Liigesehaige laps ja liikumine



Aktiivne laps
Stock.XCHNG

Aktiivne liikumine on oluline kõikide inimeste elus. Liigesehaigusega lapsele on see tähtis nii ravi eesmärgil, enese vormishoidmiseks kui emotsionaalseks toeks.

Liigesehaigused ei ole ainult vananeva organismi probleem. Eestis on aastail 1999-2003 diagnoositud 589 uut reumaatilise haiguse juhtu. Kõige sagedasem neist on juveniilne idio-paatiline artriit (JIA), mis moodustab 77,8% kõigist reumaatilistest liigesehaigustest lapseeas. JIA on krooniline, ägenemistega kulgev, progresseeruva iseloomuga, lapseeas kõige sagedamini esinev süsteemne sidekoehaigus, kus haigusest on haaratud juhtivalt liigesed. Haigus võib korduvatel ägenemistel viia püsivate muutuste tekkimiseni liigestes, rasketel juhtudel puude tekkimiseni.

Ühingust saab teadmisi

Et toetada peresid haigusega kohanemise protsessis, loodi 1995. aastal MTÜ Reumahaigete Laste ja Noorte Ühing (RHLNÜ), kuhu kuulub praegu ligi 130 inimest. Ühing on seadnud eesmärgiks jagada teavet haiguse erinevate aspektide kohta, soodustada liigesehaigete laste ja perede aktiivset osalust ning ka üldsuse positiivset ja tervemat suhtumist haigusse.

Loe veel

12.-14. augustil said Toila Sanatooriumis RHLNÜ regulaarsel suveseminaril kokku üle 20 pere ja nende toetaja, liigesehaiged noored ja meditsiinitöötajad üle Eesti. Seekordse seminari peateemad olid liikumisravi ja rüht. Osalejad pidasid väga oluliseks rühiloengut, kuna seal räägitut on kasulik teada ka tervetel. “Oleks varem kuulnud, jälginuks lapse ja enda tegevust juba imikueas, võibolla oleks paljud probleemid olemata,” nentis üks osaleja. “Kõik loengud on vajalikud, sest alati leiab neist mingi iva, mida varem ei teadnud,” leidis teine.

Veel räägiti JIA olemusest, haiguse kulust ja ravist ning muutunud korrast rehabilitatsiooniteenuste saamisel. Esinesid laste reumatoloog dr Hille Liivamägi, taastusravi arst dr Riina Pettai ning füsioterapeut Kirsti Pedak, kelle ettekanded said aluseks alljärgnevale. Seminaril prooviti ära vesivõimlemine, arendati käelist tegevust ja nauditi teineteist mõistvat ja toetavat seltskonda.

Et valu väheneks

Eri raskusastmega liikumine, vajadusel toetamine abivahenditega, kuulub liigesehaigusega laste ravi juurde kõigi haigusjärkude puhul. Valu tekib põletiku, lihaspinge või liigese väära koormamise tagajärjel. Õige liikumine vähendab valu. Liikumise abil saab ära hoida liigese kahjustumist (kuna paraneb lihaste kontroll ja lihased tugevnevad), ravida põletikku ja taastada või säilitada liigese talitlust. Liigesehaigele lapsele sobib nii liikuvus- kui jõu- ja vastupidavustreening, kui see viiakse läbi spetsialisti soovituste järgi, arvestades lapse individuaalseid iseärasusi ja haigusstaadiumit. Liigesehaige laps peaks oma harjutusi tegema iga päev.

Koormuse valik

Et õigesti võimelda, tuleb õppida oma haigust tundma. Treeningut tuleks alustada rahulikult, koormust tõsta ettevaatlikult. Jõutreeningu puhul on tähtis õige lähteasend ja liigutuse nurk — valu ei tohi olla! Vastupanutreeningu puhul vältida valusate liigeste koormamist ja arvestada, et keskmine koormus oleks 55-75% südame löögisagedusest. Haiguse ägedas staadiumis tuleb välja töötada individuaalne liikumiskava ja teha see iga päev läbi, kõiki liigeseid tohib liigutada vaid valu piirini, mitte üle selle! Väärasendite vältimiseks kasutada tuge.

Väheaktiivses kroonilises haigusjärgus võib rakendada tugevamat treeningut, see peab olema mitmekülgne. Sobivad sõudmine, kõndimine, suusatamine, jalgrattasõit. Parim on aeroobne liikumine, nt kepikõnd — annab kehale mitmekülgse koormuse, hõlbus on jälgida rühti. Hästi mõjuvad ka ujumine ja vesivõimlemine soojas vees. Kõigil liikumisaladel tuleb vältida ülekoormust ning traumasid, et liikumine ei põhjustaks liigesekahjustust. Jõuharjutused suurte raskuste tõstmisega ei sobi, sest need kahjustavad põletikulist liigest. Järgides liigeste säästmise nõuandeid, saab liigeste asjatut ja liigset koormamist ära hoida.

Õige rühi saavutamine

Rühivead võivad olla kas kaasasündinud, omandatud või harjumuslikud. Enamasti on nad harjumuslikud ja tekivad eelkõige harjumuslikest asenditest ja liigutustest. Need funktsionaalset laadi muutused on korrigeeritavad, juhul kui õnnestub harjumusi muuta.

Seega on äärmiselt oluline pöörata tähelepanu lapse arengus:
- staatilis-dünaamiliste funktsioonide arengule (vältida staatilisi tööasendeid, aga ka selja liigset pööramist ja painutamist),
- harjumuslike asendite kujunemisele (õige istme kõrgus, jalatoe kasutamine, töövahendid teha kergesti kättesaadavaiks),
- õigete liikumismustrite kujunemisele (vahetada asendit, teha vahevõimlemist).

Abivahendid

Liigeshaigetele on sageli vaja teatud abivahendeid, et oma eluga võimalikult iseseisvalt toime tulla — hoida ära deformatsioonide teket ja süvenemist, leevendada valu või turset. Sõltuvalt konkreetsest inimesest ja tema probleemist võivad abivahendiks olla nii ortopeedilised sisetallad jalatsites, erinevad tugisidemed kui fikseerivad lahased.

Kuidas haigust ennetada

Kuigi on võimatu öelda, mida teha, et vältida haigestumist reumaatilistesse haigustesse, tuleb nentida, et aktiivne, kuid mõõdukas liikumine, tervislik toitumine ja positiivne suhtumine endasse ja teistesse on abiks iga haiguse leevendamisel, võibolla ka vältimisel.

Siiski, kui laps saab JIA diagnoosi, on oluline, et pere ei jääks selle teadmisega üksi. Sama protsessi läbi elanud inimestega tutvudes ja koos aega veetes saavad nii lapsed, nende vanemad kui õed-vennad kindlustunnet ja tuge ning näevad, et vaatamata haiguse tõsidusele on sellega leppides ja tegutsema asudes võimalik palju ära teha, et aidata lapsel kiiremini terveneda ning minimiseerida haiguse tõsisemaks muutumist.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare