Beckwith-Wiedemanni sündroom
on haruldane seisund, mis paneb lapse liiga kiiresti kasvama ja soodustab neeruprobleemide ning kasvajate tekkimist.

See sündroom tekib viljastumise “info ühildamiseprotsessis” (“imprinting”) tekkivate vigade tõttu, kui ema ja isa DNA ühinevad. Iga embrüo on kahe komplekti geenide kombinatsioon - ühe saab laps emalt ja teise isalt. Teatud geenid aga käituvad erinevalt ning nende aktiivsus on erinev, olenevalt sellest, kas nad pärinevad emalt või isalt. See etapp omab olulist kontrollifunktsiooni, et loode korralikult areneks.

Teadlased usuvad, et viljakustehnikad, nagu näiteks IVF ja ICSI, mille puhul munarakku süstitakse üks spermarakk, võivad seda protsessi segada ja kuigi paljudel juhtudel sünnib laps tervena, võib see tekitada probleemi, mis mõjutab lapse tervist edaspidi.

Birminghami ja Cambridge´i ülikoolide teadlased uurisid 149 selle sündroomiga beebit ning avastasid et neist kuus ehk 4 % oli viljastatud IVF või ICSI tehnoloogiaga. Esialgu tundub, et protsent pole märkimisväärne, aga …. Kui võtta , et Suurbritannias sünnib kunstliku viljastamise teel alla ühe protsendi beebidest, näitab avastus, et IVF meetodiga sündinud lastel on märksa suurem tõenäosus saada kaasa nimetatud sündroom kui loomulikul teel eostatud beebidel.

Dr. Wolf Reik Cambridge`i ülikooli Babrahami instituudist ütles, et geenid iseenesest ei pruugi olla erinevad, aga ülalmainitud protsess kontrollib, kui aktiivne geen on. Kui see protsess läheb valesti, kaob kontroll ning tulemuseks võib olla kontrollimatu kasv. Tema sõnul ajavad IVF ja ICSI selle protsessi sassi ning suurendavad Beckwith-Wieemanni sündroomiga sündimise ohtu.

Tema sõnul tähendab see ka halba uudist inimese kloonimise pooldajatele, kuna on olemas kindlaid tõendeid, et ta kloonimistehnika segab seda protsessi.

Loomadega tehtud eksperimentides on tiinuse katkemised selle erinevates etappides tavalised. Teadlaste sõnul ei ole selle põhjus täpselt teada, aga see on sageli turvamehhanism, mis kõrvaldab vääralt areneva loote.

Dr. Reik ütles: “Tõendid näitavad, et “imprinting” on vigane ka kloonitud loomadel, seega ei ole alusetu arvata, et inimese kloonimine seaks lapsed selle ja muude selliste sündroomide ohtu.”

Suurbritannia Vähiuuringute peadirektor sir Paul Nurse ütles, et tema organisatsioon on kloonimise vastu ning see uuring toob välja ühe potentsiaalse tõsise probleemi.