolm päeva nädalas Võrus oma heakorratööd teeb, toimetab veevahetust abiline.

Kaanikoda on vana ait. Aidas laud lugematute igas suuruses veepurkidega. Purkide sisekülgedel iminapaga kinni või siia-sinna vonklemas ligemale 250 apteegikaani ehk Hirudo medicinalist. Paljud purgid, õigemini kaanid nende sees, on oma ohvri nimelised. Täpne ravipäev ja kliendi nimi purgil peal — Eesti tuntud ärimehi, poliitikuid, juriste, näitlejaid, välismaalasi.

Miks niisugune täpne arvepidamine?

Sellepärast, et üks ussike tohib meditsiinilistel kaalutlustel nugida ainult ühel ja samal inimesel. Nii et igal inimesel on oma isiklik vereimeja, ühegi erandita. On kliendil vajadus vaid ainukordseks (15-60 minutiks e kuni kaan ise end lahti laseb) seansiks, läheb tema kaan seejärel hävitamisele. Sunnib tervis aga ka edaspidi kaani teenet kasutama, peab härra Elmar verejanulist ravitsejat seni ülal.

Purgiviidetelt on lugeda, et mõni mees on Tallinnast kohale kihutanud kohe peale jaanipäeva. Et kas kaanipoiss (tegelikult on üks ja sama loomake võimeline nii seemendama kui sigima) siis ka pohmellist ja peavalust jagu saab? Elmar Susi: “Saab, ja kohe väga hästi.”

Vaevalt, et Saarjärvele siiski pead parandama tullakse, selleks on tee siia liiga kääruliselt künklik ning tasu pohmaka mahavõtmise eest kõrgevõitu, nii 200 krooni ringis. Tõsi, kolm aastat (alles selles vanuses saab kaanist ravitseja) söödetud-sussutatud kaani kasutamise eest pole see just väga palju, kusjuures näiteks härra Susi ütleb oma purihamba plommist maksnud 800 krooni.

Missuguse häire puhul siis tuleks kaanikotta pöörata?

Elmar Susi: “Kui apteegikaan süstib oma enam kui 100 ainest koosnevat sülge, siis innustub keha tootma noori puna- ja valgeliblesid ning antikehi… Võib vabastada inimesi veenilaienditest, tromboflebiidist (tromb veenides), stenokardiast (risk südameinfarktile), paljudest teistest südame- ja vereringehaigustest. Võtab maha kõrge vererõhu, aga nagu apteegirohudki, ei jää tulemus püsima, kui elukombeid ja toitumist põhjalikult ei muudeta.

Ravib põletikke ja healoomulisi kasvajaid, aitab parandada lühinägelikkust. Üks soomlane käib mere tagant oma kõrvakuulmist ravitsemas — ütleb, et juba ritsikad siristavad. Paljud pered ei saa tänapäeval hormonaalsete häirete tõttu lapsi, sedagi saab kaanide abil ravida, ravile peaksid tulema nii tulevane ema kui isa. Aga narkomaanidel, alkohoolikutel ja vähihaigetel siia sõita ei maksa — neid kaanid aidata ei oska.”

Purkidele kirjutatud nimede järgi paistab kaaniravi vajavat rohkem mehi kui naisi?

“Asi selles, et kaan tõstab kõvasti potentsi. Potentsipuudus on ju praeguses meestemaailmas suur häda. Minul endalgi taheti juba 30 aastat tagasi eesnäärmeoperatsioon teha, aga olen ennast siiamaani kaanidega kõigiti vormis hoidnud…”

Nii et naised suruvad heas mehelikus vormis Susi ümber kui mesilased?

Selle küsimise peale lagistab sportliku välimusega 75-aastane kaanikasvataja kelmikalt naerda, nõnda et kõik ta isiklikud ilusad hambad aina säravad, ja vihjab: “No kui vaja, siis neid ikka tasapisi liigub.”

Saaksin ma teilt paar-kolm ussikest kaasa osta, et iseseisvalt näiteks oma veenilaiendeid ravida?

“Olen neid kaasa andnud küll, ainult et Tallinna veevärgi vees nad üle kolme päeva ei ela.”

Elmar Susi, te olete vist eluga õige rahul?

“Nii ja naa. On olnud muresid, mis raske südamehaiguseni viinud. Aga nii tõsi kui tõsi — mu harrastus ehk kaanid on kõik jälle korda teinud. Minu unistuseks on, et riik paneks apteegikaani kasvatusele õla alla, luues nõuetekohase terviseasutuse nagu näiteks on Peterburis ja Moskva lähistel. Annaksin hea meelega oma kogemusi edasi, aga uut ettevõtet peaks hakkama vedama ja arendama juba noorem hakkaja inimene.”