Isiklikust kogemusest võin avaldada mõned seigad, näiteks vaevas “kehvem läbikäimine” mind pärast sünnitamist (kõik sünnitanud naised võivad kinnitada, et sellise üleelamise järel ongi väljakäigutoimingud üks suurem kunsttükk) ning sel perioodil, kui pikemalt valuvaigisteid sõin. Ja rauatablette, lahjapoolse vere tõttu.
Lisaks vaevlesin kuu või kaks suitsetamisest loobumise järel. Ja pea iga kord, kui reisimist ette tuleb, olgu siis nädalavahetus maal vanemate juures või mõnenädalane puhkusereis. Kõigil juhtudel möödusid vaevused ilma meditsiinilise sekkumiseta.
Kolmekümnenda eluaasta ületanuna kriitiliselt peeglisse vaadates tundus mulle, et kehakaal kipub liiga suureks minema. Esimese asjana otsustab inimene siis tihti, et tuleb lihtsalt vähem süüa.
Selle otsuse tulemusena näis niigi aeglane ainevahetus sootuks peatuvat ja kui lõpuks tualetti asja oli, kujunes eesmärgi saavutamine tõeliseks pingutuseks.
Tänu aktiivsele jalgrattasõidule ja võimlemistreeningule ning toitumisharjumuste muutmisele olen sellest hädast nüüdseks lahti saanud. Katsetasin seejuures aga mitmete toidulisandite, lahtistite ja igasugu apteegikraami abi, olgu selleks õunaäädikakapslid või muu “seedimist soodustav” tinktuur.
Selline keha käitumise proovimine ei ole muidugi kasulik ja küllap oleks minagi pidanud vähemalt konsulteerimise mõttes arsti jutule pöörduma. Aga õppida pole kunagi hilja ning nüüd esitasin oma küsimused Tartu Ülikooli Kliinikumi Sisekliiniku arstile dr Karin Kullile. Kliinikus töötab dr Kull endokrinoloogia-gastroenteroloogia osakonnas gastroenteroloogia eriala arst-õppejõuna.
Kas kõhukinnisus on haigus või sümptom?
Kõhukinnisuse all mõistetakse istekordade vähenemist, mis enamasti on seotud ka raskustega soole tühjendamisel.
Roojamissagedus tervetel inimestel on väga varieeruv, normaalseks peetakse roojamist 3 korda päevas kuni 3 korda nädalas. Kui istekordade arv nädalas jääb alla 3, siis käsitletakse seda seisundit kõhukinnisusena.
Seega kõhukinnisus on sümptom, mille põhjus võib olla talitluslik, kuid kõhukinnisust võib põhjustada ka soole- või mõne muu organsüsteemi haigus.
Kui palju on inimesi, kes kõhukinnisuse all kannatavad? Paljud seda üldse haiguseks peavad?
Erinevates maades läbi viidud uuringute alusel võib öelda, et kõhukinnisuse all kannatab keskmiselt 15% inimesi. Naistel esineb kõhukinnisust kolm korda rohkem kui meestel, ka vanemas eas esineb kõhukinnisust rohkem.
Uuringud on näidanud ka seda, et vaid umbes 40% kõhukinnisuse all kannatajatest pöördub arsti poole. Rohkem otsivad arstiabi naised, kõrgema haridustasemega inimesed ja inimesed, kel esineb ka kõhuvalu.
Millest tekib krooniline kõhukinnisus ja kas inimene võib seda näiteks ise põhjustada?
Kõige levinumaks kroonilise kõhukinnisuse põhjuseks on valed toitumisharjumused, s.o loomsetest rasvadest (liha, piimatooted, munad) ja rafineeritud suhkrust (magustoidud, muud maiustused) rikas ja jääkainetest (juurviljad, puuviljad, teraviljad) vaene dieet.
Jääkaineterikka dieedi mõjul väljaheite maht suureneb, see soodustab soole sagedasemat tühjendamist — seega kõhukinnisust tekib vähem.
Ka halvad sooletühjendamise harjumused võivad soodustada kõhukinnisuse teket, s.t inimene võib ise algatada kõhukinnisuse tsükli, eirates roojamise vajadust. Aja jooksul võib nii tung soolt tühjendada nõrgeneda ning tekib süvenev kõhukinnisus.
Paljud ravimid soodustavad kõhukinnisuse teket. Kroonilist kõhukinnisust esineb sageli ka raseduse ajal, seda seostatakse hormonaalsete muutuste tekkega.
Kõhukinnisus võib olla seotud ka reisimisega, enam esineb seda naistel, põhjuseks arvatakse olevat elustiili ja -rütmi muutused ning ka söögisedeli ja vedeliku tarbimise muutumine reisil olles.
Siiski ei tohi ära unustada, et ka mitmed haigused võivad põhjustada kõhukinnisust.
Kas krooniline kõhukinnisus on tervisele ohtlik?
Kui istesagedus on pikka aega olnud ühetaoliselt harv, siis enamasti ohtu tervisele ei ole. Järsku tekkinud muutused roojamisega seoses viitavad orgaanilisele kahjustusele.
Millised on kõhukinnisuse seosed eaga, sooga, tervisliku seisundiga?
On teada, et vanemas eas esineb kõhukinnisust viis korda rohkem kui noortel täiskasvanutel.
Tavaliselt on krooniline kõhukinnisus vanemaealistel inimestel tingitud mitmete riskifaktorite koosesinemisest: süüakse jäägivaest toitu, tarbitakse vähe vedelikku, hammaste puudumine võib mõjutada toitumist, liikuvus on piiratud, tarvitatakse mitmeid ravimeid, mis soodustavad kõhukinnisust, ning ka haigused võivad sooletalitlust mõjutada.
Kuidas leevendada kroonilist kõhukinnisust?
Kroonilise kõhukinnisuse käsitluses on väga oluline jõuda arusaamisele, kas tegemist on soole talitlushäirega või on selle taga mõni orgaaniline põhjus. Seda saab siiski otsustada üksnes arst, vesteldes patsiendiga, teda läbi vaadates ja teatud riskisümptomeid silmas pidades.
Kui selgub, et kroonilise kõhukinnisuse põhjuseks on soole talitlushäire, saab anda ka vastavad ravisoovitused. Väga oluline roll kroonilise kõhukinnisuse ravis on elustiilil ja toitumisel, võimalusel tuleks loobuda kõhukinnisust soodustavatest ravimitest.
Mis roll on lahtistitel?
Mis puudutab lahtistite kasutamist kroonilise kõhukinnisuse ravis, siis ka neil on oma kindel roll. Kuna lahtisteid on väga erinevaid ja nende iseärasusi tuleb teada, siis soovitaksin küll enne ravi alustamist konsulteerida arsti või apteekriga.
Üldiselt soovitatakse ravi alustada väljaheite mahtu suurendavate (nt kirpteelehe preparaadid) või pehmendavate (laktuloos, makrogool) lahtistitega, teatud juhtudel kasutatakse ka stimuleerivaid (sennosiidid, bisakodüül, naatriumpikosulfaat) lahtisteid. Enamasti on ravi pikaajaline.
Mis puudutab lahtistite tarvitamist üldse, siis on teada, et lahtistid on ühed enim kasutatavad ravimid maailmas. Põhjuseid selleks on mitmeid: rahvastiku vananemine, väärarusaamine normaalsest roojamissagedusest, hirm kõhukinnisuse tekke ees ja suur käsimüügi lahtistite valik.
Parim ravi on ennetamine
Parim kõhukinnisuse ravi on selle ennetamine, selleks:
