Naistearst: viimase viie aasta jooksul on kodusünnitusel surnud kaks beebit, kes oleks pidanud elama!
Tunnustatud naistearst, Ida-Tallinna keskhaigla perinataalkeskuse juhataja Ferenc Szirko sõnul on igal aastal olnud kodusünnitusel mõni tõsisem tüsistus, umbes üks paarikümne sünnituse kohta. Viimasel viiel aastal on Eestis kodusünnitusel surnud kaks õigeaegselt sündinud last, vahendab ajaleht Pealinn.
Selle aasta 1. augustil jõustub seadusemuudatus, millega lubatakse kodus (või mujal meelepärases kohas) sünnitamine, tingimusel, et tagatud on vähemalt ämmaemandaabi. Kuidas teie kodus sünnitamisse suhtute?
Õnneks on kodus sünnitamine siiski marginaalne nähtus, mis, tõsi küll, on mingil põhjusel üles haibitud. See on populaarne kaht tüüpi naiste seas — esimesed on need, kes nimetavad ennast looduslasteks. Nende kohta ei saa midagi halba öelda, sest kontseptsioon on ilus, kuigi sellega võib kalduda äärmusesse. Teine rühm kodus sünnitajaid on need, kellel on haiglas sünnitamisest ebameeldiv kogemus.
Paraku on igal aastal olnud kodusünnitusel mõni tõsisem tüsistus, umbes üks paarikümne sünnituse kohta. Muidugi vaidlevad kodusünnituse propageerijad vastu, et suurtes haiglates juhtub ka. Jah, juhtub muidugi, sest suurtes haiglates on koos ju eriti rasked juhtumid. Aga näiteks möödunud aastal suri meie kliinikus seitsme esimese elupäeva jooksul ainult kaks vastsündinut, ja need olid väga enneaegsed, 600-grammised. Samas oli sünnitusi kokku peaaegu 4000. Viimasel viiel aastal on Eestis olnud umbes 500 kodusünnitust ning neist kaks on lõppenud lapse surmaga, kusjuures need olid õigeaegselt sündinud lapsed. Haiglas kaotasime beebid, kellel ei olnud eluvõimet, kuid kodusünnitusel kaotati lapsed, kes oleks pidanud elama.
Mis siis kodusünnitusel nii valesti saab minna?
Viimase juhtumi puhul, kus last ei õnnestunud päästa, rebenes emal emakas ja laps vajus kõhtu. See juhtum käis läbi nii politseist kui ka terviseametist. Kuid kuna ema ei esitanud kaebust ja kõik laulsid seda laulu, et ämmaemand oli juhuslikult külas, siis nii terviseamet kui ka politsei väitsid, et nad ei saa sekkuda. Ja jäigi see asi õhku rippuma. Loodetavasti saab kainelt mõtlev inimene selle juhtumi näitel siiski kodusünnituse ohtudest aru.
Lisaks on asjal ka teine pool — kui laps on sündinud, on ta iseseisev õiguskaitse subjekt ja siis ei saa ema enam teda ohtu seada. Kui kodusünnitusel tekib lapsel terviserike, siis juriidiliselt vastutab ema selle eest, kui laps ei saa õigeaegset abi.
Paraku seab kodusünnituse seadustamine turvalisusele madalamad standardid. Kuid eks see ole nende ämmaemandate huvides, kes tahavad kodusünnitusest bisnist teha. Kurb on see, et poleemika käigus on kodusünnituse fännid rääkinud haiglas sünnitamise kohta palju halba. Ja see on ebaõiglane.
Sünnitushaiglad on ju tegelikult teinud väga palju selleks, et naistel oleks võimalikult meeldiv sünnitada.
Sünnitusabi Eesti haiglates on tipptasemel. Näiteks Prantsusmaal või Inglismaal ei ole nii mugav sünnitada kui siin. Samas paneb nördima, kui öeldakse, et see, mis me siin teeme, on mass-toodang ja vorstivabrik.
Meil on nn hotelli osa üsna viimase peale viimistletud — perepalatites on külmkapid, lameekraanteleviisorid. Jääb küsida, mida veel vaja on?!
Peale selle on meil korraldatud nii, et kui pere soovib ruttu koju, siis sünnituse järel on ema lapsega kuus tundi haiglas ja pärast seda võivad nad koju minna. Hiljem käib ämmaemand koduvisiidil ja vaatab naise ja lapse üle. Mille poolest see siis nii väga erineb kodusünnitusest? Ainult selle poolest, et ema tuuakse sünnituse ajaks keskkonda, kus abi on käe-jala juures.
Allikas: Pealinn
