Oksüdatiivse stressi mõju tervisele

 (19)
Naine, väsinud ja mõttes
Corbis/Scanpix

Antioksüdantide ja oksüdatiivse stressiga on meie organism pidevalt seotud. Seda nii tervisliku toitumise, profülaktika kui ka praktilise meditsiini seisukohalt. Siit tuleneb ka eluline vajadus neist protsessidest arusaamiseks.

Mis on oksüdatiivne stress?

See on olukord, kus oksüdatiivsete stressorite ja antioksüdantide omavaheline tasakaal on häiritud ja ülekaalus on oksüdatiivsed stressorid. Teatud lühiajaline mõõdukas hästi kontrollitud oksüdatiivne stress meie organismis on normaalne nähtus. See on vajalik näiteks organismi kaitsemehhanismide käivitamiseks organismis tõsisemate probleemide kõrvaldamiseks. Samas on kestev sügav oksüdatiivne stress südame- ja veresoonkonna haiguste, kasvajate, suhkurtõve, reumatoidartriidi jt haiguste tekkemehhanismis üks oluline komponent.

Mis on oksüdatiivsed stressorid?

Oksüdatiivse stressi tekitajaid nimetatakse oksüdatiivseteks stressoriteks. Inimese jaoks on nendeks mitmed raskmetallid, näiteks raud, vask, plii, elavhõbe, kaadmium, vanaadium, tina, aga ka radioaktiivne-, ultraviolett- ja mikrolaineline kiirgus, samuti mitmed ravimid (paratsetamool, aminopüriin jt), osa antibiootikume (adriamütsiin, bleomütsiin, mitomütsiin C jt). Oksüdatiivsete stressorite hulka kuuluvad ka reaktiivsed hapniku vormid, sh vabad radikaalid.

Viimase näite puhul avaldubki ilmekalt hapniku mitmekülgne mõju. Hapniku kasutamine kindlustab meie kiire ja energeetiliselt efektiivse ainevahetuse, kuid samas peab meie organism pidevalt hoidma hapniku üliaktiivsete vormide hulka kindlal tasemel. Et enamus oksüdatiivseid stressoreid toimib üldjuhul vabade radikaalide tekitamise kaudu, siis räägib meedia enamasti just vabadest radikaalidest.

Mida võiks teada vabadest radikaalidest?

Vabad radikaalid on elektroni loovutanud molekulid või nende osad. Kuna elektronil pole paarilist (tavaliselt liiguvad elektronid ümber aatomi tuuma paarikaupa) on vabad radikaalid ülireaktiivsed. Ehkki nende eluiga on lühike, põhjustavad nad radikaalide puhangu: iga vaba radikaal tekitab uusi vabu radikaale.

Vabadel radikaalidel on kaks palet. Väikestes hästi reguleeritud ja kontrollitud kogustes toodab inimkeha neid pidevalt, sest paljude elutähtsate protsesside (biomembraanide uuenemine, geneetilise ja muu info ülekanne, organismi kaitsmine kahjulike mikroorganismide vastu, kehavõõraste ainete kahjutuks tegemine jne.) läbiviimiseks on nad asendamatud. Seega pole vabade radikaalide täielik eitus organismis mitte mingil juhul õigustatud.

Miks siiski pööratakse vabadele radikaalidele nii suurt tähelepanu?

Põhjuseks on asjaolu, et kestev kontrollimatu oksüdatiivsete stressorite, sealhulgas ka vabade radikaalide teke ja mõju põhjustavad tugeva kahjuliku oksüdatiivse stressi. Selline oksüdatiivne stress tingib lipiidide, valkude ja nukleiinhapete oksükahjustusi, olles paljude haiguste üheks põhjuseks.

Terve rea haiguste puhul nagu ateroskleroos, infarkt, suhkurtõbi, reumatoidartriit, kasvajad, Alzheimeri tõbi, parkinsonism, aga ka enneaegne vananemine on üheks väga oluliseks põhjuseks just kestev ülemäärane sügav oksüdatiivne stress.

Mis on antioksüdandid?

Antioksüdandid on ühendid, mis kontrollivad ja reguleerivad inimkehas oksüdatiivsete stressorite tööd. Organimis töötab ühtne antioksüdatiivne regulatoorne süsteem, mille liikmeskond jaotub sõltuvalt töökeskkonnast kaheks.

Lipiidses keskkonnas töötavad vitamiinid E ja Q ning beetakaroteen jt. Veekeskkonnas toimivad vitamiin C, mitmed vereplasma valgud, kusihape, peptiidne glutatioon, antioksüdantsed ensüümid (superoksiidi dismutaas ehk SOD jt).

Viimastel aastatel on rohkem tähelepanu pööratud just antioksüdantse toimega ensüümidele, millest üks olulisem ongi SOD. Nagu ensüümi nimetuski reedab, on tema põhiülesandeks pidevalt tekkivate superoksiidi vabade radikaalide muundamine kahjutumateks ühenditeks, mille edasi tegelevad juba teised ensüümid. Seega on SOD selles ensüümideahelas esmane kaitsesüsteem. Lisaks rakusisesele töökohale töötab SOD ka rakuväliselt kaitstes rakke pindkahjustuste eest. Selline terviklik antioksüdantne kaitsesüsteem, milles SOD on väga kaalukal kohal, on piisavalt võimas ja peaks tagama vabade radikaalide taseme hoidmise organismile vajalikul tasemel, kontrollides/reguleerides nende teket.

Kas organismi loomulik antioksüdantne kaitse vajab tuge?

Loe veel

Paraku on paljude inimeste elulaad ja –keskkond nüüdisajal selline, mis paneb organismi antioksüdantse kaitsevõime väga tugeva surve alla. Näiteks suitsetamine, kehavõõraste ühendite üha suurenev tarbimine toidu ja kosmeetikavahenditega. Lisanduvad ka keskkonna probleemid nagu osoonikihi hõrenemine, keskkonna üldine saastumine jne.

See kõik koormab organismi antioksüdantset kaitsesüsteemi ning võib viia kestva tugeva oksüdatiivse stressi tekkele. Tagajärgedeks on biomolekulide, rakkude, kudede tõsised kahjustused ja üks väga oluline põhjus mitmete haiguste ning kiire vananemise jaoks ongi käes. Seetõttu toimuvadki maailmas mitmekülgsed teadustööd arendamaks nii antioksüdantide täpselt sihtmärgistatud kasutamist kui ka loomaks uusi tõestatud toimega preparaate. Tööd käivad nii vitamiinide, mikroelementide kui ka ensüümide tasandil.

Viimasel ajal mitmed korralikult disainitud uurimused näidanud, et sellised preparaadid ja nende oskuslik kasutamine võivad anda olulise lisaväärtuse organismi kaitseks komplitseeritud tingimustes.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare