PMS muudab mind elajalikuks fuuriaks — mis aitaks?
Seda elajalikku fuuriat, kes minust 14 päeva pärast tsükli algust saab, ei taltsuta ussi- ega püssirohi. Igal hommikul teen hingamisharjutusi ja joogat ning luban endale, et ei lähe enam endast välja, kuid pool tundi hiljem vaataksin nagu kõrvalt, kuidas üks naine karjub kelle peale tahes. Kas miski võiks leevendada premenstruaalset sündroomi?
Olen lapsed vaevaga märjast õuest üles leidnud ja autosse surunud, hilinemas sünnipäevale. Tunnen, kuidas ärritus kobrutab kõhus ja kerkib tasakesi ülespoole. Võtan raevukalt kurvi, nii et laps kukub tagaistmel külili. “Kas jälle on turvavöö lahti?” ei suuda ma enam häält rahulikuna hoida. “Mitu korda ma olen sellest rääkinud, et kohe autosse istudes tuleb see kinni panna!” Enam ei tea isegi, mida ma karjun. Autopeeglist näen vilksamisi, kuidas jõnglased üksteisele otsa vaadates vandeseltslaslikult itsitavad. “Kas see teeb teile nalja!?” Tõmban teepervele ja kargan autost välja. Halba aimates lukustab pojake välkkiirelt autoukse. Olen valmis ust puruks peksma, kui auto päästab tundmatu müügiagendi kõne.
“Emme, ma sellepärast tahtsingi juuksuris siilikat, et siis sa ei saa mind juustest kiskuda,” teatab viiene jõmpsikas võidurõõmsalt.
Veidi hiljem. “Emme, ma tahan pissile,” viriseb väike siilikas. Plahvatan nagu aatomipomm. “Ma ju ütlesin kodus, et käige ära!” Keeran suunda näitamata Selverisse. Mu hääl on kähedaks röögitud. Kahman kurgupastillide paki. Minu ees seisev pundunud käte ja punase ninaga onu laob lindile leiva, mahla ja kohvikoore. Kontol pole piisavalt raha. Onu loobub mahlast, loeb sardoonilise rahuga punaseid sente. Proovib veel kord kaardiga. Äkki saab maksta poole summast kaardi ja poole sentidega? Rahad pudenevad tema paksude näppude vahelt. Minus pole hetkel kaastunderaasugi. No kurat, kaua veel! Viskan paki riiulisse tagasi ja torman apteeki. Jälle saba! Kaks naist. Torman nagu ussist nõelatu uksest välja.
Apteek nr 2. Mandlisilmne neiu vaatab mind kurvalt. Ajab ärritava aeglusega ravimtaimeraamatu indeksis järge. “Äkki meliss? Või kortslehetee?” küsib ta ebakindlalt. Mitte mingil juhul — meliss kasvab mul aias, kortsleheteed jõin raseduse ajal. “Kas PMSi vastu siis ei ole midagi muud?” Palderjanitablette olen neelanud purkide kaupa, nagu ka joonud pakkide kaupa naistepunateed. Magneesiumi võtan nagunii pidevalt. “Ahaa!” läheb neiu äkki särama. “Meil on üks spetsiaalne rohi!” Jumala eest, ärge hakake mulle jälle seda mungapipart pakkuma!
Kihutasin apteeki, täis usku ja lootust, kui müügile saabus too väidetav imerohi, mis pidavat aitama nii tsükli ebaregulaarsuse kui ka meeleoluhäirete vastu. Olin valmis maksma mis iganes hinda, kui see mu raevuhooge poole võrragi vähendaks. Esimesel kuul ei muutunud midagi. Lühem kui kolmekuine tarbimine ei mõjugi, rahustas krunniga proviisoripreili. Vantsisin aga jälle apteeki, rahakott puuga seljas. Ja ega see viimaseks korraks jäänud. Naiivne lollpea ei taha ju loobuda lootusest ─ miski ometi peaks aitama!? Muidugi jäi kolmandal kuul kõik samaks. Ka neljandal. Viiendal.
Nii karjubki üks naine hirmunud ettekandja peale, kes tegi rohelist teed keeva veega. Seesama naine läheb lapsele peaaegu kätega kallale, kui too jookseb saabastega üle värskelt pestud põranda. Vaene abikaasa võpatab juba iga potikolina peale. Igaks juhuks hoiab kaugemale. Alles eile virutas armas naisuke metallist lasanjevormi vastu maad. Kaaskondsetele on ta talutav ainult siis, kui suu on parajasti šokolaadiga kinni topitud. Sellelgi on paraku kõrvalmõjud — kas mõni teksapaar üldse läheb enam selga? Hommikune etüüd kapiukse ees võib lõppeda nii pisaratesse puhkemise kui raevuhooga. Jaa, mina olengi see õudne inimene, kes väriseb vihast, kui lemmiktoorjuust on Prismast ära ostetud, ja vannub trükimusta kartvate sõnadega, kui kitsal teel õõtsub mu ees päevinäinud Ford Scorpio. Tahaksin puruks virutada kõik peeglid, et mitte näha oma tigedat, enesehaletsusest paiste nutetud nägu. Kui kuulen oma laste suust neidsamu väljendeid, millega olen neid punapühade-eelsetel päevadel õnnistanud, tahaksin surra. Või vähemalt maa alla vajuda. Kas keegi on kuulnud hullumajast, kus saaks elada kahe nädala kaupa?
Kust saaks abi?
Kui kooliajal vaevlesid mu sõbrannad kõhuvalukrampides, siis minu päevadeaegsed kaebused piirdusid kerge pingetundega kõhus. Enne laste sünnitamist polnud ma kuulnudki, mis on premenstruaalne sündroom ehk PMS. Nüüd aga määrab see mu elu. Mul on kalendrisse märgitud n-ö ohtlik periood ja sel ajal püüan vältida nii stressirohkeid tööülesandeid kui laste sünnipäevi. Parim variant on veeta aega üksi metsas või kodus teki all. Õudust tekitab arusaam, et vihahood ja halb enesetunne lähevad iga aastaga ainult hullemaks. Algul pidasin seda depressiooniks. Siis selgus, et vahepeal see kummalisel viisil kaob. Paar nädalat näitab end ka mu endine mina, mis pisiasjade pärast ei emotsioonitse ja tunneb end valdavalt rahuloleva ning õnnelikuna. Peagi saabub uus veel õudsem masendus- ja märatsusperiood ning tungiv vajadus psühhiaatri järele. Ma ei ole seni tahtnud hakata kangeid rahusteid tarvitama, aga muud tulevikuperspektiivi paraku ei paista.
Et selgeks teha, kas meeleolulangust ja halba enesetunnet põhjustab just PMS, tasub tähele panna, et PMS esineb alati kaks nädalat enne menstruatsiooni. Pärast menstruatsiooni algust kaebused kaovad. Depressioon aga pole seotud menstruatsioonitsükliga. Seetõttu soovitatakse naistel end jälgida ja oma kaebused päevade kaupa üles kirjutada, et selgitada, kas menstruatsioonidega on seost või mitte.
“PMS-kaebustega võiks kõigepealt pöörduda ikka naistearsti või perearsti poole,” arvab günekoloog dr Katrin Seidelberg. Kui tegemist on tugevate meeleoluhäirete ja depressiooniga, siis võib vajalikuks osutuda ravi antidepressantidega. Vajaduse korral suunab arst konsultatsiooniks psühholoogile.
Dr Katrin Seidelbergi selgitusi ning nõuandeid PMSi leevendamiseks ja raviks loe ajakirja Mari juulinumbrist.
