Lühidalt taimest endast


Meile on köömen oluline juba selle poolest, et kasvab ja viljub rahuldavalt ka siinses kliimas. Muide, Euroopa aladel kasutati köömneid toidu maitsestamiseks juba ammu e Kr. Üks põhjus on kindlasti selle taime ulatuslikus levikus ja muude looduslike maitsetaimede suhtelises vähesuses. Köömne andidest kasutatakse kõige rohkem seemneid, oluliselt vähem aga risoomi ja värskeid lehti.

Meil ongi kõige populaarsemad just seemned. Norras aga on kevadel köömnelehtedest valmistatud supp lausa rahvusroa seisuses. Köömnelehtede kogumisel peab kindlasti veenduma, et lehed kuuluvad ikka köömnele, mitte mingile muule sarikalisele, sest viimaste seas on vägagi mürgiseid taimi. Veelgi harvem kasutatakse toitude maitsestamiseks taime risoomi, selle kogumisel loodusest peaks kindlalt teadma, et see ikka köömnelt võetud on.

Köömne viljadeks on kaksikseemnised, millest igaüks jaguneb lõpuks kaheks sirpjaks seemneks. Seemneid katab küllaltki paks kest, mistõttu õigete säilitustingimuste korral (õhukindlalt suletud anum, pimedus ja jahedus) säilib köömnete lõhn aastaid.

Seemnete koostis

Seemnete koostises on kõige rohkem süsivesikuid, mis annavad pea poole seemnete kaalust. Tõsi, suure osa süsivesikutest moodustavad kiudainete hulka kuuluvad ühendid. Arvestatavalt on köömnetes veel ka valke (12-19%) ja lipiide ehk köömneõli (10-17%). Köömneõli koostises on ülekaalus erinevad mono- ja polüküllastamata rasvhapped.

Teelusikatäis köömneseemneid annab tarbijale ligi 10 kilokalorit. Vähemal määral leidub köömnetes parkaineid, flavonoide, fütontsiide, vaike, vahasid ja loomulikult firmamärgina kergesti lenduvaid eeterlikke ühendeid. Viimaste koguhulk viljades küünib kuni 7%. Tuntumad eeterlikud õlid on karvoon, limoneen, karvakrool, karveool ja nende teisendid, mis annavadki loo peategelase iseloomuliku lõhna ja äratuntava, suurtes kogustes kergelt põletava maitse.

Tänu eeterlike õlide eripärale ei sobi köömneid teiste maitseainetega kokku segada. Tugevama aroomi saamiseks tuleks aga seemned enne maitsestamist lihtsalt uhmris purustada. Tõsi, seda vahetult enne toidule lisamist.

Seemnete ravitoime

Jutu nimitegelase ravitoimet hinnati juba ammu. Näiteks kloostrite ja raviasutuste aedades oli köömnete kasvatamine suisa kohustuslik juba 9. sajandil. Köömnelisand ergutab seedenõrede eritumist, seega soodustab seedeprotsessi. Eriti oluline on see just rasvasemate toitude söömisel.

Vee- või piimapõhine köömnetee aitab leevendada soolegaasidest tingitud valulisi vaevusi. Selles avaldub köömnete kui loodusliku päritoluga kohaliku tuimesti mõju. Kõhuvaevuste leevendamisele aitab kaasa seegi tõsiasi, et köömnetes leiduvad ühendid lõõgastavad soolte seinte silelihaseid, mille kokkutõmme meie tahtele ei allu.

Arvestama peab aga seda, et seemnete koostises leiduvad eeterlikud õlid võivad liigsel tarbimisel seedekulglat hoopis ärritada! Samuti ei tohi köömnepreparaate tarvitada nende suhtes ülitundlikud inimesed.

Tänu eeterlikele õlidele on köömnetel ka teatud määral mikroorganisme hävitav toime. Seda kasutatakse näiteks õlitõmmise määrimisel nahale. Eeterlike õlide sissehingamist soovitab rahvameditsiin ka erinevate hingamisteede haiguste korral. Abi on siis nii silelihaseid lõõgastavast toimest kui ka mikroorganisme hävitavast mõjust. Köömneteel on samuti mõningane organismist vett väljutav toime.

Tavainimene puutub köömnetega kõige rohkem kokku just igapäevase leiva söömisel, kusjuures need maitserikkad seemned sobivad edukalt igasuguste leibade koostisse. Muudes küpsetistes kohtab köömneid teatud soolaka maitsega küpsisesortides. Eestlastele omastest toitudest maitsestatakse köömnetega veel ka hapukapsaid ja sõira. Muide, kapsad on üldse igal kujul köömnetega sobivas maitsevahekorras.

Köömned sobivad maitselisandiks veel praadidele, suppidele, köögiviljatoitudele (ka kartulist valmistatud roogadele) ja salatitele. Hästi käivad kokku köömned ja peedi- või kohupiimatoidud. Seedimist soodustava lisandina on köömneid kasutatud ka rasvase sea- ja linnuliha (part, hani) maitsestamiseks.

Kindel koht on köömnetel alkohoolsete jookide koostises, nt köömnenaps ehk kristallkümmel, mis tegelikult on kange magustatud köömneliköör. Muide, sõna kümmel tulenebki köömne saksakeelsest nimetusest Kümmel. Algselt vaid kloostrielanike vaevusi leevendama pidanud jook sai laiemalt tuntuks 15. sajandil Hollandis ja koges veelgi suuremat populaarsust mõne aja pärast Saksamaal. Ka Eestis on sel pikad tavad, jook on meie liköörimeistritel tootmises. Skandinaavlastel on samuti köömnemaitseline kange alkohoolne jook ja selleks on akvaviit, mis kujutab köömnetega maitsestatud viina. Nüüdisajal on levinud selline “eluvesi”, kus lisaks köömnetele on lisatud ka aniisi ja tilli.