Perearst annab nõu: kui haige on nii haige, et laps peaks jääma koju?
Küsimusi on palju. Kui haige on nii haige, et põnn peaks jääma koju? Millise haigusega laps on teistele nakkav? Äkki laps hoopis ei taha lasteaeda või kooli minna ja seetõttu kaebab kõhu- või kõrvavalu? Tagatipuks tuleb minemise või kojujäämise üle sageli otsustada ootamatult, kiires hommikuses melus, kus vanematel tööpäevaks plaanid juba tehtud ja koju jääda polnud algselt plaanis.
Parim koht on kodu
Kõige parem oleks loomulikult vähimalgi haiguskahtlusel laps koju jätta, et siis päeva jooksul tuvastada, kas nähud süvenevad või mitte. Haige olla on ebameeldiv ning lastekollektiivi päevarütm, müra ja päevaks planeeritud tegevused ei võimalda tõbise lapse vajadustega arvestada. Kuna viirushaiguste vastu puudub spetsiifiline ravim, on enam kui kindel, et kodu on haige lapse jaoks ja haigusest taastumiseks kõige parem koht. Kodus saab väsimuse korral pikutada, teha auru, võtta vajadusel ravimeid, ohtralt juua – ühesõnaga teha kõike seda, mida lastekollektiivis ei saa. Boonus lapse jaoks on kindlasti vaba päev oma lähedase seltsis.
Sageli aga pole võimalik last igaks juhuks koju jätta ja lapsevanem vajab näpunäiteid, milliste haigusnähtudega laps peaks ilmtingimata koju jääma ja millal võib siiski jätkata lasteaias või koolis käimist. Kuigi tänapäeval perearstid enam koolidele ja lasteaedadele puudumistõendeid ei väljasta ning vastutus lapse kojujätmise osas jääb lapsevanematele, annab arst alati meelsasti sellekohaseid soovitusi ning vähimagi kahtluse korral tasub ikka perearsti või -õega nõu pidada.
Palavik
Kindlasti tuleb laps lastekollektiivist koju jätta, kui tal on palavik. Palavik on organismi kaitsereaktsioon ja ei teki kunagi ilma põhjuseta. Isegi kui palavik pole hommikul veel kõrge, tasuks laps koju jätta ning päeva jooksul jälgida, mis saab edasi. Tavaliste, kõige sagedamini esinevate ülemiste hingamisteede nakkuste korral püsib palavik enamasti 3‒5 päeva, taandudes iseeneslikult ilma spetsiifilise ravita. Kauem püsiva palaviku korral tuleb alati last arstile näidata.
Õue võib minna siis, kui laps on olnud palavikuta 24 tundi. Lasteaeda või kooli võiks minna kõige varem siis, kui iga kolme tõvepäeva kohta on möödunud vähemalt üks palavikuvaba päev.
Kõhuvalu
Lasteaeda ega kooli ei tohi saata last, kes oksendab või kellel on kõht lahti. Kõhuviirusele viitab rohke, vesine ja/või limane väljaheide. Tihti kurdab põngerjas ka kõhuvalu, ta võib oksendada ja tema kehatemperatuur tõuseb. Selline laps peaks jääma koju seniks, kuni väljaheide muutub tahkemaks, ta ei oksenda enam, tema isu taastub ning vaevusteta on möödunud terve ööpäev. Kuigi sooletegevus võib olla tavapärasest sagedam veel mitme nädala vältel, ei ole haigus siis enam kaaslastele nakkav ja laps võib minna lasteaeda või kooli.
Et kõhuviirused levivad fekaal-oraalsel teel ehk pesemata käte kaudu, pole sugugi üleliigne õpetada lapsi korduvalt päeva jooksul käsi pesema, et haigestumise tõenäosust kahandada.
Kõhuvalu kurtva lapse puhul tuleb tähele panna, kas kõhuvaluga kaasneb ka muid sümptomeid (oksendamine, isutus vms), millistes olukordades kõhuvalu ilmneb (nt alati enne lasteaeda minekut, aga mitte kunagi vabal päeval), kui tugev see on (kas takistab last sõpradega ringi jooksmast), kas kõht valutab ka öösel.
Kuigi on üldteada, et laste kõhuvaludel pole sageli näpuga näidatavat põhjust ja selle taga võib peituda mõni emotsionaalne ajend, on valu ise alati olemas – selle põhjused tuleb kindlasti välja selgitada. Korduvate kõhuvalude korral tuleb seega alati arstiga nõu pidada.
Mida peab lapsevanem teadma, kui lapsel on kurguvalu, nohu, köha, lööbed, probleemid silmadega või parasiidid loe edasi Kodutohtri oktoobrinumbrist.
