Kroonilise väsimuse sündroom (Chronic fatigue syndrome – CFS) võib saada alguse ajupõletikust , aju vereringe häiretest, pähe saadud löögist, ägedast infektsioonist või stressist.

Füüsiline või psüühiline vapustus võivad tekitada sündmuste ahela, mis viib kurnatuseni.

CFSiga on seostatud ka erinevaid viiruseid, eriti herpesviirust.

Kroonilise väsimuse sündroomile võivad viidata:

  • Väsimus, mis tekib ka kõige väiksema füüsilise või psüühilise pingutuse järel.
  • Peapööritus, südamepekslemine ja teised autonoomse närvisüsteemi sümptomid.
  • Unetus. Uni on kerge ja pinnapealne.
  • Nõrgenevad keskendumisvõime, mälu ja mõtlemine.
  • Infektsioonisümptomid, nagu kurguvalu, kaela lümfisõlmede tursed.
  • Valud lihastes ja liigestes, peavalud.
  • Depressioon ja ängistus.

Magades ei puhka välja, lihased on väsinud

CFSile ongi iseloomulik just väsimus, mis puhates ei kao. Uni on katkendlik ja pigem väsitav. Haigust iseloomustab ebameeldiv enesetunne. Tähelepanu hajub, mällu tekivad lüngad ning mõtted valguvad laiali.

Valudki on haigele tuttavad. Lisaks lihastele võib valutada ka kurk. Lümfisõlmed paistetavad. Peapööritus, eriti püsti tõustes, on samuti tüüpiline. Sageli tekivad sümptomid lainetena ning stress vaid halvendab kogu enesetunnet.

Arvatakse, et väsimuse taustal tekib lihastes hapnikupuudus. Algusjärgus olevad uuringud viitavad sellele, et haigete lihaste energiavahetust reguleerivate mitokondrite funktsioon rakkudes on häiritud. Muutub ka rasvade ainevahetus ning nõrgeneb keha kaitsesüsteem.

Kas tunned depressiooni?

Kroonilise väsimuse sündroomi ei saa kindlaks teha vereanalüüsi ega visuaalse tehnika abil. Diagnoosi langetamisel välistatakse samalaadsete sümptomitega haigused. Sellisteks võivad näiteks olla vähivormid, aneemia, teatud maksa- ja neeruhaigused, ka kilpnäärme ja südame puudulik töö. Lisaks peab selgeks tegema, kas patsiendil pole probleeme narkootikumidega.

Tugev depressioon on nutikas ennast varjama. See võib ilmneda kasvõi füüsilise enesetunde halvenemises, nagu näiteks isutus. Ka voodist tõusmine võib käia lausa üle jõu.

Arstide ja patsientide vahel võib tekkida erimeelsusi selles, kas ravi vajav depressioon on olemas või ei ole. Seoses CFSiga võib depressioon olla ka haiguse lõpptulemus.

Patsiendid võivad tunda ennast halvasti psüühilistele häiretele viitamise tõttu. Nad hakkavad uskuma, et neisse ei suhtuta tõsiselt. Valdav enamus füüsilisi haigestumisi on ikkagi moel või teisel seotud psüühiliste sümptomitega. Ning kumbki võib olla riskitegur teisele.

Kui vaid pikutada, läheb kõik veelgi halvemaks

Kuigi kroonilise väsimuse sündroomi jaoks ei ole erilist ravi, ei tasu siiski lootust kaotada. Osa haigeid terveneb iseenesest. Tavaliselt siis, kui haigus on kestnud lühikest aega.

Soovitav on oma ellu lisada järk-järgult füüsilist koormust. Edasi elamiseks võib ka psühhoteraapiast abi saada. Samas on nii mõnelgi väsimus nii tugev, et liikumist tuleb alustada äärmise ettevaatlikkusega.

Kehale ja vaimule keskenduv psühhofüüsiline füsioteraapia on oluline juhul, kui väikseimgi pingutus tekitab väsimust. Mõned leiavad abi joogast ja lõdvestusharjutustest, mis stressi oluliselt vähendavad.

Allikas: Hyvä terveys, mai 2017