Perearst selgitab: suurest osast ravimitest pole viirushaiguste puhul suuremat abi ning apteeki sel eesmärgil minna ei tasu — hoiate kokku enda aega, raha ja närve
Külmade ilmade saabudes on inimesed mures „külmetushaiguste” pärast ning vaevuste leevendamiseks otsitakse abi nii vanarahvatarkustest kui ka apteegiriiulilt. Et arusaamist antud haigustest parandada mainin kohe ära, et külmetuse ja haigestumise vahel otsest seost pole… Seoses on aga kaudne, sest külma ilmaga veedavad inimesed suure osa oma ajast siseruumides ning seal, kohtudes juba haigustekitaja (reeglina viiruse) poolt nakatunud isikuga, on suurem risk jääda isegi haigeks ning kuna siseruumides väikesel pinnal mitmeid inimesi, siis levivad haigustekitajad kiirelt, nii pisarate, pindade, uste-käepidemete jne kaudu, selgitab Valvekliiniku perearst Ingmar Lindström.
Samamoodi pole otsest seost suhkrul ja suhkurhaigusel ehk diabeedil; küll aga võib inimese kaal suhkrutoodete rohkel tarbimisel tõusma hakata, mis pärsib veresuhkru siirdumist verest kudedesse ehk veres (vere)suhkru sisaldus tõuseb ja annabki aluse diabeedi arengule…
Jäta apteeki minemata — hoiad kokku oma aega, raha ja närve
Olles juba sattunud haigustekitaja (kelleks reeglina on viirus) küüsi, otsitakse leevendust kas köhale, nohule, neelu/kõrva/pea/lihasvalule või nende kombinatsioonidele. Apteegis on rohke valik tooteid ja ravimeid, mida taoliste kaebuste leevendamiseks pakutakse — nii looduslikke kui ka „keemiat”, punases purgis ja sini-rohelises, aga ühiseks omaduseks neil siiski olematu või vähene toime.
Valu ja palaviku (temperatuur üle 38 kraadi) puhul võib kasutada valuvaigisteid, eelistatud võiks olla paratsetamool; köha puhul võib aidata mesi ja piisava vedeliku tarbimine, ka mullide puhumine läbi kõrre, mis asetatud näiteks veeklaasi/pudelisse.
Mõnel puhul võivad aidata nina loputamiseks mõeldud vahendid ja pihustid, mida võib kasutada mõne päeva vältel. Üldiselt pole aga suurest osast ravimitest viirushaiguste puhul suuremat abi ning apteeki sel eesmärgil minna ei tasu — hoiate kokku enda aega, raha ja närve.
Eriti oluline on vältida „köharavimeid” laste puhul, kelledel võivad nendest tuleneda ohtlikud kõrvaltoimed. Kasutada pole vaja ka allergia-ravimeid, mis Eestis küllalt populaarsed nohu ja köha puhul, sest neilgi võib olla probleemseid kõrvaltoimeid lastele.
Miks siis arstid ikkagi rohtu soovitavad?
Põhjuseid, miks kolleegid erinevaid tilkasid, tabelette, siirupeid jne siiski soovitavad on mitmeid — ühest küljest üritatakse patsiendile siiski abiks olla ning midagi soovitades on ka patsient rahulolevam, sest õe/arsti juures käigust oli „mingitki kasu”, kuigi reaalses elus on tavapärast viirushaiguste vastases võitluses kasu vähene või olematu, ükskõik mis värvi kittel on kolleegil seljas või mis marki stetoskoobiga patsiendi kopsud üle kuulatakse või kui uhkeid vereanalüüse tehakse. Mõnikord patsiendid ise soovivad, et neile midagi määratakse, varasemast või lähedastelt on saadud kogemusi, mis neid aidanud ja soovitakse nüüd uuesti proovida. Kolleegidel ei pruugi olla pikalt aega selgitada haiguse tausta ja seda, et tegemist reeglina ise-taanduvate haigusnähtudega; ukse taga on ootamas veel 10 inimest, kelledel on samuti needsamad isetaanduvad haigused ja mingisugusegi retsepti või paber-info kaasa andmisega patsiendile saab käesoleva vastuvõtu kiiremini lõpule viidud. Eesti inimene on ka küllalt uuringu/analüüsi ning ravimi usku. Näiteks põskkoopa põletiku puhul soovitakse teha röntgen-pilti (nagu ka lastel adenoidi puhul), kuigi see pole vajalik. Sageli ei olda ka rahul selgitusega, et keskkõrva- ja põskkoobaste põletiku jaoks, nagu ka bronhiidi raviks pole esmaselt vajalikud antibiootikumid.
Millal minna arsti juurde?
Kokkuvõtvalt — erandeid on ühte ja teistpidi, kuid tavapärane ülemiste hingamisteede põletikuline haigus, mis reeglina tingitud viirusest, ei vaja ei apteekri, õe ega arsti abi ning ükskõik kui palju või vähe investeerida kas ravimitesse või vastuvõttudesse, on tulemuseks paranemine vaatamata osutatud abile. Juhul aga, kui kaebused kestavad kauem kui mõni päev, on intensiivsemad kui kunagi varem, üldseisund järjest halvenemas, siis on loomulikult täiendav meditsiiniline ülevaatus vajalik ning taolisteks puhkudeks on kolleegidel rohkem aega patsiendi jaoks juhul kui kergemate haigusnähtudega patsiendid esimese variandina ei apteeki ega arstikeskusesse tule, vaid üritavad leida lahenduse koduste vahenditega.
Püsigem tervena!
