Kes:
Katrin Käänik

Millega tegeleb:
perearst

Kus:
Järveotsa Perearstikeskus

Lapsed:
ei ole

Vaktsineerimist vaja või mitte: JAH

Perearst Katrin Käänik on oma igapäevatöös näinud nii mitutki patsienti, kes oma lapse vaktsineerimist ei soovi. Peamised argumendid keeldumiseks on talle ammu tuttavad: „Tavaliselt soov mitte oma last „mürgitada”; arvamus, et neid haigusi esineb vähe või et laps ei puutu ju nende haigustekitajatega kuskil kokku; et need on „ tavalised lastehaigused”; et vaktsiiniärist tulevad võitjatena välja vaid ravimitööstused.”

Katrin Kääniku veendumuse kohaselt on vaktsineerimine siiski põhjendatud tegevus — nii saab last ja ka ennast kaitsta ohtlike nakkushaiguste eest, millel puudub spetsiifiline ravi ja millel võivad olla eluohtlikud tagajärjed. Perearst ei pea õigeks käsitleda vaktsineerimist nagu kohustust, vaid kui head võimalust tervist kaitsta — haigust ennetada, mitte tõsiste tagajärgedega võidelda.

Mida siis vaktsineerimine annab?

„Tänu vaktsineerimisele kaob haigustekitajal see koht, kus levida ja paljuneda,” vastab perearst. Nii suudeti panna piir näiteks poliomüeliidi (lastehalvatustõve) levikule — Eestis registreeriti seda viimati 1961. aastal, 2002. aastaks oli haigus likvideeritud kogu Euroopast.

Dr Käänik selgitab, et suuremad haiguspuhangud lõpevad, kui ühiskonnas on haiguse vastu vaktsineeritud üle 80% inimestest. See ei tähenda aga veel, et haigustekitajad kuskile kaovad — need jäävad ikka oma võimalust ootama ja haigestuvad esmajärjekorras ikka need, kes pole vaktsineeritud.

Poleks kuigi vastutustundlik öelda, milline nakkushaigus, mille vastu vaktsineeritakse, on rohkem või vähem ohtlik — erinevate asjaolude kokkulangemisel võivad neist kõigil olla kurvad tagajärjed: „Kui suurem laps võib läkaköha suhteliselt kergelt läbi põdeda, siis imikul võib haigus lõppeda ägeda hingamispuudulikkusega erakorralise meditsiini osakonnas. Raseduse ajal punetisi põdeval naisel võib suure tõenäosusega sündida väärarengutega laps. Teetanuse puhul sõltub kõik ajast, mis kulub adekvaatse abi saamiseks.”

See jutt ei ole arsti kinnitusel mõeldud hirmutamiseks: „Praegused noored lapsevanemad ilmselt ei tea neid haigusi nii hästi kui vanem põlvkond — neid ei esine enam nii tihti ja nõnda võibki tekkida mõte, et tegu pole enam aktuaalsete haigustega.”

Katrin Käänik ei kujuta ette, kuidas suudab vaktsineerimata inimene reaalses elus vältida kokkupuudet haigustekitajatega: „Vähe on tänapäeval ilmselt inimesi, kes on sünnist surmani täiesti paiksed. Praegu on isegi väikeste sülelastega reisimine tavaline, kuid võõral maal võivad ohud olla hoopis teistsugused kui siin.” Ka võib probleeme tekkida, kui lapsel on kunagi kavas minna edasi õppima teise riiki.

Näiteid, kus laps otseselt vaktsineerimise tagajärjel haigestub, ei tea arst ei enda ega ka kolleegide praktikast. Ehk küll täielikku kaitset haiguse vastu ei anna ükski vaktsiin — kõik sõltub vaktsiini efektiivsusest, vaktsineeritava vanusest, immuunsüsteemi eripäradest –, kuid ka halvemal juhul põeb vaktsineeritud inimene haiguse läbi oluliselt kergemalt ja oluliselt väiksema tüsistuste ohuga.

Arst on kindel, et kõik turule lubatud vaktsiinid on ka kvaliteetsed ja efektiivsed, kuid kõrvaltoimetes erinevusi siiski esineb. Näiteks annab mitterakulise komponendiga läkaköha vaktsiin vähem kõrvaltoimeid kui praegu riigi poolt pakutav rakulise läkaköha komponendiga vaktsiin (tulevast aastast alates planeeritakse seetõttu esimesele vaktsiinile üle minna) — infot võimalike alternatiivide kohta peaks andma arst.

Vaktsineerimise puhul näebki Katrin Käänik arsti peamist rolli tõenduspõhise info jagamises: haiguste levimus, võimalikud tüsistused ja vaktsineerimisega kaasnevad kõrvaltoimed. „Otsust, kas vaktsineerida või mitte, ei saa ükski arst lapsevanema eest teha, nii nagu arst ei saa ka haigele vägisi rohtu anda. Arsti võimuses on vaid patsiendilt igal külastusel üle küsida, ega ta pole ringi mõelnud,” tõdeb dr Käänik.

Perearst on siiski veendunud, et patsientide erinevaid tõekspidamisi ja otsuseid peab arst austama. „Kindlasti on õigust nii ühel kui ka teisel poolel. Vaatamata veendumuste erinevusele peab omavahel suhtlema ja arutlema ning alati ka vastaspoole ära kuulama. Ehk on sellest kasulikku õppida mõlemal?”

Kes: Sigrid Petrilainen
Millega tegeleb: homöopaat, refleksoloog, aroomiterapeut
Kus: kodus, lapsepuhkusel
Lapsed: Karolin (10), Rasmus (2,5), Renat (7kuune)
Vaktsineerimist vaja või mitte: EI

Tavaliselt tehakse titale esimesed vaktsineerimised juba tema esimestel elutundidel, kuid Sigrid oma kolmest lapsest kahele nooremale kaitsesüste teha ei lasknud. „Aga miks?” olid sünnitusmaja arstid siiralt üllatunud. „Ma ei näe põhjust,” ei osanud Sigrid sellele küsimusele paremini vastatagi. Igatahes pole ta kuulnud arstidelt ühtki selgitust, mis sunniks teda ümber mõtlema.

Seitsme aasta eest hakkas Sigrid käima Ülle Liivamäe perekooli tundides, kui pidi ravima oma kolmeaastast tütart Karolini — too oli nimelt väga allergiline. „Arvan, et see on just vaktsineerimise tagajärg,” usub ema. Peale selle, et allergianähud taandusid, õppis Sigrid ka ise oma pere lihtsamaid tervisehädasid tohterdama ja ennetama — tervislikust eluviisist ja looduslähedastest ravivõtetest lugu pidama.

Tütar on nüüdseks kõvasti turgutust saanud ja allergia lööb pisut välja vaid praegusel kevadsuvisel ajal, kui õhus on palju õietolmu „See on siis, kui ta magusat sööb — silmad sügelevad, nina on kinni. Aga Rasmus ja Renat on vaktsineerimata ja terved nagu purikad.”

Sigrid selgitab, miks ta on tavapärase vaktsineerimise vastu: „Tegemist on siiski keemiliste ühenditega ning neid tuleks nagu kõiki teisigi aineid manustada individuaalselt ning lähtuvalt vajadusest — siis, kui on oht haigestuda. Iga inimene on indiviid, miks peavad minu lapsel olema samad süstid nagu naabri-Jüril või -Vasjal?”

Naisele meeldib hoopis enam homöopaatia põhimõte: ravimeid võetakse sisse alles siis, kui haigus kimbutab — sellestsamast haigusest potentseeritud tera. Vaktsineerimine seevastu ei tundu talle olevat kuigi efektiivne viis haigustest hoiduda. „Arvan, et haigus elab oma elu — kasvab, muutub tugevamaks ja hääbub. Kuni vaktsiin leiutatakse, on endine haigus kadunud või võtnud uue vormi. Lisaks leian, et paljud haigused, mille vastu hetkel vaktsineeritakse, pole enam nii levinud kui varem. Enamik neist on ka muul moel ravitavad; paljud läbipõetud lastehaigused annavad suurena immuunsuse.”

Sigrid väidab, et vaktsineerimisel on mitmesugune mõju: lisaks sellele, et vaktsiin võitleb kurja nakkushaigusega, tapab see organismis ka kasulikke baktereid. Vaktsiinides on peale toimeainete ka abi- ja sideained, mis võivad organismile kahjulikult mõjuda, aga nendest kuigi palju ei räägita.

Sigridile tundub veider, et kui rase naine või imetav ema ei tohi naljalt võtta ühtki rohtu, siis 3–4 kilo kaaluva lapse puhul samalaadsed piirangud justkui ei kehti: „Süstimisega alustatakse kohe pärast lapse sündi, seejuures vaktsiini on tema kehakaalu arvestades ikka kohutavalt suur kogus.” Homöopaat kahtleb näiteks, kas B-hepatiidi vastu vaktsineerimisel ikka on mõtet. Kui ema rinnapiima ja vere kaudu nakatumine on välistatud, siis kuidas beebi saaks sellesse peamiselt sugulisel teel levivasse haigusse haigestuda?

Sünnitushaiglas on võimalik naisel endal silm peal hoida, et last tema soovi vastaselt ei vaktsineeritaks, ent lasteasutustes „unustatakse” Sigridi sõnul nii mõnigi kord selleks luba küsida. Vaktsineerimisi, milleks lapsevanemate luba küsitakse, peab ta siiski kõige hullemateks: „See on ammu teada, et meie lapsed on teiste riikide ravimifirmade katsejänesed. Kui vanem annab oma nõusoleku, siis näitab ta selleks ise rohelist tuld.”

Sigrid mainib, et ei ole vaktsineerimise täielik vastane: „Kui ikka läheksin malaariakoldesse, siis laseksin ilmtingimata malaaria vastu kaitsesüsti teha.” Põhimõtteliselt usub ta aga seda, et oma isiklikku immuunsust ja üldse kogu keha tasakaalus hoides suudaks inimene ka kaitsesüstita terveks jääda. Tuleb toituda hästi ja läbimõeldult ning mõtelda positiivselt — mitte lasta maistel muredel vaimujõust üle saada. Inimjõul polevat ju piire!