Kuidas vabaneda toiduga seotud kinnisideedest
Kaheteistkümnes peatükk. Kui armastus oskaks rääkida.
Kui ma esimest korda taipasin, kui lihtne on teha lõpp toiduga seotud sunnile — kui oled näljane, siis süüa seda, mida su organism tahab, ja lõpetada siis, kui kõht on täis — tundus mulle, nagu oleksin varemtuntud maailmast välja põrganud ja avastanud end ühtäkki teisest galaktikast. Nagu oleksin varem üritanud tinasaabastega vesiliivas kõmpida ja heljuksin nüüd maailmas, kus pole gravitatsiooni ja ainus asi, mida selleks tegema pidin — ainus, mida üldse tegema peab — oli võtta need neetud saapad jalast.
Olin kindel, et kui sõna on kord laiali läinud, kui inimesed taipavad, et neil ongi oma toiduhädadele lahendus käes, variseb mitme miljardi dollarine dieeditööstus kokku. Saavutaksime kõik oma loomuliku kaalu ja, kui õgimine meid enam ei õgi, võtaksime käsile tuumarelvastuse hävitamise, lõpetaksime naftast sõltumise ja avastaksime väljaveninud silmalaugude mittekirurgilise korrigeerimise protseduuri jne.
Selle asemel vaatasid inimesed mind umbusklikult — “Nälg? Mis näljal söömisega pistmist on?“ — ja isegi teatud vaenulikkusega. Regis Philbin pööritas silmi ja ütles: “Oh, ole nüüd, kas tahad öelda, et kui tahaksin lisandite ja šokolaadikastmega jäätist kolm nädalat järjest iga päev, siis ma võiksingi seda süüa ja ikkagi kaalus maha võtta?”
“Hmm,” vastasin, “noh, jah, mõnes mõttes küll.” Regis oli rabatud ja jäi hetkeks sõnatuks. Ilmselt jäi ta ühtlasi ka ootama, et ehk suudan ma välja öelda ka mõne pikema lause. Kuid nüüd, kõigest mõni aastakümme hiljem, ütleksin ma nii: “Kui kuulate, mida teie organism (mitte mõistus) päriselt tahab, siis avastate, et vaatamata ohkamisele ja süljeeritusele, mida lisanditega jäätise mainimine endaga kaasa toob, ei taha teie organism seda kolm nädalat järjest. Peale selle, et teie organism vajab ka muud toitu kui vahukoor ja šokolaad, on fakt ka see, et hetkel, mil ütlete endale, et võite selle saada, hetkel, mil pole enam tabusid, muutub šokolaadikastmega jäätis sama tavaliseks nagu sardiinid.”
Küsige selle suhtumise muutumisprotsessi kohta ükskõik milliselt naiselt, kes on olnud armunud kellegi teisega abielus olevasse mehesse või mingis muus mõttes kättesaamatusse inimesesse. Küsige, mis juhtus kirega sel hetkel, mil öeldi, et kallim on nüüd kättesaadav ja et naine võibki ühtäkki saada seda, mida ta enda arvates tahtis. Nii armastuse kui ka toidu puhul kehtib aksioom, et saada, mida igatsed ja igatseda, mida ei saa, on üksteisest maailmade võrra erinevad olukorrad.
Enamik meist on toidu ja kaalu kompromissitust vastuseisust nii väga lummatud, et me ei suuda mõista, et asi on peamiselt meie keeldumises neid “neetud saapaid” jalast võtta. Oleme nagu need inimesed tähelepanueksperimentides, kes jälgivad korvpallimängu ajal nii keskendunult palli, et ei märka kordagi üle põranda keksivat gorillakostüümis naist.
Kõik, kes on äärmiselt keskendunud toidule ja kehakaalule, ei mõtle kunagi sellele, et nad ignoreerivad kõige silmnähtavamaid lahendusi. Ütlema endale, et lahendus on milleski välises ja meie tööks on otsida ning mitte kunagi anda alla enne, kuni leiame selle kurja juure. Mõnikord on see kurja juur valgetes toiduainetes. Siis ajukeemias. Õige ravimi leidmises. Rasvageenis. Suhkrusõltuvuses. Veretüübi järgi söömises. Leeliseid ja happid moodustavates toiduainetes. Ehkki ühe või mitme eelnimetatud probleemiga tegelemine võib küll meie võitlust sundsöömisega kergendada, kasutame vastustejahti isiklikust vastutusest loobumiseks.
Asume palavikulise kirega iga uue asja kallale, kuna meil puudub huvi oma jaladel seista. Selle taga on veendumus, et “ma olen võimetu selle probleemi suhtes midagi ette võtma” ning soov, et meiega midagi tehtaks; tahame, et miski muu meid aitaks. Aga kuna vastust ei ole seal, kust me sea otsime, on meie pingutused määratud läbikukkumisele.
Kinnisideest vabanemine ei seisne mitte teie tegevuses, vaid teadmises, kes te olete; äratundmises, mis teid toetab ja mis teid kurnab. Mida armastate ja mida enda arvates armastate seepärast, et usute, et ei saa seda.
