Motivatsiooni puudumist võib ehk alles suitsetama hakkavale noorukile ette heita. Suitsu küüsi sattunud aga mõistavad suurepäraselt, kui rumal, ohtlik ja kulukas on see harjumus. Ainult et sellest loobuda nad ei suuda.
Viise, kuidas aidata suitsetajatel vabaneda tubaka küüsist, on leiutatud hulgaliselt. Ometi on peamisi suundi vaid kolm: psühhoteraapia, refleksoteraapia ning ravimid. Teha kindlaks, milline neist on kõige efektiivsem, on võimatu. Ja ega teadlased seda ka ei ürita.
Miks? Aga sellepärast, et igal inimesel on individuaalne sõltuvus sigarettidest. Meetod, mis sobib ühele, võib teisele osutuda täiesti kasutuks.
Ja ikkagi, kui püüda analüüsida kättesaadavat infot, võib leida mõningaid seaduspärasusi ning teha järeldusi, mis aitavad vältida pettumusi ning vigu.
Viska sigaret minema!
Nii Interneti nõuanded, sõprade õpetused kui ka rahvatarkus soovitavad suitsetamisest vabanemiseks kahte võtet — kohest ja järkjärgulist. Kumb siis parem on? Kindlasti esimene. Kui maha jätta, siis kohe ja lõplikult.
Vähendades sigarettide hulka, lihtsalt lükkate kaugemale hetke, mis ei pruugi saabudagi. Sest miski ei suurenda suitsetamise soovi nii kui teadmine, et hetkel seda teha ei tohi, aga mõne aja möödudes ikkagi võib.
Seletused, et nikotiiniga mürgitatud organism vajab aega ümberseadistamiseks, see tähendab dooside järkjärgulist vähendamist, pole millegagi põhjendatud. Nikotiini kontsentratsioon veres väheneb juba poole tunni pärast pärast viimast sigaretti.
Ning kui ära kannatada ning loobuda ahvatlusest lisada „doosi”, võib juhtuda, et te ei tunne füsioloogiliselt juba kolme ööpäeva pärast vajadust nikotiini järele.
Nii lihtsalt ei käi see aga mitte kõikidel. On inimesi, kes tunnevad märksa tugevamat füsioloogilist sõltuvust nikotiinist või psühholoogilist sõltuvust suitsetamise rituaalist. Kannatada saab aastatepikkusest harjumusest ilma jäetud keha või aju, ning inimene hakkab uuesti suitsetama. Siin tulevadki appi rohkearvulised meetodid.
Võlusõna
Seda otsivad nii hüpnotisöörid kui ka psühhoterapeudid, kes tegelevad nikotiinisõltlaste abistamisega.
Erineva intensiivsusastmega ühes või teises vormis (näitlikust agitatsioonist ning arstlikust vestlusest kuni sügava hüpnoosini) sisendatakse inimesele, et ta ei taha sugugi suitsetada, et ta saab suurepäraselt ka ilma sigarettideta hakkama ning et tubaka maitse on talle lausa vastik.
Üheks psühhoteraapia liigiks on raamatud. Kõige kuulsama selleteemalise raamatu „Lihtne viis suitsetamisest loobumiseks” autoriks on Allen Carr, kes ise oli kirglik ahelsuitsetaja, sai oma pahest lahti ning jagab raamatu lehekülgedel saatusekaaslastele oma kogemusi. (Muide, bestselleriks kujunenud raamatu autor suri 2006. aasta detsembris kopsuvähki.)
Kes ei peaks proovima? Need, kes ei allu sisendusele. Neid inimesi ei aita ei arsti vestlused ega ka Carri raamatu lugemine. Isegi kui nad alluvad hüpnoosile, ei pruugi metoodika mõjuda.
Sellised inimesed ei soovi oma alateadvuses, et neid eksitatakse, mingil moel petetakse või häälestatakse. Ja kui hüpnotisööril (ka raamatu lugemine võib olla omal moel hüpnoos) õnnestub neid transsi viia, siis pealesunnitud informatsiooni nad ikkagi vastu ei võta.
Vajuta punktile…
Nõelravi, punktmassaaž, aroomiteraapia… Idamaine meditsiin on alles hiljuti ümber kvalifitseerunud ebatraditsioonilisest traditsiooniliseks ning toonud endaga kaasa hulga võtteid mõjutamaks organismi aktiivseid punkte.
Sealhulgas ka eesmärgiga tuua inimene tagasi bioloogilise tasakaalu seisundisse, nirvaanasse, ühtsusesse loodusega, mis mingil juhul ei saa olla seotud sellise kahjuliku harjumusega nagu suitsetamine.
Suur tähendus refleksoteraapias on häälestatusel. Summutatud valgus, vaikne ja rahulik muusika, eksootiliste õlide ebaharilikud lõhnad, harjumatud aistingud kehaosadel, millele mõjuvad nõelad või arsti käed — kõik see häälestab vajalikule lainele. Selle metoodika aluseks on ikka seesama enesesisendus.
Kes ei peaks proovima? Need, kes tegelikult ei usu hiina või mõnesse muusse traditsioonilisse meditsiiniharusse ning kes, nagu ka hüpnoosi puhul, ei allu sisendusele.
Ajutine sigarettide kohusetäitja
Teatavasti on sigarettide, piibu või sigarite suitsetamise peamiseks eesmärgiks järjekordse annuse nikotiini viimine verre. Juhindudes väiksema pahe ideest, on meedikud välja töötanud nikotiini asendusteraapia.
Põhimõte on lihtne: milleks viia organismi 4000 erakordselt aktiivset ning sugugi mitte kasulikku keemilist ainet, kui võib lihtsalt lisada väikesi nikotiinikoguseid. Ja polegi oluline, kas närimiskummi, plaastri või inhalaatori näol. Peamine, et inimesel ei tekiks vajadust haarata sigareti järele, hoidmaks nikotiini taset veres.
Idee on kahtlemata hea, ometi avastati selles ka palju negatiivset. Kõigepealt on raske kontrollida verre saabuva nikotiini kogust. Ning närimiskummi näiv ohutus võib mängida eks-suitsetajaga kurja mängu — nikotiini kontsentratsioon tema veres võib osutuda koguni suuremaks, kui see oli suitsetamise ajal.
Teiseks ei vabasta asendajad inimest sõltuvusest, vaid lihtsalt toimub nikotiini saamine teisel moel. Ning edaspidi peab inimene üritama lahti saada nikotiini asendavast preparaadist. Selleks aga võivad minna kuud ja isegi aastad.
Arusaadav, et närimiskummi närimine on vähem kahjulik kui suitsu sisse tõmbamine. Kuid sõltuvus kui seesugune on jäänud alles, ning mitte miski ei takista ükskõik mis ajal harjumuspäraste sigarettide juurde tagasipöördumist.
Selline meetod sobib nendele, kes tunnetavad füüsilist sõltuvust nikotiinist: suitsetavad pidevalt — sageli hommikul tühja kõhu peale, piinlevad hommikuse köha käes, ööpäev pärast tubakast loobumist tunnevad unehäireid, ärrituvad kergesti, on rahutud ning neid piinab pidev janu.
Spetsialistid on seisukohal, et asendusteraapiat saab kasutada vaid koos teiste vahenditega teatud kindla skeemi järgi. Samas nad ka hoiatavad, et mitte ükski farmakoloogiline ravi pole oma efektiivsuselt ligilähedanegi 50%-le.
Kes ei peaks proovima? Inimene, kellel on tugevalt väljendunud psühholoogiline sõltuvus suitsetamise rituaalidest. Ta kleebib peale plaastri ning neelab alla tableti, kuid ei jäta kahe silma vahele ka sigaretti.
Mida teevad käed
On olemas veel üks huvitav teooria selle kohta, miks teatud osale suitsetajatest ei mõju ükski mainitud võtetest.
Teatavasti tajuvad inimesed ümbritsevat maailma erinevalt. Selle järgi jaotatakse nad visuaalideks, audiaalideks ning kinesteetikuteks. Esimesed näevad maailma, teised — kuulevad, kolmandad tajuvad. Kusjuures tajuvad just füüsilises plaanis.
Selliste inimeste jaoks on suhtlemises väga tähtis puudutamine. Nad peavad vestluskaaslast puudutama, uut seadet käes hoidma ja uurima, ruumis liikudes seal leiduvaid esemeid katsuma.
Nemad ei suuda istuda lihtsalt niisama, see valmistab neile tõelist piina. Seetõttu kompenseerivad nad puudutamisaistingute puudumist osaliselt ka sigaretiga.
Suitsetamine on kinesteetikute jaoks tõeline paradiis: välgumihkli külm metall, paki soe papp, näppude vahel krudisev sigaret.
Ning nende inimeste puhul ei aita lihtsalt sigareti äravõtmisest, neile tuleb kindlasti vastu anda aistingute seisukohalt midagi sama väärtuslikku. Seda, mida võib sõrmede vahel keerutada, katsuda, suruda… See tähendab, neile tuleb pakkuda seda, mis kustutab nende kinesteetilise näljatunde.
Olgu või näiteks mobiiltelefon, mille ilmumise järel hakkas mõningates arenenud maades vähenema suitsetavate noorukite arv.
Niisiis, kui suitsetavale kinesteetikule anda sigareti asemel midagi muud näppude vahele, siis suurenevad šansid suitsust vabanemiseks. Andke siis kätele tegevust ning veenduge ise, kas aitab.
Kes ei peaks proovima? Need, kes vaatamata kõigele, mida käes hoiavad, ei suuda kuidagi loobuda soovist jätta kõik sinnapaika ning minna suitsetama.
Suitsetan, kui joon
Arstide tähelepanekud ja teaduslikud uuringud kinnitavad, et inimesel, kes parasjagu püüab suitsetamist maha jätta, oleks parem mõneks ajaks loobuda alkohoolsetest jookidest. Võib juhtuda, et ühe sõltuvuse vahetab kiiresti välja teine.
Igaüks võib suitsetamise iseseisvalt maha jätta. Kui see aga siiski ei õnnestu, on parem pöörduda spetsialisti poole, et täpselt kindlaks teha nikotiinisõltuvuse tüüp ning leida tõhusad ravimeetodid.
Psühhotüübid
Närviline. Suitsetab, et rahuneda ning mõtteid koguda. Kannatab unetuse all, suitsetab sageli öösel voodis. Temperamendilt koleerik, melanhoolik või segatüüp. Loominguline isiksus, kellele on omane emotsionaalsus, samas tingimata negatiivse värvinguga.
Selline inimene vajab tubakast loobumiseks arsti hoolikalt välja arvestatud kompleksravi. Ilmselt kuuluvad sinna sigaretiasendajad, kerged rahustid unetuse vastu ning täielik loobumine alkoholist.
Pragmaatik. Suitsetab aeglaselt ja mõnuga, et pikendada hingetõmbeaega tööde ja tegemiste vahel. Protsess valmistab talle naudingut. Tähtis on rituaal — pärastlõunane sigaret kohviga. Temperamendilt — sangviinik. Sageli ärimees või kõrgelttasustatud töötaja.
Teda ei aita hüpnoos, nõelravi, psühhoteraapia ega ka mitte arst. Autoriteete tal selles küsimuses ei ole. Ta võtab ise vastu suitsetamisest loobumise otsuse, seda aitavad tal ellu rakendada raamatud (seesama Allen Carri raamat) ning suure koormusega sportimine.
Sõltuv. Suitsetab seltskonna pärast. Ta alustab suitsetamisega sõprade mõjutusel, sageli varases nooruses. Rahuldust see ei paku, ometi ei jäta ta vahele ühtegi suitsutundi. Võib olla koleerik, melanhoolik või flegmaatik. Ise ei jäta mitte kunagi suitsetamist maha. Teda aitavad hüpnoos ning psühhoteraapia pikem kursus — 2-6 kuud.
Kõige kergem on tal loobuda oma kahjulikust harjumusest puhkuse ajal, mil on hulgaliselt teisi lõbusid. Samas tasuks ka veidi tutvusringkonnas ringi vaadata, kuna ta vajab väga teiste toetust.
Sigaretti armunud. Ta ei loobu oma hukutavast harjumusest, sest jumaldab protsessi kui sellist. Sõltuvus kujuneb välja väga kiiresti. Suitsetamisest loobuma võib sundida vaid reaalne oht tervisele.
Ravi tuleb läbi viia range arstliku kontrolli all. Aitavad preparaadid, mis kutsuvad esile vastikustunde suitsetamise vastu ning iivelduse, aga ka massaaž, nõelravi ja… saun 2 korda nädalas.
Sellise inimese jaoks on ka väga oluline asendada suitsetamine millegi muuga — selleks võib olla uus hobi, sport või kingitused iseendale.
Türgi illusioon
Vesipiip alustas triumfikäiku Euroopas XIX sajandil. Idamaise eksootika harrastajad ning vastava toodangu tootjad kinnitavad, et läbinud veefiltri, on suits mitu korda kahjutum kui sigarettide või sigarite puhul.
Ometi on need vaid sõnad. Pole saadud mitte ühtegi selget tõestust, et filtrite süsteem alandab tõepoolest suitsus leiduvate kahjulike ainete sisaldust.
Kopsudesse satub seda 100 korda rohkem kui ühe sigareti puhul. Võrreldes tavalise suitsuga, saab inimene vesipiibu kaudu kolmekordse koguse nikotiini ning kahekordse koguse vingugaasi.
Eksperdid hoiatavad vesipiibu eest. Selline suitsetamine pole sugugi mitte tubaka kasutamise ohutu viis ning võib samuti sõltuvust tekitada. Isegi mitte kunagi enne suitsetanud inimene riskib väga kergesti vesipiibult üle minna sõltuvusele sigarettidest.
