Miks on oluline, et keha pH oleks tasakaalus?

 (4)
Miks on oluline, et keha pH oleks tasakaalus?
Photo by rawpixel.com from Pexels

Selleks, et keha tervena püsiks, tuleb keha pH tasakaalus hoida. Liigne happelisus kehas võib põhjustad nõrkust, loidust, kiirendab vananemisprotsessi ning on soodne pinnas vähirakkude tekkimiseks. PH ehk vesinikeksponent näitab, kas meie keha on happeline, aluseline või neutraalne. Sõna pH tuleneb ladinakeelsest fraasist “Potentia hydrogenii” – p tähendab potentsiaali, võimalikku varu ja H on vesiniku sümbol. PH viitab vesinikioonide kontsentratsioonile aines. 1909. aastal Taani keemiku Søren Sørenseni poolt kasutusele võetud pH skaala sisaldab kokkuleppeliselt väärtuseid 0-14. Puhta vee pH on näiteks 7. Selles on vesinikioonide ja hüdroksiidioonide hulk omavahel tasakaalus. Lahus on happeline kui pH < 7, aluseline kui pH > 7 ja neutraalne kui pH = 7.

1927.aastal vitamiin C avastanud Nobeli preemia laureaat Albert Szent.-Györgyi on öelnud:
„Inimkeha on oma olemuselt aluseline, kuid oma toimimises happeline“.

Kehategevuse käigus tekib organismis pidevalt happelisi aineid ja keha vabaneb neist neljal viisil: hingamise, higistamise, urineerimise ja soolestiku tühjendamise teel. Kui happelist jääki on liiga palju, ei jõua organism neist kõigist vabaneda ja need hakkavad kuhjuma, põhjustades esialgu kaebusi, mis võivad üle minna haigusteks. Korralikult funktsioneerimiseks vajavad kõik meie rakud ja koed aluselist keskkonda. On oluline hoida keha aluselisuse-happelisuse tasakaal paigas.

Seotud lood:

Inimese vere normaalne pH-tase on 7,35 ja 7,45 vahel, mis muudab organismi tervikuna kergelt aluseliseks.

Happeline veri mõjub halvasti keharakkudele, mis ei saa kahjustatult bakterite vastu võidelda ning kannavad vähem hapnikku edasi. Liigne happelisus kehas loob ka soodsa pinnase bakterite ja seente vohamiseks — erinevad bakterid ja mikroobid paljunevad happelises keskkonnas hästi. Selliselt on põletikulised tervisehädad kerged tulema. Nobeli auhinna võitja doktor Otto Heinrich Warburg avastas 1931. aastal, et 95% kõigist vähivormidest arenevad happelises keskkonnas. Samuti tõestas ta, et vähk ei saa tekkida aluselises keskkonnas, kus pH on 7.36 või enam.

Keha aluselisust-happelisust saab mõõta apteekides ja tervisepoodides müügil oleva lakmuspaberiga. Tuleb meeles pidada, et mõõtmise ja viimase söögikorra vahel peaks olema vähemalt kaks tundi ning samuti tuleks mõõta seda igal päeval ühel ja samal ajal, et saada tõepäraseid tulemusi.

Oma keha aluselisust-happelisust on võimalik mõjutada toiduga.

Klassikaline Lääne dieet soodustab liigset happelisust organismis. Regulaarne kohvi, suhkrute, punase liha, muna, riisi ning nisu tarbimine muudab meie keha liiga happeliseks. Ka enamus alkohoolseid jooke sisaldavad suures koguses suhkrut ning on tugevalt happelised.

Oluline on meeles pidada, et toiduainete toimet kehale ei saa määrata maitsmise kaudu. Näiteks sidrun on väga happeline, kuid selle mõju kehale on aluseline. Liha on enne seedimist aluseline, kuid jätab kehasse palju hapet.

Toitumisspetsialistid soovitavad aluselisust-happelisust mõjutavate toitude suhte meie dieedis hoida 80-20. On oluline märkida, et keha aluselisust toetavate toiduainete mõju on oluliselt nõrgem kui happelisust tekitavatel toiduainetel.

Oma menüüsse tuleks lisada suures koguses puu- ja juurvilju, idusid ja vetikaid (soovituslik tarbida nt spirulinat). Parimad keha happe-aluse tasakaalustajad ongi rohelised taimed, mis sisaldavad mineraalained nagu magneesium, naatrium, kaalium, kaltsium jne. Imeline happelisuse alandaja on avokaado — tema pH on 8,0, mis neutraliseerib happelisi toite kõhus. Aluselisust suurendava mõjuga on veel kookospähkel ja mandlid. Aluselisuse suurendamiseks võib tarbida kraanivee asemel aluselist joogivett, mille pH tase on 9 (kraaniveel 6.5 — 7). Sidruniveel ja piparmünditeel on samuti happelisust neutraliseeriv toime.

Kokkuvõtvalt: süsivesikud (magusad toiduained) teevad organismi happelisemaks ja hapumad toiduained, sisaldades vähem süsivesikuid, on organismile aluselisemad ehk siis kasulikumad (sidrun, rabarber, kirss, greip).

Keha aluselisust on võimalik suurendada ka tarbides teatud aluselisi mineraalsoolasid toidulisandi näol — magneesiumi, kaltsiumi, kaaliumi ja naatriumi. Tihtipeale me ei söö ega joo piisavalt tooteid, mis sisaldavad neid vajalikke aluselisi mineraale.

Loe veel

2009. aastal Freiburgi Ülikoolis tehtud uuring leidis, et naistel, kes võtsid hommikul aluselisust tõstvate mineraalsoolade segu, vähenes happelisus kehas märgatavalt. Juba 2-3 tundi pärast soolasegu tarbimist oli vere ning uriini happelisus langenud. Uuringus osales 25 naist.

Oluline on veel märkida, et organism pingutab maksimaalselt, et hoida vere pH optimaalses vahemikus ning kui keha on liiga happeline, võetakse luudes sisalduvaid mineraalsoolasid — magneesiumi, kaltsiumi, kaaliumi ning naatriumi — vere pH tasakaalustamiseks. Kui see toimub väga pika aja jooksul, tekib luudes mineraalsoolade puudus ja luud võivad hapraks muutuda.

Lisaks toidule mõjutab keha happelisust ka stress ja kehaline aktiivsus. Pideva vaimse ja emotsionaalse pinge all elamine tõstab keha stressihormooni kortisooli taset ja see omakorda suurendab mineraalsoolade puudust ja organismi happelisust.

Füüsiline aktiivsus jällegi kiirendab meie ainevahetust ja aitab hoida pH taseme tasakaalus. Tervetele täiskavasnutele on soovituslik teha 30 minutit trenni kolm kuni viis korda nädalas. Veel üks põhjus füüsiliseks pingutuseks!

Allikas: Bioblogi