“Toon ühe näite. Kõigepeal pereõed on telefonis küsinud, et mis mul viga on. See oli sellises keskmise suurusega perearstikeskuses ja hääle järgi oli iga kord erinev inimene — õde vahetusid üldse seal tihti. Kui rääkisin, siis öeldi näiteks, et sellega pole vaja küll arsti juurde tulla, sest tundub tavaline viirushaigus ja ravige kodus. Okei, kuigi juba nädala ravisin, eks ravin siis veel. Järgmine kord helistades sama asi! No, aga kas siis õde niimoodi oskab telefoni teel öelda, et tegemist pole juba näiteks bakteriaalse põletikuga? Või midagi muud?

Vahel oli ka nii, et õde andis mingit nõu läbi telefoni, ilma mu haiguslugu nägemata, mind ennast nägemata. Kui küsisin vastuvõtuaega, siis öeldi, et arstiaegu pole ja õde võtab vastu. Sai siis ka õdede vastuvõtul käidud. Lausa kolm vaba õde uurisid mind seal koos ja mõtlesid, mis diagnoosi panna. Käisid veel ukse vahelt mingilt arstilt ilmselt nõu küsimas. Selline telefonimäng!

Meenub veel üks kord, kui enesetunne oli halb ja helistasin perearsti kabinetti ning palusin arstiaega. Küsiti jälle, et miks ja ütlesin, et mul on minu arvates mandlitel mädakorgid. Õde lihtsalt vastas, et no see pole võimalik ega uskunud, et need mädakorgid on, sest palavikku mul ei olnud. Sellele ei järgnenud ka mingit arutelu ega täpsustavaid küsimusi. Lihtsalt see napp vastus ja vaikus. Pidin õe meelest vist ise järeldama, et nüüd on õige aeg kõne lõpetada või tehakse seda minu eest. Tegelikult hiljem selgus, et olidki mandlid mädased.

Õde pole ju arst, et niimoodi läbi telefoni oskaks öelda, et arsti pole tarvis. Kes selle eest vastutab, kui õde ütleb, et pole vaja tulla, aga tegelikult jääb vajalik ravi määramata ja pärast on näiteks tüsistused. Lisaks pole tehtud analüüse, et haigust välistada. Lihtsalt tõrjutakse inimesi vastuvõttudele minemast ning keegi nimetu telefonis kuulab ja annab umbkaudu nõu, ilma raviajalugu nägemata. Millised kogemusi teistel on?”

Lugeja, jaga ka sina kogemust — kui keeruline on sul perearsti juurde aega saada?