Mida peaks teadma kõrgest vererõhust
Meestel tekib kõrge vererõhk kergemini kui naistel, vererõhu tõusu risk suureneb üle 30aastastel meestel ja üle 40aastastel naistel.
Kõrgvererõhktõve põhjused
Täpseid põhjusi enamasti ei teata, kuid eeldused kõrge vererõhu tekkeks on, kui:
* teistel pereliikmetel on kõrge vererõhk
* on krooniline neeruhaigus
* on diabeet
* olete ülekaaluline
* kasutate toiduga liigselt soola
* liialdate alkoholiga
* kasutate rasedusvastaseid tablette.
Normaalne vererõhk on 120/80 mm/hg. Täiskasvanutel loetakse vererõhk kõrgeks, kui ülemine on 140 või kõrgem ja alumine 90 või kõrgem. Vererõhku peaks mõõtma vähemalt kord aastas, kõrgvererõhktõve korral nii sageli, kui arst soovitab.
Kui vererõhk on 120-140/80-90 mmHg vahel, esineb risk kõrge vererõhu tekkeks. Et seda vältida, on vaja arstiga nõu pidada, muuta oma elustiili ja söömisharjumusi. Neerukahjustuse ja/või diabeedi korral ei tohiks vererõhk olla üle 130/80 mmHg.
Seos neeruhaigusega
Kõrge vererõhk on üks peamisi neerupuudulikkuse põhjustajad, ka mõned neeruhaigused võivad kõrget vererõhku põhjustada. Et kõrgvererõhu tõttu hävinevad neerude töötavad ühikud e nefronid, kiirendab kõrge vererõhk alati neerukahjustuse süvenemist neeruhaigetel. Neerukahjustuse olemasolu näitab valgu esinemine uriinis ja kreatiini taseme tõus veres.
Kõrge vererõhk ja neerud
Tänavu märtsis käivitus Eestis kroonilise neerupuudulikkuse varase avastamise ja jälgimise projekt, mille ajendiks sai viimasel ajal Eestis järjekindlalt kasvanud kroonilise neerupuudulikkusega haigete arv.
Viimasel ajal on kroonilise neerupuudulikkusega haigete arv kasvanud aastas 5–10%. Seda võib seletada asjaoluga, et üha enam diagnoositakse diabeeti ja kõrgvererõhktõbe, mille põdejad pole teadvustanud endale oma haiguse otsest seost võimaliku neerupuudulikkuse tekkega.
Kõigel on kõigega seos
Neerud reguleerivad organismi vedelikusisaldust, eemaldavad kahjulikke jääkaineid ning toodavad hormoone, mis reguleerivad vererõhku, punaste vereliblede arvu ja luu ainevahetust. Sellest ongi tingitud asjaolu, et kõik kõrgvererõhu- e hüpertensioonivormid on seotud neerude kahjustusega. Kõrgvererõhktõve puhul kahjustub neerude veresoonestik sagedamini ja tugevamini kui mistahes teise elundi veresoonestik. Kahjustus areneb peamiselt väikestes veresoontes (arterites ja arterioolides). Kahjustuse ulatus oleneb haige vanusest ja hüpertensiooni astmest.
Oluline on teada, et neerukahjustust on võimalik vältida ja neerupuudulikkuse süvenemist edasi lükata ainult normis hoitud vererõhu väärtustega. Kõrgvererõhuravimeid tuleb tarvitada pidevalt — alati ettenähtud ajal, nende võtmist ei tohi mingil juhul ära unustada, ravimeid tuleb võtta ka siis, kui enesetunne on hea. Mõnedel vererõhuravimitel on uuringutega tõestatud ka neerusid kaitsev toime. Osad vererõhuravimid võivad põhjustada väsimust, unisust, peavalu, kuid sellest hoolimata ei tohi ravi ise pooleli jätta, vaid tuleb kohe pöörduda arsti poole, kes vajadusel ravimit vahetab.
Kuidas vältida
Varases staadiumis, kui neerufunktsioon on veel normis, näitab neerukahjustuse olemasolu valgu esinemine uriinis — mikroalbuminuuria. Seetõttu on oluline, et kõrge vererõhuga haiged teeksid vähemalt kord aastas uriinianalüüsi, et neerukahjustus võimalikult varakult avastada ja õigeaegse raviga selle progresseerumist vältida. Kui neerufunktsioon on juba halvenenud, peaks kindlasti vähemalt kord aastas tegema ka vereanalüüsi, et määrata kindlaks jääkainete tase organismis.
Väga olulised on neerukahjustuse süvenemise vältimisel ka tervislikud eluviisid — füüsiline aktiivsus, tubakast loobumine, tervislik toitumine. Rasvased, soolased ning kolesteroolirikkad toidud ei soodusta mitte ainult südame-, vaid ka neeruhaigusi.
Kui asi juba hull
Kroonilise neerupuudulikkuse puhul ei saa neerud oma ülesannetega hakkama, jääkained kogunevad organismi ja inimese enesetunne halveneb. Kroonilise neerupuudulikkuse haigetest on peaaegu kaks kolmandikku need, kelle neerud on saanud kahjustada diabeedi (suhkurtõve) või hüpertoonia (kõrgvererõhktõve) tagajärjel.
Kui neerude funktsioonist on säilunud vähem kui 10%, on vaja rakendada neeruasendusravi — dialüüsi (kroonilise neerupuudulikkuse korral kasutatavat verepuhastusmeetodit) või neerusiirdamist. Siirdamine on küll parim lõppstaadiumi neerupuudulikkuse ravimeetod, mis annab haigele parima elukvaliteedi, kuid kõigile see ei sobi. Uue neeru ootamise aeg on keskmiselt üks aasta.
Eestis tehakse aastas kuni poolsada neerusiirdamisoperatsiooni. Eesti neeruasendusravi haigete hulgas on pidevalt kasvanud diabeedi- ja hüpertooniahaigete osakaal. Neeruasendusravi vajajaid oli eelmisel aastal 461, neist 15% oli kõrgvererõhu haigeid ja 21% suhkurtõve haigeid.
Kui neerud on kõrge vererõhu tõttu juba kahjustatud, võivad muutused olla pöördumatud. Sel juhul aitab neerupuudulikkuse teket ja neerukahjustuse süvenemist ära hoida ainult õigeaegne ja järjekindel ravi. Selle nimel tasub pingutada.
