Kaasaegsed 45-55aastased naised on vanadusest veel üsna kaugel. Samas on nad igal juhul vanemad tavalistest sünnitajatest, kes toovad oma lapsed ilmale 20-30-aastaselt. Ning see muudab nende emaduses nii mõndagi.

„Miks sa kunagi ei jookse koos minuga, nagu Liisi ema?“ , küsib laps oma 48-aastaselt emalt. Ja ema tunnetab tahtmatult oma süüd. Süütunne on omane paljudele vanemas eas sünnitanud naistele. „Kas ma suudan selles vanuses olla hea ema?“ „ Kas olen piisavalt tähelepanelik?“ „ Kas ma pole liialt hoolitsev?”

Nendele emadele peab meelde tuletama, et ei ole olemas täiuslikke emasid, nii nagu pole olemas ideaalset vanust lapse kasvatamiseks. Igas vanuses emad muretsevad oma laste pärast.

Ema ei jookse võidu oma lapsega ega rooma koos temaga põrandal. Ja mis siis? Loomulikult on tore lapsega mängida, kui me seda tahame. Aga sama tore on vaadata pealt, kuidas ta mängib. See on isegi parem lapse arengu seisukohalt. Vanema roll seisneb eelkõige selles, et olla olemas ja tähele panna.

„50-aastasena on mul teine vaade elule ning teistsugused prioriteedid“, räägib 9-aastase Martini ema. „Nüüd eelistan aega veeta koos pojaga, jalutada temaga ning lugeda talle, selle asemel, et käia külas või jääda kauemaks tööle“.

Pärast 40-t emaks saanud naised on vabamad kui noored naised. Nad on juba paljut saavutanud ning saavad oma lastele rohkem aega pühendada. Sageli suhtuvad nad oma lastesse tähelepanelikumalt kui 30-aastased emad.

Arvatakse, et olen ta vanaema

Lapsed näevad oma vanemate vanust oma eakaaslaste silmist. Kuni laps on veel väike, tuleks talle jutustada tema sünni lugu. Pole tarvis õigustada end ega õhutada teda koolis end õigustades rääkima oma vanemate elust. Vanema sõnad on määratud üksnes lapsele ning too saab need oma pere loona meelde jätta.

Teismeline laps (isegi siis, kui ta seda mitte kunagi ei tunnista) leiab oma „vanakeste“ rikkalikus minevikus põhjust uhkust tunda. Muide, küpses eas emad ei muretse üksnes võõraste laste hindavate pilkude pärast. Murelikuks teevad ka teised vanemad ja õpetajadki.

Tänapäeval pole eakad vanemad just eriline harv nähtus. Ometi kipuvad lapsevanemad neile koolis kõõrdi vaatama. Õpetajad aga, kes on sellistest vanematest hulga nooremad, tunnevad end nendega vesteldes ebamugavalt.

Loomulikult sõltub olukord isiklikest omadustest, ent kui ema on 15 aastat vanem ning töötab kõrgel tööpostil, siis tunnevad teised emad end ebakindlalt. Suhted oleksid otsekui sõbralikud, ent ometi on tunda distantsi. Nad ei võta seda ema omaks.

Samas annab hiline laps emale kõikvõimsuse tunde, otsekui oleks aeg tagasi pööratud. Sel ajal, kui eakaaslastest saavad vanaemad, on tema alles noor ema. Tähendab jälle noor naine, ning kõik on alles alguses. Mis vanadusest siin räägitakse!

Lapse sünd muudab ema seesmist perspektiivi ning elu ei tundu enam nii julmana kui teistel 40-aastastel naistel, kes tunnetavad juba teatavat närtsimist.

Ma olen väsinud

Väsimust tunnevad kõik hilised emad. Rasedus ei ole reeglina jätnud halbu mälestusi. Kõige raskem algas pärast lapse sündi. Esimeste kuude alaline välja magamatus, seejärel lõputu kiirustamine. Laps on küll suur õnn, ent väsimus võtab võimust. Ilmselt oleks 10 aastat varem lapse eest hoolitsemine olnud hulga lihtsam.

Jah, vitaalsus väheneb. See on füsioloogia — elujõud ja vastupidamisvõime vähenevad aastate jooksul kõigil.

Füsioloogilist väsi must tunnevad kõik emad, ent vanematel emadel lisandub sellele veel ka mure tuleviku pärast. Kas ikka jätkub jõudu aidata ta jalgadele? Kas on ikka võimalik anda talle kõik, mida ta vajab (mitte ainult majanduslikult, vaid ka psühholoogiliselt)? Ja lõpuks, kas jätkub ikka piisavalt elupäevi?

Kas ma suudan teda mõista?

„Hiliseid emasid“ ja nende lapsi eraldab tervelt kaks põlvkonda. Nende vahel on 40 ja enamgi aastat. Selle aja jooksul on kaasaegses maailmas toimunud tohutud muudatused. Maailm, kus need naised sirgusid ning see maailm, kus kasvavad nüüd nende lapsed, on täiesti erinevad. Mida vanemaks saab laps, seda raskem on neil teineteist mõista. Mängud, huvid, tehnika, muusika … Kõik on tohutult erinev.

Ent just „hilised emad“ üritavad ajaga sammu pidada, et oma lapsi mõista. Ja see neil ka õnnestub.

Jah, keegi hoiab kangekaelselt kinni oma vanematelt omandatud 1940-ndate aastate kasvatuse printsiipidest. Nendeks on tingimusteta allumine, täiskasvanute vestlusse sekkumise keeld … Teised aga võtavad heal meelel omaks kaasaegsed kasvatusmeetodid. Nende paindlikkus ja avatus on paljuski omane nende eale. 40-aastesed on milleski sarnased 20-aastastele. Nendele saabub uue enesemääramise aeg. Nad loobuvad vanemlikest dogmadest ning on avatud uutele ideedele. „Hilised emad“ on noortest targemad ja paindlikumad. Nad on valmis lihtsalt lapse kõrval olema, et nautida ta unikaalsust ja tunda sellest rõõmu.

Kui kaua me koos oleme?

Lapsed tuletavad meile vananemist meelde, kuna nende sünniga tõuseme põlvkondade redelil astme võrra kõrgemale. Küpses eas lapsevanemaks saanud tunnetavad seda teravamalt. Neil on hea füüsilise vormi viimased aastad. Ent need aastad kulutavad nad nüüd lapse kasvatamise peale. Samal ajal, kui nende eakaaslased, kellel on juba täiskasvanud lapsed, võivad lõpuks pühendada aega iseendale. Nad naudivad elu, reisivad, tegelevad oma hobidega või täiendavad ennast aladel, mis kunagi nooruses ajapuudusel tegemata jäid.

Asjal on ka teine külg. 55-aastane ema, kes puutub nüüd kokku menopausiga, tunnetab närtsimist. Samal ajal särab tema teismeline tütar naiselikkusest. Tütar tunnetab nüüd alateadvuslikult, et ema ei saa enam olla tema võistleja. Tütarlaps ei pea enam nii palju pingutama, et ennast kehtestada ning ema tiiva alt välja lennata.

Ma ei taha, et temast saaks minu põetaja, kui vana olen

„Kas sa sured varsti?“ küsib Jaan, märganud ema juustes halli. Ning Jaani emale meenub, kuidas ta kord oma vanaemalt sama küsis. Kui poeg sündis, polnud tema vanavanemaid enam elus. Eas, mil lapsed hakkavad teadvustama, et on surelikud, saab vanaemadest ja vanaisadest sümboolne sirm, mis neid surma eest varjab. Kui neid aga elus pole, võib laps hakata muret tundma.
Kõik lapsed hakkavad kord mõtlema sellele, et nende vanemad võivad surra. Hilisel lapsel aga lisandub seoses sellega teisigi mõtteid. Kas ema näeb ka tema lapsi? Kas ta suudab pärast ülikooli lõpetamist toetada oma ema, kes on selleks ajaks juba 70?

Kuigi laste mure on arusaadav, nihkub tänapäeval vanaduse saabumine lausa meie silme ees aina kaugemale ja kaugemale. Tänased 70-aastased on vägagi aktiivsed, eriti siis, kui hoolitsevad enda eest. „Hilistele emadele“ on see aga eriti oluline. Paljud eelistavad teadlikult terveid eluviise. Saada oma lapsele koormaks? Sellest ei tohi juttugi olla!

Allikas: Psychologies