Kurgumandlite põletikud võivad tekitada teisigi probleeme peale piinava kurguvalu

 (2)
Kurgumandlite põletikud võivad tekitada teisigi probleeme peale piinava kurguvalu
Panthermedia, Scanpix

Kurgumandlid ehk neelumandlid ehk tonsillid on paarilised lümfaatilise koe kogumikud, mis asetsevad eesmise ja tagumise kurgukaare vahel. Enamasti on tonsillid ilusti vaadeldavad suuneelus kui inimene teeb suu lahti, kuid väga väikeste kurgumandlite korral ei pruugi nad nähtavad olla, kirjutab 4 Kliiniku nina-kõrva-kurguarst dr Risto Vaikjärv.

Kurgumandlites toimub teatud liiki vere valgelibede valmimine (B-rakud) ja kurgumandlites toimub esmane suukaudu sisenenud viiruste ja bakterite kontakt inimese keha immuunsüsteemiga. Samas sagedaste kurgumandlite põletikude korral ehk tonsilliitide (vana nimega angiinide) korral võib see funktsioon kaduda ja kurgumandlitesse võib jääda pidevalt pesitsema bakterid ning kurgumandlid võivad muutuda ise põletiku allikaks. Antud haigust kutsutakse krooniliseks tonsilliidiks ehk krooniliseks kurgumandlite põletikuks. Seda iseloomustavad sagedased ägedad kurgumandlite põletiku episoodid.

Kurgumandlite ägedad põletikud on enamasti bakteriaalset päritolu ja harvemal juhul viiruslikud. Bakteriaalsele kurgumandlite põletikule on iseloomulik kurgumandlite peale tekkiv hallikas-valge katt. Ägedat põletiku iseloomustab ka tugev kurguvalu ja kõrge palavik. Sellisel juhul on ravi antibakteriaalne (penitsilliin), kuid kroonilist põletikku ei ole enam võimalik ainult antibiootikumidega välja ravida.

Seotud lood:

Kroonilise kurgumandlite põletikud võivad tekitada ka tüsistusi muudele organitele. Kõige sagedasemini on kurgumandlid seotud teatud reumaatilise haigustega. Sellepärast küsivad kõrva-nina-kurguarstid sageli kurguprobleemid korral ka kabuste esinemisele südame, neerude ja liigeste osas. Kui on tegu kroonilise tonsilliidiga, siis ainsaks efektiivseks raviks on kurgumandlite kirurgiline eemaldamine.

Varasemalt kasutati kurgumandlite hindamiseks vereanalüüsi. Täpsemalt määrati antud juhul veres teatud streptokokkide poolt toodetud ensüümi (streptolüsiin-O) vastaseid antikehasid (ASO tiiter). Streptokokid (täpsemalt Streptococcus pyogenes) on kõige sagedasemad ägeda kurgumandlipõletiku tekitajad ja antud vereanalüüs näitab kontakti streptokokkidega, kuid antud vereanalüüs on kurgumandlite osas ise väga ebaspetsiifiline, kuna ASO tiiter tõuseb ka kõikide muude piirkondade streptokok infektsioonide korral ja ei näita meile, et kindlasti on tingitud antikehade tõus kurgumandlite põletiku tõttu. Seega ainult vereanalüüsi järgi ei ole võimalik kroonilise kurgumandlitepõletiku diagnoosida.

Ägeda bakteriaalse kurgumandlipõletiku diagnoosimiseks sobivad ka streptokoki kiirtestid, mille korral on võimalik kindlaks teha, kas tekitaja on viiruslik või bakteriaalne. Samas ei ole antud testid head kroonilise infektsiooni ning bakterite püsiva pesitsuse hindamiseks. Selle põhjuseks on, et streptokokid jäävad sageli pesitsema kurgumandli sisse ja proov võetakse ainult kurgumandli pinnalt.

Ka terved kurgumandlid võivad tekitada probleeme. Nimelt siis, kui kurgumandlid ise on nii suured, et põhjustavad sellega hingamisprobleeme, söömis- ja neelamishäireid. See on ka Lääneriikides (kuid mitte Eestis) kõige sagedasemaks kas täieliku või osalise kurgumandlite eemaldamise põhjuseks — kurgumandlite liikne suurenemine ehk hüpertroofia ja nendest tekitatud öised hingamishäired (uneapnoe), norskamine ning liigne väsimus.

Kurgumanditega ja nende kontrolliks võiks pöörduda arsti juurde, kui esineb rahutu uni, norskamine, siplemine ja on teada, et kurgumandlid on suured (seda, kas on vaja ravi või mitte, aitab hinnata kõrva-nina-kurguarst/unearst) või kui on sagedased kurgumandlite põletikud ja patsient on saanud selle tõttu korduvalt antibiootikumravi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare