Egoistlik inimene hoolitseb tõepoolest vähe teiste eest, ta armub harva ega oska sõbrustada. „Teda huvitab vaid tema ise, ta soovib kõike vaid endale, tunneb rahuldust mitte siis, kui annab, vaid siis, kui võtab“, kirjutas psühhoanalüütik ja filosoof Erich Fromm.
Egoist, kes eitab võõraste murede tähtsust, on veendunud, et tema seisund ning tema probleemid on maailmas kõige olulisemad. Ta sulgub endasse. See on aga teda ähvardava stressi ilmne ohumärk.
Teisalt, kui meis poleks raasukestki egoismi, lahustuksime täielikult teistes, teadmata midagi iseendast, mõistmata ennast, omamata ressursse enese arendamiseks.

Kultuuri küsimus

Egoism (nagu ka selle vastand altruism) on teataval määral kultuuri ja ajaloolise konteksti küsimus. Karmimates tingimustes, kus loodus on maksimaalselt lähedal kataklüsmidele, on inimestel suurem risk haigestuda, ootamatult surra või kaotada oma lähedasi. Just seetõttu hinnatakse nendes paikades kõige lihtsamaid asju: head ilma, õnnestunud jahti, siirast vestlust või külaliste tulekut… Ja ollakse valmis jagama kõike, mida elu on andnud, see on käituma mitte egoistlikult. See iseloomujoon on seotud ka ajaloolise kontekstiga. Iidsetel aegadel ei tulnud kellelgi pähe süüdistada teist egoismis: tsivilisatsioon oli veel niivõrd noor, et tähelepanu enda suhtes oli sama mis tähelepanu maailma suhtes, ning seda kiideti loomulikult heaks. Seoses kristluse tekkega hakati egoismi suhtuma hukkamõistvalt. Jeesus oli ju altruist, kes kannatas ja suri inimkonna päästmise nimel. Kuid renessansi ja valgustuse aegadel, kui hakati tunnustama iga inimese väärtust, muutus tähelepanu pööramine iseenda vajadustele ja soovidele taas täiesti seaduslikuks. See tuli vägagi kasuks ka XIX sajandil, mil Euroopas hakkas tormiliselt arenema kapitalism. Tekkis tunne, et ilma egoismita ei ole võimalik üles ehitada uut ühiskonda.

Mitte keegi ei sünni altruistiks

Kas me sünnime kollektivistlikus ühiskonnas, kus võib harvemini kohata egoismi, või individualistide seas, mis tõstab esile iga inimese unikaalsust, oleme esimestel eluaastatel kõik väikesed nartsissid. Lapse mõtted ja tunded on suunatud tema soovide täitmisele. Teised inimesed huvitavad teda vaid sõltuvalt sellest, kas nad on tema „Minale“ kasulikud. Selline egotsentrism on lapse arengu loomulik periood. Tänu sellele kujuneb austus enda vastu. Ning alles 6-7-aastastel tekib vajadus usalduslike suhete järele teiste inimestega.
6-aastaste laste hulgas on juba märgata neid, kelle jaoks pole egoism enam enese tundmaõppimise vahend, vaid eluviis. Nad ei jaga midagi teistega, ei tunne erilist huvi teiste laste arvamuse vastu, nad sunnivad teistele peale oma mängureegleid. Need on lapsed, keda vanemad on halvasti ette valmistanud reaalsuseks, nad ei seletanud, et ilma sõpradeta ei saa me eksisteerida, et me peame arvestama ka teiste huvidega.
Kui aga täiskasvanud ei astu lapsega dialoogi, vaid nõuavad võimukalt käitumisnormide täitmist, siis hakkab laps hiljem igasuguse nõudmise või palve puhul tundma end agressiooni objektina ning asub end kaitsma… egoismi abil. Vastasel juhul ei suuda ta säilitada eneseusku.

Kunst kokku leppida

Silmas pidades teiste inimeste soove ja vajadusi, ühildame me neid enda omadega ning läheme kompromissile. Elamise kunst on kunst kokkuleppele jõuda nii partneri kui ka lähedastega. Kui me arvestame teiste soovidega, arvestatakse ka meie omadega. Probleem on vaid selles, et pole olemas eelnevalt kehtestatud egoismi lubatavat suurusjärku. Alati tuleb otsida tasakaalu kohusetunde, isiklike huvide ja soovi vahel hästi käituda.

Egoismi hea mõõt

Millised meie moraali printsiibid ka ei oleks, on inimelu allutatud rahulduse otsimisele ja oma isiklike huvide kaitsmisele, kinnitab filosoof Jeremy Bentham. Sellega nõustuks kindlasti Erich Fromm, kes kirjutas, et „egoismi täielik puudumine on üks selle tunnustest, kusjuures sageli lausa peamine“. Filosoofid on palju mõtisklenud mõistliku egoismi võimalikkuse üle. Selline egoist ei ohverda ennast, kuid ei nõua ohvreid ka teistelt. Ta rahuldab oma mõistlikke vajadusi. Seda aga, mis on üle selle, on ta valmis jagama. See on küllalt kõrge enesehinnanguga isiksus, kes teab, et tal on õigus teatavale heaolule. Tema eneseaustus ja enesekindlus lasevad tal teistesse inimestesse suhtuda sõbralikkuse ja kiindumusega.

Vahel osutub egoistlik motivatsioon isegi efektiivsemaks kui altruistlik soov aidata. Uuringud on näidanud, et palju järjekindlamad on need vabatahtlikud, kes püüavad rahustada oma südametunnistust või kelle jaoks on väljakannatamatu näha teiste kannatusi. Objektiivselt võttes toovad nad rohkem kasu kui need, kes hakkavad vabatahtlikuks abstraktsest armastusest inimeste vastu.
Iseenda eest hoolitsemine on üldiselt psühholoogiliselt õige. Kui aga hoolitseda ainuüksi enda eest või, vastupidi, pidevalt eitada oma huve, on see viga. Võime vabalt elada vastavalt oma soovidele, kui me vaid ei sunni teisi neid täitma. Kui aga kellegi egoistlik käitumine viib meid endast välja, tuleks meenutada ema Teresa üleskutset: „Inimesed on ebamõistlikud, ebaloogilised ja egoistlikud — aga andestage neile ikkagi“.

Allikas: Psihhologija