Minu võitlus vähiga: elust kanüülide ja voolikute keskel
Operatsioonist ärkamist ma hästi ei mäleta. Mäletan, et kui silmad avasin, transporditi mind opratsioonialast välja. “Fa male,” ütlesin arstile, mis tähendab itaalia keeles, et valus on. Mind viidi minu tuppa. Vaatamata kohutavale enesetundele, suutsin rõõmu tunda sellest, et intensiivi jääma ei pidanud. Ma ei oska öelda, kaua ma seal toas toibusin, aga kui pea lõpuks selge oli, nägin Brunot voodi kõrval ootamas. “Operatsioon läks hästi, teine kirurg sekkuma ei pidanud ja kasvaja saadi kätte. Eemaldati vaid üks munasari koos munajuhaga ja pimesool.” Pisarad tikkusid õnnest vägisi silma. Olin ju juba kaotanud igasuguse lootuse kunagi lapsi saada, sest enne operatsiooni anti mulle selgelt mõista, et võin väga suure tõenäosusega viljatuks jääda. Ma olin sel hetkel nii õnnelik, et see emotsioon varjutas mõneks ajaks kõik valud ja halva enesetunde.
Üritasin end liigutada, aga ei suutnud. Ninas oli voolik, käes, kaelas ja seljas kanüülid. Teine voolik oli kõhuõõnes ja kolmas uriini väljutamiseks. Sulgesin silmad, lootuses, et olen oma õudusunenäos, aga see polnud nii. Lebasin justkui elus laip seal voodis, minust oli kadunud igasugune eluvaim.
Mäletan, et esimesed operatsioonijärgsed päevad olid väga rasked. Juba teisel päeval pidin nende voolikutega püsti tõusma ja voodi kõrval olevale tugitoolile istuma, sest vaja oli vahetada voodilinad ja ka minu haiglakittel. Jube raske ja valulik oli, aga kaks õde, aitasid mul sellega toime tulla. Pesta ma ennast ise ei saanud, selle töö tegid ka nemad minu eest ära, kasutades selleks spetsiaalset pesuanumat, mis asetatakse voodis lamaja alla. Alguses oli ebamugav aga pikapeale harjusin sellega.
Süüa ma esimestel päevadel ei suutnud, mistõttu tuli toitained tilgutist kätte saada. Jõin vaid jääteed, mida Bruno mulle poest ostnud oli. Kusagil kolmandal päeval hakkasin midagi sööma, aga vähe. Igal hommikul helistati mulle või tuldi isiklikult kohale ja küsiti, mida ma hommikuks, lõunaks ja õhtusöögiks soovin. Hommikuks võtsin pea alati tee koos küpsiste ja jogurtiga. Lõunaks ja õhtuks võtsin alati mingisuguse pasta, ja siis kas kana või kala lisanditega. Magustoiduks, kas puuvili või puding, olenevalt tujust. Einete vahepeal toodi sulle alati teed küpsistega ja puuvilju. Toit oli maitsev ja mitmekülgne, mistõttu oli mul palju kergem end sööma sundida.
Kolmandal päeval külastas mind füsioterapeut. Tegu oli pika ja nägusa noormehega. Tundsin kerget piinlikust oma hoolitsemata välimuse ees, teades samal ajal kui rumal see on, sest mul polnud võimalik ju ennast ise pesta ja korda seada.
Ta kontrollis mu jalgu, väänates neid küll ühele, küll teisele poole. Nähes, et jalad on võimelised vaevata liikuma, asusime oma esimesele jalutuskäigule. Tilguti hoidja oli kenasti kaasas, sest seal rippus mu suurim leevenus — valuvaigisti. Teises käes oli mul paberkott, milles sees oli dreen nii uriini kui ka infitseerunud vedeliku jaoks.
Osakonnas jalutas alati keegi. Kohe oli aru saada, kes tegi esimesi samme, ja kes luges tunde, et koju saada. Esimesed korrad käisin selg küürus, aeglaselt ja vaevaliselt. Omamoodi naljakas oli vaadata, kuidas nii 80aastane memm sinust kahe või kolme ringiga ees oli. Oleksin tahtnud vaid voodis lebada, aga ma ei saanud seda endale lubada, mu keha vajas, et ma teda liigutaksin.
Sain valuvaigisteid nii selga kui kätte. Seljas olev kanüül häiris parajalt, ja kuna see “ajas läbi”, siis otsustati see ära võtta. Edaspidi hakkasin käe kaudu morfiini saama. Väikeses koguses, kuid siiski.
Kõige rohkem piinas mind kaelas olev kanüül, mistõttu ei saanud ma pead korralikult liigutada. Õde küll ütles, et liiguta julgelt, sellega ei juhtu midagi, aga jube ebamugav ja valus oli, mistõttu pidin pead alati vasaku külje poole hoidma. Soov, see enda küljest ära rebida oli suur.
Ühel õhtul tabas mind ka paanikahäire, kui mu keha järsku voodis rappuma hakkas. Mul ei tulnud sel hetkel pähegi, et see reaktsioon võis olla tingitud keha alajahtuvusest, ja olin kergeltöeldes olukorrast šokis. Bruno aitas mulle teki peal ja hoidis mu jalgu paigal, õde andis rahustavaid tilku. Järgnevate päevade jooksul üritasin võimalikult palju liikuda ja kui voodis lebasin, siis vähemalt pool kehast oli alati teki all soojas.
Sain tuttavaks ühe keskealise naisterahvaga Sitsiiliast, kes oli oma teisel operatsioonil. Esimest korda opereeriti teda Sitsiilias, kus talt eemaldati vaid üks munasari juhaga, seekord eemaldati aga kõik, sest vähk oli edasi liikunud.
Tegu oli lihtsa inimesega maakohast, teda saatsid seal tema abikaasa ja 20aastane tütar. Tal ei olnud eraldi palatituba nagu minul, omaksed külastasid teda kord päevas. Rääkis ta tugeva aksendiga, aga minu jaoks arusaadavalt. Ka teda, nagu paljusid teisi, üllatas minu hea keeleoskus. Olen Itaalias elanud nüüdseks seitse aastat ja itaalia keeles räägin ma sama vabalt kui eesti keeles, sest emakeel ei ole mul enam perfektne. Seda lihtsat tekstigi kirjutades, käin Google’s vahepeal sõnu otsimas. See selleks…
Päevad venisid ja venisid, soov koju pääseda kasvas iga päevaga. Dr Landoni palus mul alati naeratada, aga ma ei suutnud. Ka alati rõõmus preester käis mind vaatamas, lausa iga päev. Tema tegi mul alati meele rõõmsaks. Naerda ma ei saanud, sest valus oli. Kui telekast mingisugune komöödia käis, palusin Brunol kanalit vahetada, sest mul oli sõna otseses mõttes valus naerda, lõikehaav oli alles värske. Mida päev edasi, seda kergemaks olemine läks, ja kui ma lõpuks kanüülist kaelas vabaks sain….oeh, seda tunnet on raske kirjeldada. Sellele järgnevalt kadus kanüül käest, uriini dreen, ja koju minemise päeval ka dreen kõhust, mis oli parajalt ebamugav.
Koju sain ma 1. mail (haiglasse jäin 23.aprillil). Mäletan, et väga ilus päev oli, väljas oli soe ja paistis päike. Nutt tuli vägisi peale, sest nädala asemel tundus, nagu ma oleksin terve igaviku kusagil piinakambris kinni olnud. Nii hea ja kergendav tunne oli. Keerasin autoakna alla ja nautisin õhuvoolu, mis mu äsjapestud juukseid sasis. Juuste pesemisest niipalju, et sellega aitas mul toime tulla üks õdedest. Mäletan, et ootasin oma esimest juustepesu nagu laps karusselile minekut. See oli omamoodi teraapia, mul oli pärast seda nii hea olla.
Kodus suutsin ma küll juba normaalselt liikuda, aga selga päris sirgu ajada ei suutnud veel vähemalt nädal aega. Valus oli, ja kõhu peal olev pikk plaaster ka tiris. Plaastrit tuli vahetada iga päev ja sellele eelnevalt ka haava ennast puhastada. Selle töö usaldasin ma Bruno kätte. Vähemalt nädal aega ei julgenud ma haava vaadata, ma lihtsalt nutsin hirmust iga kord, kui plaastrivahetamisprotsess käis. Üks päev lihtsalt võtsin julguse kokku, läksin peegli ette, ja sundisin end vaatama. Varem või hiljem pidin ma seda ju tegema. Haav on pikk, u 40cm pikkune. Õmblemisega on ka vaeva nähtud, sest armi kohta on tegu ilusa, tasapinnalise armiga. Niite polnud vaja välja tõmmata, need “kadusid” kehasse.
24 päeva pidin endale kodus tromboosivastaseid süste tegema. Süstida oli võimalik reide, mida võisin ise teha, või siis keegi teine süstis õlga. Tegu on väga valusa süstiga, mida hakkasin kohe pärast operatsiooni saama. Haiglas lasin alati õlga süstida. Kodus proovisin reide, aga see oli veel valusam variant. Valisin õlad ja süstijaks mu elukaaslane. Mõnikord oli niivõrd valus, et võttis jalad nõrgaks.
Siin ma nüüd olen, oodates keemiaravi. Palju sai kirjutatud, aga palju jäi ka kirjutamata. Kõik seigad lihtsalt ei meenu koheselt. Järgmise nädala võtame Brunoga vabaks ja sõidame juba reedel Veneetsiasse mere äärde. Viimased kaks kuud on olnud väga rasked, ja mitte ainult mulle. Proovin lõõgastuda ja ‘ennast laadida’, enne kui keemiaga alustan…
