Kapsast ei hinda mitte ainult jänesed
Teisendi- ja vormirohke taimeliik kapsas (Brassica oleracea) pärineb Vahemere ja Lääne-Euroopa rannikualadelt. Mitmeid kapsa kultuurteisendeid tunti juba Vana-Kreekas ja Rooma riigis. Tema metsikut esivanemat on leida veel tänapäevalgi, rikkalikumalt Vahemere idaosa maades, eriti Türgis.
Eestis kasvatatakse toiduks kõige rohkem valget peakapsast. Levib ka Euroopas kõige hinnatum teisend lillkapsas. Kasvatatakse meil aga veel teisigi vorme, nagu punane kähar peakapsas ehk savoia, nuikapsas ehk koolrabi, rooskapsas ehk brüsseli kapsas ja brokoli ehk spargelkapsas. Juttu on kirjasõnas olnud ka kõrgekasvulisest teravamaitselisest lehtkapsast, mille vartest tehtavat Jersey ehk Kanali saartel ka jalutuskeppe.
Vett on kõikides kapsateisendites suhteliselt palju, 90% või üle selle. Ka valkude, rasvade ja süsivesikute sisaldusprotsentides pole suuri erinevusi. Energiavarud on suhteliselt madalad, alla 30 kcal 100 g kohta. Osaliselt on madala kalorsuse põhjuseks ka asjaolu, et niigi vähesest (3–6%) süsivesikute varust moodustavad peaaegu poole seedumatud kiudained, suurim on nende osakaal rooskapsas. Kiudained oma rohke veeimavusega aitavad tekitada täiskõhutunnet. Seega sobib kapsas eriti tüsedusele kaldujatele ja kaalu vähendada tahtjatele.
Mitmed teabeallikad pakuvad kapsas leiduvate mineraalainete nimistusse kaaliumi, naatriumi, kaltsiumi, fosfori ning raua. Vitamiinidest leidub kapsas B-rühma omi, aga ka E-, K- ja U-vitamiini (viimast eriti valges peakapsas, meie toiduainetest kõige rikkalikumalt). A-provitamiini ehk karotiini on, võrreldes mitmete teiste köögiviljadega, näiteks porgandiga, suhteliselt vähe. C-vitamiini on see-eest aga rikkalikult, valges peakapsas 50 mg% ümber (ühes suurusjärgus sidruniga), teistes veelgi rohkem (nt lillkapsas ca 80 mg%, spargelkapsas kuni 115 mg%). Toitumise seisukohast on tähtis, et ka kevadeks on valges peakapsas säilinud C-vitamiini ca 30 mg%, enamiku teiste köögiviljadega võrreldes on seda suhteliselt palju. Toiduks valmistamisel osa C-vitamiinist kuumuse ja õhuhapniku toimel muidugi laguneb.
Toimest kehale ja vaimule
Kapsast hinnatakse väärtusliku ravivahendina. Teda kasutatakse toiduks igasugusel kujul paljude haiguste puhul, varjatud vitamiinivaeguse, suure füüsilise ja vaimse koormuse ning raseduse puhul. Mastiidi (piimanäärmepõletiku) korral pannakse rindadele värskeid kapsalehti.
Kapsas avitab ka haigustest ning mürgistustest tekkinud organismi olulise intoksifikatsiooni korral. 1/2–1 klaas toasooja värsket kapsamahla 2–3 korda päevas enne sööki pidurdab toksiinide imendumist ja aitab kiirituse vastu. Mahla soovitatakse teha värsketest kapsapeadest elektrilise või mehaanilise mahlapressiga. Liitri mahla saamiseks kulub sel moel tehes 2–3 kg kapsast. Maitse parandamiseks pakutakse lisada 2/3 osale kapsamahlale 1/3 sellerimahla, või ka paar lusikatäit tomati-, ananassi- või sidrunimahla.
Eeskätt roos- ja nuikapsas, aga ka punane ja valge peakapsas soodustavad liigsete vedelike väljaviimist organismist. Kapsas on ka antioksüdantide allikas, abiliseks võitluses krooniliste haiguste ja vananemisega.
Kapsa hapendamisel taime rakukestad kobestuvad ja ta toimeained muutuvad seedemahladele paremini kättesaadavaks. Hapukapsas ja kapsasoolvees on veel kevadelgi 20–30 mg% C-vitamiini, sellepärast ei soovitata hapukapsast enne kasutamist pesta, see uhuks ära vedelikus lahustunud vitamiinid ja mineraalained. Kui on see on siiski toiduvalmistamiseks liiga hapu, soovitatakse juurde lisada värsket kapsast või pisut suhkrut. Hapukapsavett soovitatakse rasedatele hommikustest iiveldushoogudest ülesaamiseks.
Kapsas tervise teenistuses
Toores kapsaleht leevendab pohmelust, kui see panna 20 minutiks laubale, kaelale või rinnale. Avitab ka, kui pea muul põhjusel haige on, näiteks migreeni puhul. Siis pannakse kapsaleht otse haigele kohale.
Skrofuloosi (kaela lümfisõlmede paistetuse) esinemisel keeta peenestatud kapsalehti vähese piimaga, segada kliidega ja panna kompress haigele kohale. Kapsas on tõhus ka silmahaiguste ravis.
Kapsa- ja porgandimahla segu on väärtuslik C-vitamiini allikas ja puhastab hästi organismi — eriti parodontoosi (hamba kõrvalkoepõletikku) põhjustava igemenakkuse korral.
Angiini (kurgumandlite põletiku) puhul panakse värske kapsaleht välispidiselt valutavale kohale, s.o kaelale ehk täpsemalt kõrile. Köha ravimiseks mõjub hästi kuuma vette kastetud kapsalehe kompress rindkerele.
Parim südant kaitsev mõju saavutatakse, kui hapukapsast sageli (aga mitte palju ühekorraga) süüakse. Südamehaiguste puhul soovitatakse kasutada ka värske kapsa mahla. See on hea ka päraku veenikomude raviks.
Kapsast süüakse ka isheemiatõve korral, samuti vere puhastamiseks ning kolesteroolitaseme alandamiseks. Igal moel kasutamiseks soovitatakse kapsast ka suhkruhaigetele.
Kapsast kasutatakse neeru- ja põiehaiguste puhul kui kuseeritit. Kapsa toormahla juua soojalt 1/2 kl 3 korda päevas enne sööki maksatsirroosi esinemisel, aitab ka muude maksahaiguste ilmnemisel.
Ülihappesusega gastriidi (maokatarri) puhul kasutada värsket kapsast igasuguse toiduna. Soovitatakse juua ka värsket kapsamahla toasoojana 1/2 kl 2–3 korda päevas. See aitab kaasa ka maonäärmete ja soolte tegevuse ergutamisele.
Alahappesusega gastriidi korral tuleks aga juua hapukapsamahla 1/2 kl päevas. Sama teha ka kõhugaaside esinemisel. Hapukapsast soovitatakse ka toiduks spastilise ja haavandilise koliidi (jämesoolepõletiku), samuti kõhukinnisuse korral. Jämesoolehaigusi ravitakse ka värske kapsamahlaga.
Hapukapsa piimhape aitab koos B-vitamiinidega uuendada haiglaslikku soolelimaskesta. Hapukapsa piim- jt orgaanilised happed tugevdavad ka maomahla- ja sapieritust.
Värsket kapsamahla tarvitatakse mao ja kaksteistsõrmiksoole haavandite raviks. Mahla tuleks juua 1 kl kuni 4 korda päevas 40 min enne sööki kuu aja jooksul. Ainsaks ebameeldivuseks võib siin olla gaaside tekkimise võimalus. Sel juhul on ehk õigem jätkata ravi porgandimahlaga.
Põhimõtteliselt samasugust ravikuuri (1/2–1 kl 3 koda päevas) soovitatakse ka üldse seedeelundite tervendamiseks, kordamisega 4–6 kuu pärast. Mao limaskestade ja soolestiku puhastamiseks pakutakse juua kapsamahla, mille ühes klaasis (200 g) on lahustatud 40 g mett. Luud-liikmed, lihased
Kui kipute rasvuma, sööge rohkem kapsast. Podagra ja reuma vaevustel pange värskeid kapsalehti valutavatele kohtadele, sama teha ka juhtudel, kui olete mõne koha ära löönud — põrutanud või on koht mingil muul põhjusel paistes. Eraldi on pakutud soovitus kapsalehe pealepanekuks põlvevalu korral.
On leitud, et profülaktiliselt on jämesoole- ja maovähi vastu väga hea mõju rooskapsal, kopsuvähi vastu lehtkapsal, kopsu-, jämesoole- ja emakavähi vastu spargelkapsal. Kapsast tarvitatakse igat moodi pahaloomuliste kasvatajate täiendraviks. Toormahla juuakse 1/2–1 kl päevas. Kapsajuurikaid tarvitatakse toiduks.
Välispidiselt kasutatakse peenestatud värsket kapsast kompressina haavadele. Põletustele ja haavadele võiks panna ka kapsa toorputru segatult juustu ja munavalgega. Peenestatud värskeid kapsalehti keeta piimas ja segada kliidega, teha kompresse ekseemi korral. Kapsamahla tarvitades kaob nahal ka lööve. Haudunud kohtadele, haavanditele ja furunkulitele (koeranaeltele) soovitatakse riivitud kapsajuurikat.
Lõpetuseks: enne, kui asuda maksa ja seedeelundeid kapsamahlaga ravima, tuleks konsulteerida raviarstiga. Kõrge maohappesuse puhul on hapukapsamahl vastunäidustatud, ka hapukapsa endaga tuleks olla üsna tagasihoidlik. Väske mahlagagi ei maksaks sel juhul eriti aktiivselt (üle paari klaasi päevas) sõbrustada.
