Pihlakas on väekas: nõuanded ja retseptid, mille abil ravimtaimest kõik väärtuslik kätte saada
Pihlakate ilu imetleme kaks korda aastas — kevadel nende lopsakaid õiepuhmaid ja sügisel punavaid marjakobaraid. Pihlakat on ikka peetud pühaks puuks, õnne ja rõõmu majja toojaks. Vanasti usuti, et isegi pihlapuu all istumine annab tervist.
Väärt toiduaine
Põhjamaades on juba vanast ajast kasutatud pihlakat toiduks. Temast on tehtud leiba, mahla, siirupit, veini, moosi jm.
Pihlakamarjad on suure vitamiinisisaldusega. C-vitamiini hulk sõltub aastast ja kasvukohast ning seda võib 100 g marjades olla 40 -220 mg. Veel rohkem C-vitamiini leidub vaid kibuvitsa- ja mustasõstramarjades.
Pihlakamarjad on rikkad ka teistest vitamiinidest, nagu D, K, E, B-grupp. Mineraalainetest leidub nendes rohkesti rauda, magneesiumi, kaaliumi, kaltsiumi, fosforit, räni, väävlit, mangaani jt.
Karotenoidide hulgalt suudab pihlakamarjadega võistelda vaid porgand. Nad sisaldavad veel flavonoide, sahharoosi, glükoosi, parkaineid, pektiine, eeterlikke õlisid, kiudaineid, orgaanilisi happeid. Marjade väärtus on sedavõrd suur, et päevas piisab vaid 10-15 suhu pistmisest, et anda organismile vajalikud vitamiinid.
Raske uskuda, aga pihlakad sisaldavad rohkem suhkrut kui maasikad ja vaarikad. Magusa maitse tundmist segab mõruaine parasorbiinhape. Ometi on seegi meile vajalik maohäirete ja isupuuduse korral.
Asjata peljatakse pihlakate mõrusust, sest külm aitab seda leevendada. Vanal ajal oodati marjade korjamisega esimeste miinuskraadide saabumiseni, tänapäeval saame nad pista sügavkülma. Sinna võivad pihlamarjad jäädagi talve ootama, kuid kui kasutame neid hoidiste tegemisel, saab nad paari päeva pärast välja võtta. Külmade saabumisel võime metsast tühja puu eest leida, sest pihlakamarju armastavad ju ka linnud.
Hea on, et pihlaka toiteväärtus külmutamisel ei vähene nii nagu kibuvitsal. Säilivad ka tema raviomadused.
Turgutab ja ravib
Pihlakas ravib. Seda teadsid juba vanaaja rahvad — haiged tõusid voodist, loomad kosusid jne. Kui kanadele anti pihlakamarju, ei hakanud nad mitte üksnes virgalt munele, vaid linnulihagi sai meeldivama maitse.
Rahvameditsiin kasutab veel pihlaka õisi, vähem lehti. Ravi eesmärgil võib pruukida marjadest tehtud mahla, siirupit, püreed, teed või marju koos meega. Kuid mitte ainult need, vaid ka kõik toidud-hoidised pihlamarjadest ravivad ning turgutavad meie organismi.
Kui valmistate teed tervetest tooretest või kuivatatud marjadest, on parem panna need ööseks keeva veega termosesse.
Võib valmistada ka seguteesid koos teiste ravimtaimedega. Näiteks kõrgvererõhu ja veresoonte lupjumise vastu on hea järgmine segu: 1 osa marju, 1 osa võilillejuurt, 2 osa raudrohtu, 1 osa porrujuurt või sibulat.
Pange segu termosesse ja valage peale kuum vesi. Laske 5 tundi tõmmata, kurnake ja jooge 1 kl lonkshaaval söögi vaheaegadel kuni 3 korda päevas.
NB! Kuna pihlakamarjad sisaldavad kibedamaitselist parasorbiinhapet, siis pole soovitatav neid korraga toorelt palju süüa. Ettevaatlik peab olema mao ülihappesuse korral, enamikule aga marjad kuumtöödeldult probleeme ei tekita. Pihlamarjad sisaldavad väheses koguses ka amügdaliini (mürkainet), kuid seda inimorganismile ohutus koguses.
Kuidas kibedast maitsest vabaneda
Nii sorbiinhape kui ka tema soolad — sorbaadid — on mõjusad pärm- ja hallitusseente hävitajad või nende kasvu pidurdajad. Sorbiinhappe ja tema soolade mõju bakteritele on suhteliselt nõrk. Järelikult võib neid kasutada ka selliste toiduainete konserveerimisel, kus tahetakse bakterite eluvõime säilitada. Kõnealune ühend ja tema soolad toimivad tõhusamalt kas hapudes või hapestatud toiduainetes. Seetõttu on pihlakamahla kasutatud isegi teiste puuviljade säilitamiseks.
Lisaks suhteliselt süütule sorbiinhappele leidub pihlakates ka tema teisend parasorbiinhape. See kibeda maitsega ühend on inimestele suurtes kogustes mürgine. Õnneks on parasorbiinhape tundlik temperatuurimuutustele ja laguneb kergesti ohututeks ühenditeks. Ja inimesed ongi aegade jooksul leiutanud mitmeid viise, kuidas kibedast vabaneda. Kõige lihtsam on lasta viljadel läbi külmuda.
Teine võimalus on marju külmas vees leotada või need keeva veega üle kallata. Mõru maitse vastu aitab ka pihlakate keetmine nõrgalt soolases vees. Vanasti küpsetasid talulapsed pihlakakobaraid kas lõkkes või ahjus seni, kuni kuumus lõi viljadesse praod: nõnda kaotasid marjad kibeda maitse ja muutusid jahuseks.
Marjade kuivatamine
Õigesti kuivatatud marjad säilitavad oma toiteväärtuse. Kui korjate pihlakaid koos kobaratega, siis enne kuivatamist puhastage nad raagudest (kuivanud viljadelt on neid võimatu eemaldada). Kuivatage algul ühekordse kihina paar päeva päikesepaistel ning edasi 40-60 kraadi juures praeahjus tihti segades.
Kui soovite pihlakatest valmistada ainult teed, võite kuivatada ka kobaratena tuuletõmbuses katusealuses. Eemaldada tuleb kindlasti mustaks tõmbunud viljad.
Pihlakamarjad toiduks
Marju sobib lisada küpsetistesse, salatitesse, hautistesse, suppidesse jm. Pihlakamarjadega võib roogi või hoidiseid ka maitsestada. Väga hästi sobivad need metsloomalihast toitudesse, aga sama hästi ka linnulihast roogadesse.
Sügavkülmutada saab puhastatud marju karbis, samuti püreena. Võib näiteks valmistada pehmetest suviõuntest ja marjadest püree koos suhkruga. Selleks keetke suhkrusiirup, valage marjadele ja õunatükkidele ning purustage saumikseriga. Sobib magustoitude maitsestamiseks ja kookide valmistamiseks.
Kes kasutavad pihlakat kui maitseainet, võivad kuivatatud marjad jahvatada ja lisada pulbrit putrudesse, pitsakattesse, kastmetesse, püreesuppidesse jm.
Need, kes armastavad hoidiseid valmistada, ei tohiks unustada ka pihlakamarju. Kuna marjad sisaldavad säilimist soodustavat sorbiinhapet, saate neid hoidistes kasutades ära hoida käärimisprotsesse.
Vanast ajast on tuntud pihlakate marineerimine, kusjuures kena on sel juhul kasutada terveid kobaraid. Võib kokku sobitada ka arooniakobaratega või paradiisiõuntega. Marineerida võiks aga sidrunhappe või õunaäädikaga, punase sõstra või ebaküdoonia mahlaga. Sel juhul saate hiljem marineerimisvedeliku ära kasutada kastmete, salatite või teiste toitude maitsestamiseks.
Paljudesse hoidistesse võib marju lisada kui maitseainet, nagu kapsastele hapendamisel, segasalatitesse kaunima välimuse ja maitse andmiseks, kõrvitsasalatisse jm.
Hästi sobib pihlakas kokku õunte ja porgandiga. Need, kes valmistavad porgandimoosi, võiksid proovida kokku keeta seda pihlakatega. Ise olen teinud porgandimoosi punase sõstraga ja sügisel astelpajumarjadega, kuid pihlakamarjadega sobib samuti.
Retseptid
Pihlaka-kabatšoki salat
Suvi- või tavakõrvitsast võib teha koos marjadega moosi. Mina teen igal aastal pihlaka-kabatšokimoosi, mida saab kasutada nii magusroana kui ka salatina, olenevalt suhkru kogusest.
1 l marju
1 l tükeldatud kabatšokki (võib ka kõrvitsat)
12 kl tükeldatud ebaküdoonia vilju (mahla) või punase sõstra mahla
0,25-0,75 kg suhkrut
tükk kaneeli ja nelki või vanilli maitseks.
Puhastage marjad ja laske terve öö sügavkülmikus seista (võite hoida ka mõru maitse vähendamiseks tunnikese soolakas vees). Keetke marjad ja ebaküdoonia viljad pehmeks (mahla kasutamisel lisage see hiljem), lisage kabatšoki- või kõrvitsatükid ning keetke veel 15 minutit koos suhkru ja maitseainetega. Moos/salat tõstke ettevalmistatud purkidesse ning sulgege õhukindlalt.
Salatiks tehes võite juurde lisada sibulat ja tomatit üheaegselt kabatšoki või kõrvitsaga. Hoidis säilib paremini, kui hautate viimased eraldi õlis.
Pihlaka-õunatarretis
1 kg puhastatud pihlakamarju
2 kg õunu
1,5 kg suhkrut, piparmündi või melissilehti maitseks
Puhastage-tükeldage õunad ning hautage väheses vees pehmeks, püreestage. Teises potis hautage sügavkülmas seisnud pihlakamarjad pehmeks, lõpus lisage maitsetaimed ja püreestage. Lisage õunapüreele. Keetke segu ilma suhkruta umbes 15 min ja siis lisage vähehaaval suhkur pidevalt segades. Keetke segades, kuni püree muutub läikivaks ja paksemaks (tehke proov: tilgutage lusikast külmale taldrikule, kus see peab tarduma). Pange kuum püree purkidesse ning sulgege õhukindlalt.
Pihlaka toorsiirup
Kuna tänavused marjad on valminud päikeseta ja külmade ilmadega, on nad jäänud üsnagi heledaks. Seepärast soovitan võimalusel lisada peotäie musta aroonia marju värvikama siirupi saamiseks.
1 kg pihlakaid
1 kg suhkrut
Hoidke marju 1 ööpäev sügavkülmas ja seejärel sõelaga paar minutit keevas vees. See aitab mahlal paremini välja tulla. Pange potti kihtimisi suhkruga vähemalt kaheks ööpäevaks seisma, päeva möödudes hakake segama, et suhkur sulaks. Kui mahla on eraldunud vähe, vajutage marju segamise ajal katki. Pange marjad marliga kaetud sõelale nõrguma. Saate punase värvusega maitsva ja kõrge toiteväärtusega toorsiirupi. Villige see pudelitesse või väiksematesse keeratava kaanega purkidesse ning hoidke külmkapis. Kui külmas hoida pole võimalik, võite siirupit 80-kraadises kuumuses potis 10 minuti jooksul steriliseerida. Siis säilib siirup kaua ka toatemperatuuril.
Marjad, mis nõrutamisel üle jäävad, võite kuivatada praeahjus või panna sügavkülma. Nii saate neid kasutada paljudes toitudes ning küpsetistes. Ise olen lisanud neid leiva- ja sepikutainasse.
Sepik pihlakatega
1 kl pihlakamarju
1 kl tükeldatud porgandit
0,75 l vett
2 sl hapukoort või õli (võib mõlemaid)
2 sl suhkrut
1 tl soola
0,5 pakki kuivpärmi
2 kg täistera-nisujahu või odrajahu
Keetke pihlamarjad ja porgandid vees ning püreestage saumikseriga või suruge puulusikaga puruks. Maitseks võite lisada piparmündilehti. Jahtumisel lisage suhkur, sool, hapukoor või õli ja kuivpärmiga segatud jahu. Kui kasutate odrajahu, võite parema kerkimise tagamiseks pool sellest asendada tavalise nisujahuga. Sõtkuge, kuni tainas lööb kausi servadest lahti. Jätke umbes 30 minutiks sooja kohta kerkima. Kui tahate sellest kuklid veeretada, peab tainas olema tugevam. Tõstke tainas vormidesse ja laske veel kerkida. Küpsetage 200 kraadi juures umbes 40 minutit, olenevalt pätsi suurusest.
Allikad: Naisteka arhiiv, Telegram.ee
