Kogu tõde alkoholist: keegi ei tea midagi
Vähemalt viit tüüpi hüpoteesid seletavad alkoholisõltuvuse teket. Nendeks on bioloogilised, geneetilised, psühholoogilised, käitumisest tulenevad ning sotsiaalkultuurilised.
Kes teab oma normi?
Meedikud on ühel meelel vaid ühes — alkoholi ei tohi kuritarvitada. Mis aga on kuritarvitamine? Kust läheb piir, millest üle minna ei tohi? Sellele küsimusele ei ole ühest vastust.
Viimase viie aasta jooksul on nn elu pikendava veinipokaali maht kõikunud 30 ja 250 milliliitri vahel. Samas pole mitte kusagil viidatud sellele, milline nimelt see vein peaks olema — laua-, dessert-, šerri või madeira, kagor või portvein. Arvetki peetakse põhiliselt „drinkides”.
Ameeriklaste „drink” — see on 150 ml 12° veini, 360 ml õlut või 45 ml suvalist kanget 40° jooki. Kui aga veinis on 10 mahuprotsenti alkoholi? Õlles 7? Tekiilas koguni 38? Kuidas seda siis arvestada? Kui palju võib päevas alkoholi juua, et see tervist ei ohustaks?
Nendele küsimustele otsitakse vastust juba üle saja aasta. Lõpuks on Ameerika teadlased jõudnud ühisele arvamusele: maksimaalselt ohutu alkoholi tarbimine — see on mitte rohkem kui 1-2 drinki päevas naistele ja 3-4 drinki meestele.
Seejuures on oluline korrapära — nii nagu seksi, nii ka alkoholi puhul. Ei saa pidada terve nädala kuiva seadust, et siis reede õhtul alkoholi hävitamise nädala plaan täita ja ületada.
Millest selline segadus? Tegelikult on kõik üpris lihtne. Alkoholi töötlemine organismis sõltub väga paljudest asjaoludest. Üks ja seesama inimene, joonud erinevatel päevadel pitsi viina, võib sellest täiesti purju jääda või siis üldse mitte tunda, et joonud on. Kõiki neid kõikumisi arvesse võtta pole võimalik. Seetõttu avaldataksegi mingeid keskmisi suurusi, mis kõiguvad vägagi laiades piirides.
Mida täna joome?
Aina ilmub uuringuid, mis rõhutavad rangelt määratletud alkohoolsete jookide erakordset kasulikkust. Põhjus selleks on olemas. Veini, viskit, õlut jms toodetakse erineva tehnoloogia abil ning erinevast taimset, naturaalset päritolu toorainest. Kasulikke aineid võib sealt leida hulganisti. See tähendab, et ka sellise tooraine käärimisproduktides peab olema organismile palju kasulikku.
Näiteks on teada, et õlu sisaldab küllaltki palju antioksüdante. Sama on leitud ka punase veini puhul. Eraldi võetavaid kasulikke omadusi laiendatakse aga kogu joogi peale tervenisti. Samas ei arvestata sellega, et etüülpiirituse negatiivne mõju nullib teiste koostisosade positiivsuse.
Võtame näiteks polüfenoolid. Just nende orgaaniliste ühenditega seletatakse punase veini kasulikkust. 2007. aastal tegid prantsuse teadlased vastavaid uuringuid. Nad võrdlesid polüfenoolide sisaldust ühe ja sama sordi viinamarjade mahlas ja nendest valmistatud punases veinis. Tulemus oli veinitootjatele hävitav: polüfenoolid olid ühtviisi aktiivsed nii mahlas kui ka veinis.
Sellele uuringule oleks võinud punkti panna ning loobuda veinist, kui poleks ühte väikest „aga”: teadlaste sponsoriteks olid nendes uuringutes viinamarjamahla tootjad, ning polegi selge, kas tulemused lihtsalt langesid kokku või lähtuti ikkagi sponsorite huvidest.
Sama kehtib ka konjaki, viski ja viina puhul. Pole mingeid meditsiini seisukohalt olulisi tõendusi nende jookide erandlikkuse kohta. Ja vaevalt et neid ka leitakse. Mõelge ise. Erinevate sortide koostis, näiteks viski puhul, erineb suuresti. Nii valmistatakse šoti viskit teraviljadest, linnastest või segust. Suurt osa mängib ka teravilja kasvatamise koht ning kohaliku allikavee koostis.
Ja kui keegi otsustab läbi viia uuringud viski kasulike omaduste kindlakstegemiseks, tuleb tal valida paljude sortide hulgast eelistatavamad ning võrrelda neid siis nii omavahel kui ka teiste jookidega. See on aga ebareaalne.
Seetõttu jäävadki nõuanded — kasutada „konjakit peavalu puhul”, „viskit südame heaks” ja „hõõgveini külmetuse puhul” — alatiseks kestma, kuigi ei leia mitte kunagi mingitki teaduslikku seletust.
Kuidas sünnivad vapustavad avastused?
Kust siis ikkagi tulevad sensatsioonilised avastused „mõõduka” alkoholikoguse imettegevate omaduste kohta? Toogem näitena mõned uudised.
Kuidas sellised liialdused sünnivad ja milline on tegelikkus?
Tegelikult on kõik alkoholiga seotud uuringud inimeste osavõtul vaatleva iseloomuga. See tähendab, et teadlased võivad vaid nentida, et inimene joob nii ja nii palju. Ning keegi ei saa sundida kedagi kontrollgrupi liikmetest jooma eksperimendiks vajalikus koguses alkoholi.
Laboratoorsed uuringud loomadega annavad aga vaid üldise ettekujutuse. Neid tulemusi otseselt inimestele üle kanda pole võimalik, kui tuletada meelde suurt hulka põhjusi, mis mõjutavad joobe arengut.
Kuid ettevaatlike järelduste tegemine ning selgituste mitmekihilisus lõpevad teaduslike ajakirjade lehekülgedel. Teel massiteabevahenditeni kaob, vahel muutub ka lausa tundmatuseni, uuringu olemus. Aina julgemaks ja kindlamaks muutuvad pealkirjad — vaja ju lugejaid ligi meelitada, seda esiteks. Teiseks aga sooviksime nii väga, et see kõik tõsi oleks.
Nii armas oleks istuda õhtul laua taha, ees pokaal veini, ning tunda seejuures, et üksnes hoolitsed oma tervise eest. Siit soovitus — ärge uskuge alkoholiga seotud „kuumi“ uudiseid.
Prantsuse paradoks
„Eakaid veinijoojaid on rohkem kui eakaid arste,” ütlevad prantslased ning on maailmas kindlad veinijoomise liidrid. Samas ei piira nad ennast ka magusa ja rasvase söömises. Seejuures on südamehaigusi prantslaste seas mitu korda vähem kui teiste eurooplaste hulgas, ameeriklastest rääkimata.
Seda fenomeni nimetatakse prantsuse paradoksiks, teaduslikku seletust sellele pole aga tänini. On vaid mõned „mõtted sellel teemal”.
Skandinaavlased ja britid on esikohal südamehaigustesse haigestumisel, itaallased ja prantslased aga lõpetavad nimekirja. Võib-olla on põhjuseks soodus Vahemere söögisedel? Kuid Prantsusmaa kesk- ja põhjaosas süüakse rasvaseid juustusorte, liha ning küpsetisi. Seejuures pole seal südameprobleeme rohkem kui mujal riigis.
Kas „süüdlaseks” on siis punane vein? Jällegi mitte. Alkoholi tarbimine, sealhulgas ka veini joomine, on viimase 10 aastaga Prantsusmaal oluliselt vähenenud, suremus südamehaigustesse aga ei kasva.
Pealegi ilmub üha rohkem uuringuid, mis kinnitavad, et alkoholi tarbimine ei mõjuta mingilgi moel ühtesid või teisi kroonilisi haigusi.
Seega võib ehk öelda, et prantsuse paradoksi tõeline olemus on pigem peidus sotsiaalkultuurilistes juurtes. Pole välistatud, et ka geneetikal on siin kaalukas sõna.
Veinijoomise soovitused
Alkohol ei kuulu ühessegi standardsesse ravi või profülaktika liiki. Ometi soovitavad mõned arstid mõnele (!) oma patsiendile punast veini (teisi jooke harvemini). Näiteks söögiisu tõstmiseks. Ning nad juhinduvad pigem isiklikust praktikast, mitte enamast.
On ka teada vähese hulga alkoholi stressivastane toime. Kui patsient on pinges ja ärritatud, pole välistatud, et pokaal head veini tõstab ta tuju, aitab lõdvestuda ning võtab seega maha liigse koormuse südamelt.
Siinkohal läheb aga vaja spetsialisti meisterlikkust, kuna sama hulk inimesi võib sama alkoholi toimel langeda hoopiski depressiooni.
Ka kaugeltki mitte kõikide haigestumiste puhul ei saa soovitada isegi mitte kuiva veini. Näitena võib tuua haavandtõve, mille puhul on vajalik rangelt kaine eluviis. Sama saab öelda ka suurenenud sekreediga gastriidi kohta. Alkohol on vastunäidustatud ka maksa-, kõhunäärme- ja neeruprobleemide korral, aga ka kesknärvisüsteemi haiguste puhul.
Tuleb välja, et kui juua alkoholi „tervise pärast”, peab organism olema tugev ja terve.
Alkoholi tarbimise „norm” selgitatakse välja üksnes katsemeetodil. Peamine on mitte liialt hoogu sattuda. Võib juhinduda tänapäeva Lääne moodsast „vastutustundliku joomise” arusaamast, mis tähendab, et inimene peab teadma, kuidas talle alkohol mõjub, ja andma endale aru selle tagajärgedest.
Mida aga kindlasti ei tasu teha, see on juua ravimiseks või haiguste ennetamiseks. Ja polegi tähtis, kas klaasis on vein, konjak või viski. Sest nagu me just äsja veendusime, on kuuldused alkoholi kasulikkusest mõnevõrra liialdatud.
