Psühholoogiline kiirabi: kuidas aidata inimest, kes on õnnetuse tõttu meeleheite piiril?
Kuidas neid aidata? Mitte terveks ravida ega diagnoosi langetada, vaid osutada ekstreemset psühholoogilist abi.
Selgub, et seda võib ja tulebki õppida.
Tähelepanu tuleks pöörata asjaolule, et see ei ole psühhoteraapia ega psühhodiagnostika, vaid juhis sellele, kes näeb teist inimest meeleheite piiril pärast kogetud õnnetust. Esimene psühholoogiline abi kujutab endast kohalolu, mis aitab leevendada läbielatut.
Johns Hopikinsi Ülikoolis USA-s töötati välja psühholoogilise esmaabi mudel, mida võib kasutada iga inimene. Isegi see, kellel pole vastavat ettevalmistust ei psühholoogia ega meditsiini alal.
Mudel koosneb viiest üksteisele järgnevast sammust.
1. samm. Usalduslik kontakt ja valmidus ära kuulata. Esimene ja kõige tähtsam etapp on usaldusliku kontakti loomine, isegi kui kannatanu on tundmatu.
Juba esimesed sõnad peavad inimesele näitama, et oled valmis teda ära kuulama, et oled ta kõrval.
Kontakti loomine peab toimuma võimalikult kiiresti, sest inimese psüühiline seisund võib panna ta tegutsema üsna ebaadekvaatselt.
Alustades kannatanuga vestlust, alusta iseendast: tutvusta ennast, selgita, miks sa oled kohal ja räägid temaga. Seejärel esita esimene küsimus. Õigesti esitatud küsimused on võtmeks usaldusliku kontakti loomisel. Nende abil annad teada, miks sa oled tema juures.
Küsimused võib jagada kolme kategooriasse:
• Suletud (jah/ei) — aitavad kiiresti faktilist infot saada.
• Avatud (mis, milleks, kuidas) — lisavad rohkem detaile ning viitavad sellele, millist abi vaja läheb.
• Enesekohased, teisiti sõnastatud (Kas ma saan õigesti aru, et … Ehk siis teiste sõnadega … Kuulen, et sa hetkel …) Need pole alati küsimused sõna otseses mõttes, ent on vajalikud, et näidata inimesele, et kuulad teda tähelepanelikult ning üritad teda mõista.
Sa pead mõistma kannatanu seisundit tema fraaside, žestide ja näoilme põhjal ning reageerima sellele. Et inimene võiks sind usaldada, on oluline lasta tal rääkida oma murest, vihast või meeleheitest. On tarvis, et toimuks katarsis ning kogunenud emotsionaalne pinge langeks.
Ära ürita otsekohe asuda ta probleeme lahendama, ära lihtsusta olukorda tavapäraste lohutussõnadega. Nii näitad vaid, et ei mõista üldse, kui halb inimesel on. Ja peamine — ära vaidle.
2. samm. Seisundi ja hädavajaliku abi hindamine. See on info saamise etapp. Lugu, mille sulle kannatanu jutustab, sisaldab endas konteksti (mis nimelt juhtus) ning tema reageerimist toimunule. Teda kuulates seisab su ees ülesanne eraldada normaalsed reaktsioonid ekstreemsetest.
Jutt ei käi kliinilisest hinnangust ning diagnoosi langetamisest. Kasutuses on üksnes terve mõistus. Pea meeles, et mida iganes sa ka ei näeks ja mida sulle ka ei jutustataks, sa ei tohi kannatanut hukka mõista ega anda olukorrale hinnangut.
Sellel etapil on oluline kindel tegutsemise järjekord:
• Hinda inimese füüsilist ja psüühilist seisundit. Pea meeles, et esmalt peab aru saama tema meditsiinilisest seisundist ning, kui on vaja, viima ta arsti juurde. Kõik ülejäänu tuleb pärast.
• Uuri juhtunu üksikasju, et mõista õnnetuse suurust.
• Esita täpsustavaid küsimusi, kui mingid aspektid inimese seisundis ning tema jutustuses sündmustest näivad sulle vasturääkivad.
Pärast taolist küsitlust saad paremini aru, kellega sul tegemist on ning kui kiiresti vajatakse abi. Alati leidub inimesi, kes saavad raskustega ise hakkama. Nad suudavad säilitada optimismi ning on valmis edasi liikuma. Selliste inimestega on kõik lihtne: ole ta kõrval juhuks, kui suudad teda millegagi aidata.
Kõige keerulisem on aru saada, kes kannatanutest on küll hädas, ent saab hakkama, kes aga ei suuda iseseisvalt toime tulla. Erilist tähelepanu tuleb pöörata asjaolule, kui märkad segast mõtlemist, enesetapumõtteid, agressiivset käitumist, hallutsinatsioone, paanikahoogusid, impulsiivset ja riskivat käitumist, alkoholi kuritarvitamist, narkootikume.
Häiresignaaliks võib olla ka vastupidine — täielik tegevusetus ning hoidumine igasugustest kontaktidest.
Kriitilised näitajad on ka muutused südametegevuses ning seedehäired, sisemiste verejooksude jäljed, minestamine, valud rinnus, peapööritus, halvatus, võimetus rääkida või jutust aru saada. Sel juhul vajatakse arsti võimalikult kiiresti.
3. samm. Prioriteetide määramine: kellele on kõige rohkem abi vaja. Kui kujutleda olukorda, kus on mitmeid kannatanuid, on oluline aru saada, kes nendest vajab kõigepealt tuge. Info põhjal, mis on saadud hindamise etapil, võib eristada inimesi, kes on kõige raskemas seisundis. Nad pole võimelised loogiliselt arutlema ega ennast mingilgi moel aitama. On neid, kes kavatsevad teha endale või teistele midagi halba, kes pole valmis lahendama organisatoorseid küsimusi, et kriisist väljuda.
Lisaks kõigele on võimalik hinnata faktoreid, mis suurendavad šansse, et inimesel hakkab mõne aja pärast veelgi halvem. Nendeks võib olla surm (kas ta nägi surnuid ja kui lähedal oli ta ise surmale?), kaotus (kas ta on oma lähedastest lahutatud, kas tal on kohta, kus peatuda?), kahjustused (kehalised vigastused ning traumeeriv psühholoogiline kogemus). Kõikidel nendel juhtudel on oluline osutada õigeaegset toetust.
4. samm. Abistavad tegevused. Esmane psühholoogiline abi ei ole tõepoolest psühhoteraapia ega kirurgiline operatsioon. Ei ole tarvis lahendada kannatanu probleeme, kui need ei kuulu sinu kompetentsi. Hetkel on kõige tähtsam olla lihtsalt kõrval ja kuulata, ilma hinnangut andmata.
Uuringud kinnitavad, et suhtlemine ja sotsiaalne toetus on kõige olulisemad faktorid, mis aitavad kannatanul taastuda pärast üleelatud õnnetusjuhtumeid.
Milles siis seisneb abi?
Esiteks tuleb selgeks teha, kas vestluskaaslasel on süüa, riideid, dokumendid, tuttavaid, kes aidata saaksid.
Teiseks tuleb alandada psühholoogilist pinget.
Kui inimene näib psüühiliselt tasakaalutu, tuleb tema seisundit tasakaalustada — anda talle lihtne tehniline ülesanne, viia ta eemale tragöödia vaateväljast, lasta tal end tühjaks rääkida ning sundida teda loobuma rutakalt vastuvõetud otsustest.
Kui kannatanu saab enam-vähem hakkama, räägi talle, kuidas nüüd peaks käituma ning mis võib temaga edaspidi juhtuda. Selgita talle, et need tunded, mida ta hetkel tunneb, on normaalsed sellises olukorras. Ürita sisendada talle lootust, et ta saab hakkama.
5. samm. Edaspidine plaan. Isegi siis, kui kannatanu meeleolu on paranenud ning sa oled veendunud, et kriis on möödas, ära jäta teda saatuse hooleks. Mis temast pärast saab? Kas inimene on suuteline oma elu tükikaupa taastama? Kas on veel midagi, millega saaks aidata?
Kui oled enda peale võtnud julguse aidata inimest, kes on pidanud üle elama raske elutrauma, on hädavajalik teda mõne aja pärast veel kord külastada. Jäta talle oma kontaktandmed, et ta võiks tunda sinu toetust. Nii saab ta aru, et ta pole üksi jäetud. Küsi, kas ta oleks nõus sinuga mõne aja pärast uuesti kohtuma.
Peamine, milles tuleb selgusele jõuda, on küsimus, kas oleks vajalik saata kannatanu abi saamiseks kas arsti, psühholoogi, psühhiaatri, sotsiaaltöötaja või sugulaste ja sõprade juurde.
Selgita talle, kui oluline on abi saamine.
Ning aegamööda, tänu sinule, hakkab inimene uskuma, et mitte kõik ei ole kadunud ning ta on taas võimeline ellu tagasi pöörduma.
Allikas: Psihhologija, september-oktoober 2016
