Tervete, kuid rasvunud meeste peal katsetati erinevaid dieete. Mõlemal katsealuste rühmal oli söögis suur valkude sisaldus — 30% päevasest toiduenergia vajadusest. Erinevus oli aga süsivesikute hulgas — ühes rühmas andsid toidu süsivesikud vaid 4% energiast, teises grupis aga mõõduka osa ehk 35%.

Vabatahtlikud katsealused leidsid, et mõlemad dieedid on neile vastuvõetavad, kuid nad tundsid end vähem näljastena siis, kui sõid kõrge valgusisalduse, kuid madala süsivesikute sisaldusega toitu. Samuti oli palju-valku-vähe-süsivesikuid-dieediga kaalulangus suurem — tervelt 6,3 kg nelja nädalaga.

Võrdluseks — suuremat hulka süsivesikuid sisaldava dieediga oli kaalulangus nelja nädalaga 4,3 kilo. Ka see pole muidugi kehv tulemus.

Teadlased peavad huvitavaks erinevate dieetide taga toimivaid psühholoogilisi mehhanisme.

Vähest hulka süsivesikuid ja suuremat hulka valku söövate inimeste kehades toimub teadlaste sõnul teatud muutus — glükoosi asemel hakatakse energia saamiseks kasutama ketokehi. Samas on ketokehadel üks oluline omadus — nad mõjutavad aju nö isukeskust ja vähendavad söögiisu. Valgud iseenesest tekitavad inimesele täiskõhutunde.

Nii arvavadki katse läbiviijad, et ketokehade hulga suurenemine ja valkude söömine ning vähene süsivesikute tarvitamine toimivad koos tõhusalt. Kuna näljatunne pole nii tugev, siis pole ka dieedil püsimine väga keeruline.

Peab siiski ütlema, et sellist dieeti ei saa pidada pikaajaliselt ilma tervist kahjustamata ning seda ei tohi pidada inimesed, kellel seedesüsteemi, maksa ja neerudega probleeme.

Maailmas tuntud Atkinsi dieet põhineb umbes samadel põhimõtetel ning selle dieedi andunud pikaajalistel järgijatel ehk sellega liialdajatel on terviseprobleemid üsna levinud.

Allikas: Rowett Institute