Operatsioon tehti üldnarkoosi all. Kui ärkasin, ütles tohter, et ärgu ma kartku, sellest haigusest saadakse jagu. Arsti julgustusel on haigele ikka uskumatult suur jõud, see võttis kohe pinget vähemaks.”
Eneli oli ka ise meditsiiniraamatutest lugenud, et enamus lümfoomi prognoosiga haigeid suudetakse terveks ravida. Tal puudusid pealegi selle haiguse tüüpilised sümptomid — palavik, kõhnumine, naha sügelemine, öine higistamine. Tõsi, jõuetust tundis ta küll, aga oli seda kevadväsimuseks pidanud.
Hematoloog kirjeldas talle keemiaravi ja selle ebameeldivaid kõrvalnähte. Et ravi kestab pool aastat: kuus ravikuuri, üks kuur koosneb kahest kahenädalase vaheajaga seansist. Tekkida võiva iivelduse vastu on tänapäeval tõhusaid preparaate. Juuksed langevad ajutiselt välja, aga paruka saab osta soodushinnaga.
Ei olnud nii hull midagi
“Enne ravi algust võeti puusast luuüdi ja luutükike. See oli valus, sest valuvaigisti mulle ei mõjunud. Kusjuures üks teine haige magas sama protseduuri oodates rahusti mõjul rahulikku und. Hiljem, kui algas keemiaravi ja ravimite verre juhtimiseks tsentraalveenikateetrit hakati külge opereerima, sattusin jälle ärevusse, et kas ikka veel neist torkimistest ei piisa. Aga nüüd ma tean, et Mustamäe haiglas tunnevad isegi sanitarid patsientide psüühikat, üks neist lohutas mind, et ärge seda kanüülijupikest küll kartke, meil siin on need kõigil küljes…”.
Ta ütleb rõõmsasti, et ei olnud see paljukardetav “keemia” nii hull midagi. Esimeste seansside ajal oli ta haiglas, lõpuks tehti ravi juba ambulatoorselt, mille järel sai kohe koju. Iiveldusega oli asi nii, et haigla toidulõhnad hakkasid küll vastu. Peedisalatit ta igatahes enam eales suhu ei pista. Ka limonaadid ja mineraalveed, mida pidi rohkesti jooma, muutusid ükshaaval nii vastumeelseks, et pidevalt tuli marki vahetada.
Juuksed täiesti välja ei langenudki, jäid vaid õhemaks. Ta kandis nokamütsi või kuklasse seotud rätikut ja tundis end igati moekalt. Oli ka muid vaevusi (suu limaskesta haavandid, ohatis, nõrkus), kuid nende vastu on rohtu.”
Sõpradest, perest tugi
1.augustil oli viimane raviseanss ja viimased uuringud, millest üks viidi läbi Mustamäe haigla juures spetsiaalses bussis. Selle nimi oli PET ehk positronemissioontomograafia. Ja päev pärast uuringuid teatas raviarst, et kõik on korras.
“Trepist üles minnes tunnen vahel, et jõudu on napivõitu. Õhtul töölt tulles olen ka üsna väsinud. Aga ravist on veel vähe aega möödas, arstid ütlesid, et täielikule taastumisele kulub omajagu aega. Esialgu käin kolme kuu tagant tervist kontrollimas. Hiljem aastas kaks korda ja siis vaid korra. Kaks aastat on kriitiline aeg, lümfoom võib uuesti ilmneda, aga tohtrite järelevalve all ei saa see enam kaugele areneda.“
Eneli ei varjanud oma haigust, vaid rääkis hirmudest ja kahtlustest sõpradele-töökaaslastelegi. Nad olid toeks. “Kui minult küsida, mida see tänavu veebruaris alanud ja augustis lõppenud poolaasta õpetas, siis vastaksin: sain teada, et inimesel on rohkem jõudu kui ta arvab. Selle nimi on tahtejõud.”
Vt. ka www.leukeemia.ee
