Kõik gluteenitalumatusest: kuidas see raske haigus avaldub, millised on sümptomid ja mida teha, kui kahtlustad, et su keha ei talu gluteeni?

 (7)
Oluline teada!
Kõik gluteenitalumatusest: kuidas see raske haigus avaldub, millised on sümptomid ja mida teha, kui kahtlustad, et su keha ei talu gluteeni?
Foto: Jeshoots.com

Viimastel aastatel on sotsiaalmeediast jäänud kõlama teraviljatoodetes sisalduva valgu, gluteeni arvatavtervist kahjustav mõju organismile. Selle valguses jäetakse sageli oma menüüst välja kõik teraviljatooted, arvates, et need ongi kehvema enesetunde ja kõikide terviseprobleemide tekkepõhjuseks. See aga ei ole alati mõistlik ning vajalik.

Teraviljatooted meie toidulaual on olulisteks kiudainete, valkude (ka aminohapete), B-grupi vitamiinide, foolhappe ja mineraalainete kaalium, magneesium, fosfor, raud, tsink allikaks. Eelistada tuleks täisteratooteid, kus on alles teraviljade kest ja kestaalune kiht, sest just see sisaldab kasulikke vitamiine ja mineraalaineid. Kiudained seovad vett, tekitavad täiskõhutunde ja soodustavad seedimist.

Nii nagu ka paljude teiste toiduainetega, on ka teraviljade liigtarbimine organismile koormav, kuid teraviljatooteid ei tohi igapäevaselt süüa vaid need inimesed, kellel on diagnoositud haigus nimega tsöliaakia ehk gluteenitalumatus.

Mis haigus tsöliaakia õieti on?

Tsöliaakia on autoimmuunne peensoole limaskesta haigus, mille vallandavad nisust, rukkist, odrast ja kaerast valmistatud toidud ja tooted. Haigus on krooniline ja eluaegne. Teraviljades sisalduvad valgud -nisu gluteen, rukki sekaliin, odra hordeiin ja kaera aveniin sisaldavad gliadiini, mille toimel käivituv autoimmuunne reaktsioon tekitab peensoole limaskestas kroonilise põletiku. Tekib soolehattude kahjustus ja sageli ka nende kadumine. Peensoole limaskesta kaudu imenduvad aga inimese organismile vajalikud toitained -valgud, lipiidid, süsivesikud, samuti vitamiinid, mineraalained ja mikroelemendid. Tsöliaakia korral, kui peensool on kahjustunud, kujuneb inimese organismis toitainete vaegus, vitamiinide ja mineraalainete puudus. Tsöliaakiale tüüpilised haigusnähud on krooniline kõhulahtisus ja toitainete kaost tingituna kõhnumine.

Seotud lood:

Keda haigus kimbutab?

Tsöliaakia tekib üldjuhul nendel inimestel, kellel on haiguse avaldumiseks geneetiline eelsoodumus. Viimastel aastatel on mõnede uuringute alusel leitud, et üheks tsöliaakia esinemissageduse tõusu põhjuseks viimasel kolmel aastakümnel lääneriikides võib olla teatud toidulisandite, nagu nt mikrobiaalne transglutaminaas, emulgaatorid jmt kasutamine toiduainetetööstuses.Tsöliaakia võib avalduda igas vanuses, kuid sagedamini kuuendast elukuust kuni kaheaastaseni (58-77% juhtudest), kui lapse menüüsse lisatakse gluteenisisaldavaid toiduaineid, 20-40 eluaasta vahel, aga alles ka peale 65 eluaastat. Suurem risk (5-10%) haigestuda on tsöliaakiahaige lähisugulastel. Väikelapseeas haigestuvad poisid ja tüdrukud võrdselt ja on teada, et mida kauem saab tsöliaakia geneetilise eelsoodumusega laps rinnapiima ning mida hiljem ta hakkab sööma nisu-, rukki-, odra-ja kaerajahust tooteid, seda hiljem tekivad ja kergemini kulgevad haigusnähud. Täiskasvanutest põevad haigust naised 2-3 korda sagedamini kui mehed.

Enamlevinud on haigus Põhja-Euroopas, USA-s ja Austraalias, piirkondades, kus süüakse rohkem nisu-, rukki-, odra-ja kaerajahust valmistatud tooteid, harva esineb seda Aasias ja Aafrikas, kus eelistatakse toiduks riisi, hirssi ja maisi, mis ei sisalda haigust põhjustavaid valke.

Oluline on varakult diagnoosida

Kui haigus avaldub nooremas eas, on sümptomid selgemalt väljendunud ja diagnoosimine kergem, vanemas eas võib haiguse algus ja kulg olla varjatud, sümptomid vähe väljendunud, atüüpilised ning seetõttu raskemini äratuntav ja diagnoositav. Imikutel ja väikelastel algab haigus tüüpilisemalt ja esiplaanil on seedehäired, kõhugaasid, kõhuvalud, oksendamine. Imikud ei võta kaalus juurde. Diagnoosimata pikemat aega kestnud haigus väikelastel võib põhjustada raskeid seedehäireid ja kasvu-ning arengupeetust.

Loe veel

Tsöliaakiat võiks kahtlustada täiskasvanul, kui tekivad järgmised sümptomid: krooniline kõhulahtisus ja kõhuvalud, kõhugaasid, vahest ka kõhukinnisuse perioodid. Sageli kaasneb haiglane enesetunne ja isupuudus. Haiguse arenedes lisanduvad seedetraktivaevustele ka teised sümptomid. Süsivesikute ja rasvade imendumishäired põhjustavad kaalulangust, üldist väsimust ja energiapuudust. Raua, foolhappe või B12 vitamiini imendumishäirete tõttu võib tekkida kehvveresus ning hemoglobiini taseme vähenemine. B grupi vitamiinide puudusest võivad tekkida neuroloogilised häired. Kaltsiumi ja D-vitamiini imendumishäired põhjustavad luude hõrenemist. Magneesiumi ja kaltsiumi puuduse korral sagenevad lihaskrambid. Mõnedel patsientidel võib tekkida vitamiin K puudus, mistõttu võib esineda risk vere hüübimishäirete ja vahest ka verejooksude tekkeks.

Kuidas teha kindlaks kas mul esineb tsöliaakia?

Tsöliaakiat saab diagnoosida vereanalüüside tulemuste alusel ja vajadusel lisaks ka soole limaskesta histoloogilise uuringuga. Haiguse korral on veres leitavad peensoole limaskesta kahjustavad spetsiifilised antikehad, millede määramine on tsöliaakia laboratoorse diagnostika aluseks. Neid antikehi määratakse praegu kõikides suuremates laborites Eestis, sh mahult suurimas meditsiinilaboris SYNLAB, kus on eraldi välja töötatud laktoosi-ja gluteenitalumatuse (tsöliaakia) pakett. Vajadusel on võimalik vereanalüüsiga tuvastada tsöliaakia avaldumise geneetilise eelsoodumuse olemasolu või puudumist. Geneetiline eelsoodumus on vajalik, aga mitte piisav eeltingimus tsöliaakia väljakujunemiseks. Eelsoodumuse korral haigus alati ei teki, samas peaaegu 95% tsöliaakia patsientidest on geneetiline analüüs positiivne.

Tsöliaakia laboratoorse diagnostika teostamisel on oluline teada, et antikehade määramine ei ole informatiivne väikelastel, kelle menüüsse pole veel lisatud gluteeni sisaldavaid toiduaineid. Samuti ei ole seroloogilisi teste haiguse diagnoosimiseks mõtet teha inimestel, kes on juba enda menüüst välja lülitanud gluteeni sisaldavaid toiduaineid. Gluteeni peaks tarbima, kuni diagnoos on kinnitatud perearsti või erialaspetsialisti poolt.

Mida teha, kui mul on diagnoositud tsöliaakia?

Tsöliaakia diagnoosi korral on ainus ravivõimalus eluaegne gluteenivaba dieet. Mida varajasem on diagnoosimine ja rangem dieet, seda kiirem on soole limaskesta paranemine ja haigusnähtude kadumine. Väljendunud haiguse korral taanduvad sümptomid juba mõne nädala jooksul. Taandub krooniline kõhulahtisus, sellega koos kasvab söögiisu, paraneb meeleolu, kehakaal hakkab tõusma. Aja jooksul taastub vitamiinide ja mineraalainete imendumine ja kaovad ka väsimus, kehvveresus ja teised sümptomid. Range dieedi korral paraneb soole limaskest täielikult paari aastaga, samuti lähevad korda vereanalüüside tulemused.

Uuringud ja praktika on näidanud, et kui tsöliaakiahaige ei jälgi ranget gluteenivaba dieeti, tekivad seedehäired uuesti.

Tsöliaakiahaiged võiksid teada, et spetsiifiliste antikehade sisaldus veres väheneb gluteenivaba dieedi korral 2-3 kuu möödudes ja dieedi lõpetamisel suurenevad antikehade kontsentratsioonid veres uuesti. Tsöliaakia veretestide spetsiifiisus ja tundlikkus on kõrge ja nende analüüside alusel on võimalik haiguse kulgu jälgida.

Milliseid toiduaineid ei tohi tsöliaakiahaige süüa ja millised on lubatud?

Keelatud on nisu ja erinevad nisuliigid (spelta, durum, kuskuss, graham jt), samuti rukki-, odra-, kaerajahust küpsetatud leiva ja saiatooted. Süüa ei tohi pastatooteid, mannat, küpsiseid, pirukaid, torte jm. Sageli on teravilju ka piimatoodetes, määrdejuustudes, erinevates konservides, lihatoodetes, vorstides (nt keeduvorstid) ja maiustustes.

Lubatud toiduained on tatar, mais, hirss, riis ja gluteenivabad pagaritooted, näkileivad ja küpsised. Tarbida tohib juustu, kohupiima, keefiri, sealiha, loomaliha, kala, maksa, mune, kartuleid, porgandeid ja teisi juurvilju. Lubatud on ka marjad ja puuviljad.

Tsöliaakia korral on võimalik toituda väga mitmekesiselt ja tervislikult, teadliku toitumise korral toitainete puudust organismis ei teki. Tsöliaakiahaige peab käima regulaarselt tervisekontrollis, mille sageduse määrab raviarst.Arst saab hinnata toitainete olemasolu või puudumist organismis ja annab sellekohast nõu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare