Minu võitlus vähiga: esimene keemiaravi mitmetest...

Kärt Krikmann on noor ja kaunis eestlanna, kes elab juba mitu aastat Itaalias Alpide vahel. Tema blogi Cattiva’s Closet on juba laialt tuntud moe, ilu ja elustiili blogina, kuid nüüd otsustas Kärt jagada oma lugejatega midagi palju suuremat, olulisemat — ta räägib oma võitlusest vähiga, soovides sellega eeskujuks ja hoiatuseks olla kõigile neile, kes ei pea regulaarset arsti juures kontrollis käimist oluliseks.

1. lugu: Diagnoos — munasarjavähk!
2. lugu: Mida sa tunned, kui su sees kasvab surm ise?
3. lugu: Elust kanüülide ja voolikute keskel

Käisin täna oma esimeses keemiaravis. Pidin haiglas olema kell 08:00, et anda vereproov. Tavaliselt saab seda teha päev varem, aga eile olid Sondrios pühad ja sellepärast ka plaanimuutus. Pärast vereproovi andmist saadeti mind kohe keemiaravi osakonda, kus ootasin nii tund aega vereproovi tulemusi, et oleks kindel, kas mind tohib täna “mürgitada” või mitte.

Tuba, kus olin, oli kahene. Teisest kannatajast oli võimalik end isoleerida liikuva kardina abil. Olin seal üks esimesi ja alguses tundus, et olen ainus haige, aga hiljem täitus terve osakond haigetega. Paljud said vaid paarikümneminutilisi seansse kui minu teraapia kestis kena mitu tundi. Sealhulgas on muidugi ka testi aeg, mida esimesel korral tehakse, et näha, kas patsiendil tekib allergilisi reaktsioone või mitte. Minul õnneks ei tekkinud.

Õed on kõik äärmiselt toredad ja jutukad. Neid, kes veel ei tea, huvitab mu päritolu aga ka elulugu, ja ega nad isegi enda elust rääkides tagasihoidlikuks jää. Eriti jutukas oli üks õde, kes on Peruust pärit. Ma ütlesin, et ma pole jõudnud veel Lõuna-Amerrikat külastada, ja siis ta soovitas mulle kohti, kuhu kindlasti reisida tasub. Ta rääkis vaid kerge aktsendiga, mistõttu ma arvan, et ta on Itaalias elanud nii paarkümmend aastat, sest tavaliselt räägivad sealt “sisse rännanud” väga tugeva aktsendiga. Oleksin võinud ju küsida, aga läks meelest.

Kui veel paar kuud tagasi tekitasid kanüülid ja voolikud minus külmavärinaid, siis nüüd olen ma nende nägemisega juba nii harjunud, et hirm nende ees on kadunud. Kerget valu ja ebamugavustunnet pole siiski võimalik vältida. Kõige ebamugavam koht on siiani olnud kaelas, kui kanüül mulle pärast operatsiooni külge kinnitati.

Kuidas on mu enesetunne? Hetkel pole viga, kui kerge väsimus välja arvata, eriti kui ringi liigun. Ka süües tunnen sellist kergelt mõrkjat maitset. Arst kirjutas mulle terve rea rohtusid välja, mida täna apteegist ostma pean minema. Enamik neist on mõeldud mao korras hoidmiseks ja iiveldustunde vältimiseks. Iiveldust ma hetkel ei tunne ja kui see nii jääkski siis….oh ma ei teagi, ma oleksin väga õnnelik. Olen alati püüdnud oksendamist vältida, sest see on nii jube tunne

Järgmise teraapia saan ma 27.06 ehk siis nädala pärast juba. Esialgne plaan on teha kolm seanssi, üks iga nädala tagant, siis 2 nädalat puhkust ja veel kolm teraapiat, ikka üks nädalas. Kui need on tehtud, siis tuleb vajalikud testid teha ja eks siis näeb, mis edasi saab.

Ma olen võimalikult positiivne. Viimased kuud on minu jaoks olnud nii vaimselt kui füüsiliselt jube rasked, seda ei saa eitada, aga minu ümber on nii palju inimesi, kes minusse usku, lootust ja positiivsust süstivad. Olen teile kõigile lõpmatult tänulik!