Levinumad paiksed vahendid nahahaiguste ravis

Dermatoloogias kehtinud reegel – “märga ravi märjaga, kuiva kuivaga” – räägib aine koostise tähtsusest nahahaiguste ravis. Veelgi tähtsam aga on arvestada ravimi imendumist ja kättesaadavust nahas ning kaitsta naha barjäärfunktsiooni. Samuti on oluline arvestada preparaadi kosmeetilisi omadusi.

- Salvid, näiteks vaseliin, on parimate naha barjäärfunktsiooni kaitsvate omadustega.

- Kreemid, mis kujutavad endast õli vees emulsioone, on vähem rasvasemad ja patsiendile paremini vastuvõetavad, kuid üldiselt ka vähem efektiivsed kui salvid. Peale selle, kehva kvaliteediga kreemid on sageli ärritavad ja võivad isegi naha seisundit halvendada.

- Losjoonid ehk piimad on lahjendatud kreemid, mis sobivad eelkõige põletikulistele ja leemendavatele pindadele.

- Lahused on tüüpiliselt alkohoolsed vedelikud ja eriti kasulikud peanaha ravis, kuna nad ei määri juukseid.

- Pastad kujutavad endast salvi ja puudri segu, kus puudrit on üle 40%. Pastad sobivad kuivadele pindadele, kuid neid on raske eemaldada.

Siinkohal saate ülevaate paiksetest ravimitest dermatoloogias. Tähelepanu all on peamised seente -, bakterite –ja viirustevastased ravimid, steroidhormoonid ning uuemad immuunsüsteemi mõjustavad ravimid.

Paiksed seenevastased ravimid

On olemas palju erinevaid seenevastaseid vahendeid, kuid nende efektiivsus varieerub erinevate seeninfektsioonide suhtes. Näiteks on miconazole* (Daktarin**) sobiv pärmseene liikide raviks, mitte aga nii eelistatud mitmete teiste nahaseente puhul. Suhteliselt tõhusamad on uuemad ravimid nagu terbinafine* (Lamisil), isoconazole* (Travogen**), amorolfine* (Loceryl**) . Enamus seenevastased preparaadid on retseptiravimid.

Paikne ravi sobib pindmistele naha seeninfektsioonidele, voltide vahes esinevale pärmseenest põhjustatud haudumusele, küünevalli seeninfektsioonile, mitmevärvilisele kliiketendustõvele (pityriasis versicolor) .

Kui aga haigus haarab karvafolliikleid, nagu näiteks peaseene ja habemeseene korral, on vajalik ka suukaudne ravi. Ravi kestvus paiksete vahenditega on samuti erinev. Näiteks pityriasis versicolor allub ravile mõne päevaga, enamus naha seeninfektsioonide korral on ravi kestvus vähemalt 2-4 nädalat. Pityriasis versicolori raviks kasutatakse ka seenevastast šampooni (Nizoral šampoon**) .

Küünevalli seeninfektsiooni ravi võib kesta mitmeid kuid. Väga visad ja aeglased ravile alluma on seeninfektsioon labajalal, varvaste vahel ja küüntel. Siin halvendab olukorda sageli liigne higistamine ja sekundaarne bakteriaalne infektsioon. Tihti tuleb lisada süsteemne seenevastane ravi, olenevalt haiguse ulatusest.

Küüneseene ravis on kasutusel ka seenevastased lakid (Loceryl lakk) , mida kantakse peale 1 või 2 korda nädalas. Lakk kantakse puhastatud küüneplaadile, mille pind on eelnevalt karedaks muudetud kaasasoleva viili abil. Tavaliselt kombineeritakse lakki seenevastase kreemi ja/või tablettidega.

Paiksed seenevastased ravimid on näidustatud ka seborroilise nahapõletiku puhul. Kuigi selle haiguse täpne põhjus on teadmata, kontrollib seenevastane ravi ketendust ja põletikku, mis on osaliselt tingitud pärmseene Pityrosporum ovale vohamisest.

Vaata ka: Küüne- ja nahaseene ravi looduslike vahenditega

Paiksed antibakteriaalsed ravimid

Nahahaiguste raviks on saadaval vaid mõned paiksed antibakteriaalsed vahendid.

Akne ravis kasutatakse peamiselt benzoüülperoksiidi, erütromütsiini, klindamütsiini, tetratsükliini. Ravi kestab mitmeid kuid ning sageli on vajalik ka suukaudne ravi. Benzoüülperoksiid (käsimüügiravim) omab tugevaimat toimet akne patogeneesis olulise bakteri Proprionibacterium acnese suhtes. Erütromütsiini, klindamütsiini ja tetratsükliiniga ravides võib saada probleemiks aastatega üha sagenev bakterite resistentsus. Raviresistentsuse ohu vähendamiseks ja ka ravi efektiivsuse tõstmiseks on mõistlik neid antibiootikume mitte kasutada üksinda, vaid kombineerida benzoüülperoksiidi ja/või teiste aknevastaste paiksete preparaatidega.

Paiksete nahainfektsioonide raviks on olemas põhiliselt fusidiinhape* (Fucidin**), neomycin* (Baneocin**), streptotsiidsalv ja mõned teised. Neist 2 viimasega võib sagedamini ette tulla kontaktallergiat, mistõttu tuleb olla ettevaatlik.

Paikset antibakteriaalset ravi rakendatakse tavaliselt pindmise mädapõletiku ja follikuliidi (karvanääpsupõletiku) puhul ning haavainfektsiooni profülaktikaks.

Paiksed viirusevastased ravimid

Huule –ja genitaalherpese paikseks raviks on käsimüügis olemas peamiselt acycloviriga* preparaadid, kuid nende kasutamist üksinda peetakse üsna vähe toimivaks. Kasulikum on kombinatsioon suukaudsete viirusevastaste ravimitega. Samuti on oluline ravi kiire alustamine 24-48 tunni jooksul alates esimeste haigustunnuste tekkest.

Viiruslikku päritolu “soolatüügaste”, kuid ka nakkusliku molluski ravis on kasutusel keratolüütilised ehk koorivad preparaadid, kus põhiliseks toimeaineks on salitsüülhape. Ravim on käsimüügis nii vedeliku kujul (näiteks Duofilm) kui plaastrina. Ravi on pikaaegne, kestes tavaliselt mitu kuud ning selle efektiivsus on keskmiselt 70-80%.

Genitaalsed ja pärakuümbruse tüükad on seksuaalsel teel levivad ning põhjustatud HPV viiruse poolt. Nende paikseks raviks kasutatakse sagedamini podofüllotoksiini (Wartec) , mis stimuleerib viirusliku tüüka koe lagunemist. Seda kasutatakse 3 järjestikusel päeval nädalas maksimaalselt kuni 4 nädala jooksul. Ravile alluvad peamiselt silmale nähtavad kolded ning haigus võib igal ajal uuesti avalduda.

Uuem ravim imiquimod* kreem (Aldara**) ei ole küll otseselt viirusevastane, kuid ta stimuleerib immuunsüsteemi vabastama spetsiifilisi kemikaale – tsütokiine, mis on tähtsad viirustega võitlemisel ja vähirakkude hävitamisel. Ravim on suhteliselt kõrge hinnaga saadaval ka Eestis. Genitaalsed tüükad on imiquimodi primaarseks ja tunnustatud ravinäidustuseks. Imiquimod, erinevalt teistest tüügaste ravimeetoditest, mõjub ka silmale nähtamatutele kolletele. Ravimit kasutatakse 3 korda nädalas niikaua, kuni tüükad on taandunud, maksimaalselt 4 kuud. Pikaaegne ravi põhjustab tavaliselt enamus tüügaste taandumise. Kõige paremini alluvad ravile voldipiirkonnad, kus kolded on kokku surutud. Kõrvaltoimena võib tekkida väike ärritus, kuid see on tavaliselt väiksem kui ärritus tüüka destruktiivse ravi tagajärjel.

Väiksemad uuringud on tõestanud imiquimodi ohutust ja efektiivsust “soolatüügaste” ja nakkuslike molluskite ravis. Ravim on aidanud vältida ka nende taasteket. Mõju on tugevam, kui kreemi kombineerida teiste ravimeetoditega (külmutamine, paiksed koorivad vahendid).

Imiquimod võib lisaks leida kasutust veel mõnede nahavähkide, nagu näiteks basaalrakulise vähi ravis, kuid täpsemad uuringud alles käivad.

Imiquimod näib oluliselt vähendavat ka keloidarmide taasteket peale nende kirurgilist eemaldamist. Esialgsed andmed vajavad aga kinnitamiseks laiapõhjalisemaid uuringuid.

Paiksed steroidhormoonid

Steroidid moodustavad suurima paiksete ravimite grupi, mida kasutatakse põletikuliste nahahaiguste (ekseem, psoriaas jt) raviks. Toime tugevuse järgi on nad jaotatud erinevatesse gruppidesse.

Hoolimata tugevast ja efektiivsest ravitoimest põhjustavad hormoonid teatud kõrvaltoimeid.

Tugevaim neist on naha atroofia ehk õhenemine, mis tekib kiiremini tugevamate steroididega ning mille väljenduseks on läikiv nahk, veresoonte laiendid ja naha-alused rebendid. Õhuke nahk on vastuvõtlikum atroofiale; nägu ja voldipiirkonnad õhenevad kõige kiiremini. Kui näiteks kasutada tugevat hormoonkreemi näol, tekivad tõenäoliselt kõrvaltoimed mõne nädalaga. Üldiselt on hormoone ohutum kasutada lühikeste kuuridena.

Kasutusel on ka kombineeritud ravimid, kus näiteks hormoon on kombineeritud seenevastase (Travocort**) või antibakteriaalse ainega (Fucicort**). Alati tuleb püüda siiski panna õige diagnoos enne kombineeritud hormoonravi alustamist.

Paiksed immuunsupressiivsed vahendid

See on uus paiksete ravimite klass, mille esindajaks on tacrolimus* (Protopic**) ja pimecrolimus* (Elidel**). Elidel peaks varsti jõudma ka Eestisse.

Tegemist on spetsiifiliste põletikuvastaste vahendite ja immuunrakkude pärssijatega, mis on eelkõige näidustatud mõõduka kuni raske atoopilise nahapõletiku raviks. Ravimid on sama tõhusad kui tugevad paiksed hormoonid, kuid ei anna olulisi kõrvaltoimeid, sealhulgas naha atroofiat. Atoopilist nahapõletikku ei ole küll võimalik välja ravida, kuid selle grupi preparaadid suudavad kontrolli all hoida sügelemist ja põletikku. Nendest ravimitest on tõenäoliselt abi ka mitmete teiste nahahaiguste raviks, mis reageerivad paiksetele hormoonidele.

Tacrolimus ja pimecrolimus on suhteliselt ohutud, kuna väga vähe ainet imendub läbi naha. Kõige tavalisem kõrvaltoime on kerge soojus- ja kipitustunne ja/või punetus määrimiskohal, mis tavaliselt möödub mõne päeva jooksul peale ravi alustamist. Sellest hoolimata, ei soovitata neid preparaate kasutada pikaaegselt ja esmavaliku ravimitena, kuna puuduvad piisavad tulemused kaugmõjude kohta.

Kokkuvõte Paiksetel ravimitel on minimaalne süsteemne toime, kuid nad võivad põhjustada lokaalseid kõrvaltoimeid, eriti steroidhormoonid pika-aegse kasutamise järel. Uued immuunsupressiivsed vahendid annavad lootust steroidide tugevuse saavutamiseks ilma kõrvaltoimeteta.

* - raviaine ** - ravimi kaubanduslik nimetus