Magneesium aitab ennetada II tüübi diabeeti ja leevendab diabeetikute vaevuseid

Magneesiumi tähtsusest organismis on kirjutatud palju, kuna magneesium võib olla kõige olulisem mineraalaine inimese kehas ja selle defitsiit saab olla lugematu hulga haigusseisundite põhjuseks. Käesolev artikkel on oluline seetõttu, et diabeediga puutuvad igapäevaselt Eestis kokku ca 70 000 inimest ja maailmas 415 miljonit inimest. Sellepärast kirjutame magneesiumi seostest diabeediga, kusjuures eraldi tähelepanu all on II tüübi diabeet, mida põeb teadaolevalt Eestis ca 65 000 inimest. Lisaks sellele arvatakse, et umbes sama palju inimesi põeb II tüübi diabeeti enese teadmata.

Sissejuhatuseks olgu öeldud, et diabeedi puhul ei tooda kõhunääre insuliini piisavalt või üldse mitte või insuliini mõju organismis on puudulik. Insuliin aitab hoida glükoosi ehk veresuhkrut stabiilsena transportides selle ülejääke maksa, lihastesse ja rasvarakkudesse.

Kroonilist magneesiumi defitsiiti seostatakse suurenenud riskiga erinevate haigusseisundite tekkimisel — ateroskleroos, hüpertensioon, südame rütmihäired, insult, muutused lipiidide metabolismis, insuliinresistentsus, 2. tüüpi diabeet, osteoporoos, depressioon ja teised neuropsühhiaatrilised häired. Lisaks sellele võib magneesiumidefitsiit olla üks patofüsioloogilisi linke, mis võib selgitada põletiku ja oksüdatiivse stressi seost vananemisprotsessiga ja paljude vananemisega seotud haigustega.

Diabeedi ja magneesiumi seoseid käsitlevaid uuringud on tehtud väga palju

Juba 1952. aastal uuriti insuliinitundlikkuse ja magneesiumi vahelist seost, kus näidati, et hüpomagneseemia (magneesiumipuudus) soodustab insuliiniresistentsust ja sellest tulenevalt hüperglükeemia teket.

Kõige sagedamini esineb magneesiumi defitsiiti I ja II tüüpi diabeediga patsientidel. Põhjuseks võib olla kas puudulik manustamine toiduga, suurenenud väljutamine neerude kadu, krooniline kõhulahtisus või imendumist takistavad erinevad ravimid. Hüpomagneseemia puhul on seerumis magneesiumisisaldus alla 0,75mmol/l. Normaalne magneesiumi tase seerumis on tervetel inimestel 0.76-1,15 mmol/l. Erinevate teadlaste hinnagul peaks minimaalne magneesiumisisaldus seerumis olema vähemalt 0,85 mmol/l, eriti diabeediga patsientide puhul!

Kõige selle juures on magneesiumi staatust keeruline hinnata, kuna lõviosa magneesiumist paikneb rakkudes, pehmetes kudedes ja luudes. Kliinilises meditsiinis on kõige tavalisem test kiire hinnangu andmiseks seotud magneesiumi tasemega seerumis, vaatamata sellele, et magneesiumi tase seerumis ei väljenda organismi tegelikku magneesiumi taset. See on nii sellepärast, et vähem kui 1% kogu keha magneesiumist paikneb seerumis. Seega on selline analüüs ebausaldusväärne ja sellele infole tuginedes ravi määramine võib hoopis patsiendile kahjulikuks osutuda. Seetõttu tuleks alati teha täpsem magneesiumi analüüs (näiteks RBC test).

Hüpomagneseemiani võivad veel viia näiteks alkoholism, halvasti kontrollitud diabeet, endokriinsed põhjused, neeruhaigused ja ravimite kasutamine, sealhulgas antibiootikumid, kemoteraapilised ravimid, diureetikumid.

Magneesiumi roll inimkehas

Magneesium mängib olulist rolli glükoosi ja insuliini ainevahetuses. Hiljutised uuringud on näidanud, et magneesiumi omastamine on pöördvõrdeliselt seotud II tüübi diabeedi esinemissagedusega. See leid viitab, et suurenenud magneesiumi-rikaste toiduainete tarbimine võib vähendada II tüübi diabeedi riski.

Märkimisväärne hulk uuringuid toob välja magneesiumipuuduse seose südame- ja veresoonkonna haigustega, nagu näiteks hüpertesioon. Hollandis läbiviidud uuringus selgus, et inimestel, kelle dieet on madala magneesiumisisaldusega, on suurem võimalus südame isheemiatõve tekkeks. Uuring viidi läbi 10,5 aasta jooksul ning uuriti 7664 täiskasvanut vanuses 20-75.

Teadlased on teostanud hulgaliselt uuringuid II tüüpi diabeediga haigetel magneesiumi mõjust ainevahetusele, eriti süsivesikute ja lipiidide ainevahetusel. Ühe uurimuse eesmärk oli välja selgitada, kas magneesiumi manustamine vähendab diabeedi hilistüsistustest tingitud vaevusi. Põhirõhk oli asetatud diabeetilisest neuropaatiast tingitud vaevuste (öised krambid, tundlikkusehäired jm) vähendamisele. Uuringus osales 48 diabeedihaiget. Neist 20 patsienti põdesid I tüüpi ja 28 II tüüpi diabeeti. Hb 1Ac (veresuhkur) tase oli 6,9-8,5 mmol/l. Vastavate kaebustega patsiendid võtsid 1-2 päeva 1,6-2 g Mg ööpäevas. Hiljem vähendati annust kuni 400 mg ööpäevas vastavalt patsiendi soole, kaalule, vanusele. Magneesiumikuur kestis 2 nädalat kuni kuu. Patsiente jälgiti kuue kuu jooksul.

Tulemused: 89%-l patsientidest paranes subjektiivne enesetunne. Öised krambid, valud jalgades, piinav külmatunne jm nähud vähenesid või taandusid. Kahel juhul oli märgata neuropaatilise turse vähenemist/taandumist jalgadel.

Tuginedes paljudele uuringutele saab välja tuua järgmist:

• Vähene magneesiumi tarbimine toiduga on seotud II tüübi diabeedi ja metaboolse sündroomi arenguga;
• II tüübi diabeet on sageli seotud nii ekstratsellulaarse kui intratsellulaarse magneesiumi (Mg) defitsiidiga;
• Uuringutest ilmneb, et kroonilise magneesiumipuudusega patsientidel esineb sageli II tüübi diabeet;
• Insuliin ja glükoos on olulised magneesiumi ainevagetuse regulaatorid;
• Rakusisene magneesium (Mg) mängib olulist rolli insuliini toime reguleerimisel, insuliini poolt vahendatud glükoosi kogunemisel ja veresoonte toonuses;
• Vähene magneesiumi tarbimine ja suurenenud magneesiumikaotus urineerimise kaudu on peamised tegurid, mis võivad 2 tüübi diabeedikutel viia organismis magneesiumivarud ammendumisele;
• Diabeediga patsientidel esinevate metaboolsete profiilide puhul on Mg-i lisamise eeliseid leidnud enamus kliinilisi uuringuid;
• Vähenenud Mg-i tarbimine ja / või suurenenud Mg kaotus urineerimise kaudu on üks olulisemaid Mg defitsiidi põhjuseid II tüüpi diabeetikutel, samas kui Mg-i imendumine ja sidumine tundub olevat säilitatud;
• Mg defitsiit võib eelneda ja põhjustada insuliini retseptori resistentsust ja muuta glükoositaluvust.

Mg puudus võib olla ka tegur, mis on seotud II tüübi diabeedi komplikatsioonidega. On leitud seoseid iooniliste muutuste ja ehhokardiograafiliste indeksite muutuste vahel. Rakusisene magneesium, mida mõõdeti (in vivo) skeletilihastes ja ajus 31p-NMR-ga, oli otseselt seotud aordi läbilaskevõimega.

Vähenenud magneesiumi tasemed olid seotud suurenenud arütmiate levimusega II tüübi diabeediga rasvunud isikutel ja neerufunktsiooni kiirema nõrgenemisega. Seega peetakse hüpomagneseemiat diabeetilise nefropaatia süvenemise täpseks ennustajaks. Mg defitsiiti on seostatud ka kognitiivse langusega.

Vähese magneesiumisisaldusega dieet võib põhjustada insuliiniresistentsust, seda näitavad paljud uuringud, mis on läbi viidud nii inimestega kui ka loomadega. Lammastel põhjustas Mg-puudulik toit insuliini vahendatud glükoositarbimise märkimisväärset langust. Tervetel naistel, mida suurem oli magneesiumi tarbimine, seda madalam oli insuliini tase tühja kõhuga. Noortel mittediabeetikutest afroameeriklastel seostus madal magneesiumitarbimine insuliiniresistentsusega. Madala magneesiumisisaldusega dieet põhjustas rottidel diglütseriidide ja glükoositaseme tõusu veres.

Mg puudus, sealhulgas hüpomagneseemia ja/või vähendatud Mg sisaldusega dieet, on seotud II tüübi diabeedi või glükoositalumatuse arenemise suurenenud riskiga. Suurem Mg tarbimine oli vastupidi seotud II tüübi diabeedi vähenenud esinemissagedusega.

Dr Norman Shealy: “Iga teadaolev haigus on seotud magneesiumipuudusega”

Mitmed uuringud on näidanud selgesti Mg-i manustamise seost II tüübi diabeediga ja südame-metaboolse sündroomiga, viidates asjaolule, et kõrgem Mg-i tarbimine on seotud nende seisundite vähenemisega. Kahe metaanalüüsi põhjal järeldus, et Mg-i manustamine on pöördvõrdeliselt seotud 2. Tüüpi diabeedi tekkimisega. Lisaks on südame-metaboolse sündroomi areng seotud toidus sisalduva Mg sisaldusega. Hüpomagneseemia ise oli 10-aastase järelkontrolliga uuringu põhjal seotud glükoositalumatuse häirega. Kõrgem Mg-i manustamine seostus insuliinitundlikkuse suurenemisega ja vähenenud 2. tüübi diabeedi juhtumite riskiga.

Sarnased tähelepanekud saadi CARDIA uuringus 20-aastase järelkontrolli käigus, mis kinnitas ka Mg tarbimise vastupidist seost põletikunäitajatega.

Diabeedihaigete muutunud magneesiumi seisundi avastamine ja korrigeerimine on kliiniliselt asjakohane, kuigi paljud arstid kalduvad Mg staatust ignoreerima. Suurenenud oht glükoositolerantsuseks ja / või 2. tüübi diabeedi tekkeks on inimestel, kellel on seerumis Mg defitsiit. 2 tüübi diabeediga patsientidel või diabeediga seotud riskifaktorite olemasolul võib olla kasu Mg tarbimisest. Mg tarbimine lisameetmena on välja pakutud 2 tüübi diabeedi ja selle metaboolse kontrolli ennetamiseks täiendava vahendina.

Kokkuvõttes näib, et magneesiumirikas dieet ja täiendav magneesiumi tarbimine avaldab II tüübi diabeediga inimestele kasulikku mõju, taastades Mg puudujääke, parandades insuliiniresistentsust, oksüdatiivset stressi ja süsteemset põletikku.

Dr Norman Shealy on öelnud: “Iga teadaolev haigus on seotud magneesiumipuudusega ja magneesium on iga keha raku elektrostabiilsuse säilitamise jaoks kõige kriitilisema tähtsusega mineraal. Magneesiumi kui toitaine puudus võib olla seotud väga paljude haigustega. Kuna magneesiumipuudust sageli ei diagnoosita, siis kannatavad patsiendid tarbetult või saavad haiguste raviks kalleid ravimeid kuigi hädade põhjus on magneesiumipuudus, mida saab leevendada magneesiumi tarbimisega. Magneesium on tähtsam kui kaltsium, kaalium ja naatrium kuna reguleerib neid kõiki. Miljonid inimesed kannatavad iga päev magneesiumipuuduse pärast, aga nad ise ei teagi seda.”

Kust magneesiumi saab?

Suurepärased magneesiumi allikad on lehtköögiviljad, kõrvitsaseemned, avokaado, mustad oad, banaanid, viigimarjad, tume šokolaad, mandlid, artišoki.

Teine võimalus on kasutada nahakaudset magneesiumiteraapiat, tehes jalavanne või ülekeha vanne ning lisades vanniveele magneesiumkloriidi helbeid. Selline meetod võimaldab seedetrakti vahele jättes vältida kõhulahtisust (eriti oluline neile, kellel tekib suukaudselt manustades kõhulahtisus) imendudes nahapinna kaudu otse kehasse. Selline magneesium ammutatakse moodsa tehnoloogia abil looduslikust keskkonnast Hollandis asuvast iidsest maardlast 1600 kuni 2000 meetri sügavuselt maa seest, kus ta on säilinud kaitstuna viimased 250 miljonit aastat ja on teadaolevalt kõige puhtam ning kõrge kvaliteediga ravimagneesiumkloriid.

Allikas: Telegram