Kleptomaania kimbutab just naisi

 (28)
naine vaatab sibulaid
Scanpix

Varastamine on aegade algusest peale olnud kuritegu. Õige kah — pole kellelgi vaja teise inimese vara kallale kippuda. Küll aga pole kõigi pikanäpumeeste näol tegemist ahnete pättidega, kes lihtsalt “kerget” raha soovivad teenida. Inetuks teoks võib sundida hoopiski kleptomaania. Kleptomaania kuulub psüühikahäirete seas harjumus-ja impulsihäirete hulka. See on üsna vähelevinud häire, mis kimbutab eelkõige just naisi.

Tavaliselt annab probleem end esimest korda näole teismeeas või varases täiskasvanueas, harva aga isegi päris väikestel lastel.

Lühidalt sõnadesse pannes on kleptomaania vastupandamatu tung midagi varastada. See tung tekib enamasti järsku ja iseenesest, olenemata kohast.

Enne varastamist tunneb kleptomaan, kuidas pinge tõuseb ega suuda kuidagi käsi paigal hoida. Ta on ärev ja võib muutuda närviliseks. Kohe pärast näppamist tunneb ta ülimat kergendust, mõnu ja heaolutunnet. See tunne ei kesta väga kaua, kuna üsna pea järgnevad tehtud teo pärast süümepiinad. Samas ei takista need edaspidi varastamast.

Kleptomaania võb seotud olla ka obsessiiv-kompulsiivse häirega. Sel juhul on varastamine sundtegu, mis mingit otsest mõnu ei tekita. Kleptomaan ei näppa selleks, et tal hea tunne oleks, vaid seetõttu, et teda piinab sundmõte ja inimene tunneb, et ta lihtsalt peab midagi võtma. See on tema jaoks justkui kohustuslik tegu, mida tegemata ei tohi ega saa jätta.

Kleptomaanid ei varasta kunagi selleks, et saada raha või omada uhkeid ja hinnalisi asju. Nad ei võta kalleid esemeid, nagu kodutehnika, autod või väärtehted. Ei varastata asjade, vaid ainult varastamise pärast.

Kleptomaania all kannatajad ei plaani oma kuritegu kunagi ette. Nad ei näppa selleks, et kellelegi kurja teha või millegi eest kätte maksta. Vastupidi — nad on enda käitumise suhtes väga kriitilised.

Reeglina tunnevad kleptomaanid oma tegude pärast suuri süümepiinu, eriti veel juhul, kui nad on varastanud mõne pereliikme või sõbra tagant. Tihti üritavad nad oma tegu korvata, ostes hiljem petetud tuttavale näiteks kingitusi või käitudes temaga eriti sõbralikult ja abivalmilt. Nad saavad aru, et on valesti käitunud ning tunnevad seepärast suurt piinlikust ja häbi. Oma tegude üle ei olda uhked ega võeta neid kui mingeid saavutusi. Varastatud esemeid kleptomaanid enamasti ise ei kasuta, tihti ei jäta nad neid endalegi, kuna see polnud võtmise eesmärk. Asjad võidakse lihtsalt minema visata või lükatakse kuhugi sahtlinurka. Mõnikord antakse tuttavatele, harvemal juhul viiakse poodi või petta saanud sõbrale tagasi.

Viimast ei esine siiski just eriti tihti, kuna kardetakse, et poes kutsutakse politsei ning sõber ei pruugi tegu mõista ja andestada.

Küsimusele, miks kleptomaania tekib, ei ole päris ühest vastust leitud. Mitmed uuringud on näidanud, et probleem võib olla seotud serotoniini tasemega ajus (serotoniin on hormoon, mis on vajalik närvisüsteemi normaalseks töötamiseks ning mida nimetatakse ka õnnehormooniks). Osaliselt arvatakse see ka geneetiline olevat.

Probleem võib ägeneda stressirikkal eluperioodil või peale psüühilist traumat.

Nagu teistelegi psüühilistele hädadele, ei leidu ka kleptomaaniale ravi, mis probleemi kohe kõrvaldaks. Küll aga on suureks abiks psühhoteraapia, mis aitab olukorda tublisti leevendada ja inimesel häirega edukalt toime tulla ning normaalselt elada. Vajadusel kasutatakse ka antidepressante.

Paraku ei leia just paljud kleptomaanid teed psühhoterapeudi juurde, kuna probleemi tunnistada on raske ja piinlik. Seetõttu on võimatu öelda, kui palju kleptomaane meie seas tegelikult on.

Enamik eelistab mure enda teada jätta ja seda kiivalt varjata.

Varastamine on muidugi näotu tegu ja teadasaamine, et su parim sõber võib pikanäpumees olla, ei ole kellelegi meeldiv. Samas aga tuleks endale meelde tuletada, et psüühilised häired on sama tõsised probleemid kui füüsilised hädad ning ükski inimene ei vali neid endale vabatahtlikult.

Võib-olla peaksime me kõik teisi veidi rohkem tähele panema ning enne musta nimekirja panemist mõtlema, MIKS keegi niimoodi käituda võis. Mõista ei pruugi tegelikult olla raskem kui hukka mõista.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare