Rahulolu kehaga kujuneb juba lapsena

Üha enam suudetakse avada haiguste biokeemilist ja molekulaargeneetilist tausta, kasutusse jõuavad üha täpsemad ja tõhusamad ravimid. Ometi ei saa inimese kui kõrgema närvitalitlusega olendi puhul unustada psüühika ehk tundemaailma mõju üldisele tervisele.

Kuigi ka psüühilised protsessid taanduvad ajus lõpuks ikkagi biokeemiale, ei saa tundeid matemaatiliselt mõõta, seega neid on ka keeruline uurida. Siin tuleb mängu inimese ainukordsus, mida mõjutavad tema isiksuseomadused, temperamenditüüp, kasvamis- ja elukeskkond.

Sageli mõistavad inimesed maailma erinevates nurkades positiivsete ja negatiivsete elumõjude all hoopis erinevaid asju. Ka ühes kultuuriruumis elades peavad mõned pisiprobleeme suureks mureks, teised ei osuta neile mingit tähelepanu ja kolmandad väidavad, et saavad nii jõudu juurde.

Vaatamata tunnete tugevuse mõõtmatusele mõjutab psüühika ja selle protsessid paljude haiguste kujunemist ja kulgu.

Erinevate uuringute andmetel mõjutab psüühika 30–70% nahahaiguste all kannatavate patsientide seisundit, sealhulgas mitmete krooniliste haiguste ägenemisi, eriti naiste puhul.

Nahk kui psüühiliste reaktsioonide väljendaja

Naha ja psüühika tihe seos saab alguse juba enne inimese sündi. Nahk ja närvisüsteem arenevad samast algest, lootele on arenevad kehakatted üheks olulisemaks meeleelundiks.

Puutetundlikkust edastavad juhteteed on esimesed, mis saavad juba enne sündi täielikult müeliinkatte, seega informatsioon, mida nahaga aistitakse, ei saa siis enam juhuslikult laiali hajuda, vaid jõuab kindlalt ja väga kiiresti ajju.

Samast algest looduna, omavad nahk ja närvisüsteem ka hiljem tihedaid seoseid. Näiteks võib tuua ehmatusele-kohmetusele järgneva ja sekundite jooksul tekkiva punastamise. Või tundlikumatel inimestel peopesade-jalataldade silmapilkse niiskumise pingelises situatsioonis.

Arvatakse, et tugevalt ärritavate närviimpulsside toimel närvilõpmetest vabanevad keemilised ained kanduvad vereringega nahka, kus võivad stimuleerida eelsoodumusega inimestel mitmete nahahaiguste kujunemist.

Kuna imik ei oska oma ebamugavustunnet väljendada rääkides, teeb ta seda emotsionaalsete (nutt, rahutud liigutused) ja naha vegetatiivsete reaktsioonide (punetus, higistamine/jahe nahk) kaudu.

Kui lapsena stressi väljaelamine keha kaudu — on see siis kõhu- või peavalu või naha sügelemine — on arenguliselt normaalnegi, siis hiljem peaks inimene hakkama saama teisiti.

Mured ja pinged tuleks välja rääkida või enda jaoks lahendusteni läbi mõelda. Lapsedki hakkavad arenguliselt oma probleeme sõnade, fantaasiate ja mängu abil lahendama. Kui sellist teadvuslikku tegevust pidevalt ignoreeritakse, jäävad lahendamata probleemid alateadvusesse ning hakkavad väljapääsu otsima kehaliste reaktsioonide kaudu.

Selline lahendus on aga kehalegi kurnav ja põhjustab pidevalt ka uut stressi, kasvõi häirivate ebamääraste valude või näiteks nahahaiguste ägenemiste näol. Kord kujunenuna, jäävad sellised mehhanismid ka visalt püsima. Samuti soodustab keha kaudu pingelahendusi madal enesehinnang ja rahulolematus oma kehaga.

Rahulolu oma kehaga kujuneb lapsena

Vastsündinu aistib kõigi oma arenevate meeltega kogu aeg ümbrust, justkui veendumaks oma turvalisuses. Kuni sõnadest veel aru ei saa, aistib imik naha kaudu ka ümbritsevaid meeleolusid.

Talle väljenduvad meeleolud selles, kui palju ema teda puudutab, kas teda silitatakse soojade kätega ja rahulikult või jahedalt ja vaevu puudutades, kas teda puhastatakse-mähitakse rahulikult või rabistades.

Kui ema on iseendaga, sealhulgas oma keha imagoga rahul ja on enesekindel, siis kajastub see ka lapsega suhtlemises. Uuringutega on tõestatud, et kui laps saab elu esimestel nädalatel ja kuudel puutetundlikkuse, seega naha vahendusel positiivseid emotsioone, kujuneb hiljem kindlamaks ka tema eneseteadvus ja rahulolu oma kehaga.

Kui ema suhtub oma välimusse väga kriitiliselt või uurib pidevalt skeptiliselt last — “no kas see karedus ikka kaob, kas sellistest udemetest saavad üldse kasvada paksud juuksed, aga silmad tunduvad väikesed” — annab ta ka lapsele edasi samad negatiivsed emotsioonid. Laps võib aru saada, et temaski on midagi ebameeldivat ja häbenemisväärset.

Eriti võivad lastes sellised tunded süveneda, kui hakkab toimuma puhtuseharjumuste õpetamine ning keha või riiete määrdumise eest hurjutatakse stiilis “ilusad tüdrukud/head lapsed sellised ei ole”.

Tekkiv negatiivne hinnang enda kohta võib mõnel jääda alateadvusesse ja hakata mõjutama psüühikat, seega ka käitumist elu hilisematel murrangulistel (puberteet) või muidu negatiivse stressiga (lahutus, töö kaotus) perioodidel.

Keha imago kujunemine ei hõlma mitte ainult oma füüsilise minaga tutvumist, vaid ka tundeid, ümbritsevaid suhteid ja fantaasiaid vastavalt lapse arengutasemele. Keha imago kontseptsioon muutub ja täiustub pidevalt lapse kasvades. Uued, kujunevad muutused peaksid tõrgeteta sellesse kontseptsiooni juurde lülituma, et säiliks lapse emotsionaalne rahulolu endaga.

Siin ongi otsustav roll vanematel. Nende asjalikud selgitused keha muutumise kohta peaksid olema selleks tagatiseks, et lõpuks kujuneks ennast aktsepteeriv, kuid samas ka endasse normaalse kriitikaga suhtuv täiskasvanu.

Kui keha imago vundament jääb nõrgaks, enesehinnang on madal, kaasnevad depressioon ja/või ärevus ning inimesel on kujunenud harjumus probleeme keha kaudu välja elada, võivad kujuneda tõsised naha seisundit ja välimust mõjutavad psüühikahäired. Kõik need seisundid vajavad nahaarsti (et välja lülitada tõeline nahahaigus) ja psühhiaatri abi.

Keha imago ja naha seisundiga seotud psüühikahäired

Keha väärtajumine ehk düsmorfofoobia — väljendub tavaliselt nii, et inimene on rahulolematu oma välimusega kõige laiemas mõttes. Kehakuju muutmiseks võetakse ette aina uusi iluoperatsioone, nahka loodetakse “parandada” kosmeetikumidega, kuid rahulolu tulemustega ikkagi ei saabu.

Sellise seisundiga võib kaasneda ka toitumishäire ning seega ka intensiivne kaaluga tegelemine — dieedid, ebanormaalne treeningkoormus jne. Keha väärtajumise ravi oleneb häire kujunemise põhjustest, kestusest ja raskusastmest.

Kehatunde meelepetted (aistingud) ja luulud (mõtted) — inimesel võib tekkida tunne, et tal on mingi nahainfektsioon (bakteritest vm parasiitidest), nahk on kuidagi kahjustunud. Võib tunduda, et näiteks nahapoorid on ühtäkki oluliselt suuremaks muutunud, nahk on värvuselt muutunud või näiteks lõhnab imelikult.

Enne kui psüühikat taoliste tunnete põhjuseks peetakse, on sageli juba ka ise probleemi asjalikumal või veidramal moel lahendada püütud. Käidud korduvalt erinevates ilusalongides ja nahaarstide juures, tehtud hulgaliselt uuringuid, mis ikka leiuta, proovitud ka ekstrasensside abi. Kuna kehatunde meelepetted võivad olla erineva raskusastme ja põhjusega, on ka ravi lühem või pikem.

Tehislik nahapõletik (dermatitis factitia/artefacta) kujuneb, kui inimene ise on erinevate meetoditega — kraapides, kratsides, ka terariistadega kriipides jne — nahka kahjustanud.

Nii oma pinget välja elades kujunevad nahale erineva suuruse ja välimusega, erinevasse sügavusse ulatuvad kahjustatud kolded: haavad, koorikutega kaetud alad, armid. Selliseid koldeid võib olla kõikjal, kuhu patsient oma käega ulatab.

Taoliste teguviiside põhjuseks võib olla ärevus, depressioon või häirunud isiksus, kaasneda võib ka toitumishäire (bulimia/anorexia nervosa).

Sellise käitumise ravi on keeruline ja pikaajaline, aga siiski nii medikamentide kui psühhoteraapia toel võimalik. Noored naised võivad ärevuse ja/või depressiooni väljundina otsida nahalt olematuid ebapuhtusi ning neid pidevalt pigistades kujundada endale tehisliku akne.

Kaebuseks võib olla ka lihtsalt pidev ebamugavustunne nahal: nahk sügeleb, miski torgib naha all/sees, on põletus-, kipitustunne. Sel juhul võivad häirida ka erinevad materjalid, mis nahaga kokkupuutes: villaseid kampsuneid ei saa kanda, kuna kõik torgib ja sügeleb, sünteetika (nt sukad) võib veelgi ebameeldivama tunde tekitada. Pinge maandamiseks võidakse taoline ärritav riietusese näiteks katki tõmmata või ära visata.

Ärevuse ja depressiooni roll psühhodermatoloogias

Ärevus on psüühiline sümptom, mis inimese jaoks väljendub tavaliselt pideva ja kõige pärast muretsemisena, ebamäärase hirmu ja kartusena, rahutusena — ei suudeta millelegi kontsentreeruda ega paigal püsida. Ollakse kergelt ärrituv, võivad esineda uinumisraskused, katkendlik uni ja võimetus lõõgastuda.

Füüsilistest kaebustest avaldatakse tavaliselt isumuutusi (isu tõuseb tunduvalt või kaob üldse), suurenenud higistamist, südamekloppimist, õhupuudust ja seedetegevuse häireid. Ärevus soodustab atoopilise dermatiidi, rosaatsea, seborroilise ja düshidrootilise ekseemi ägenemisi, arvatavalt ka huuleherpese ja vöötohatise avaldumist.

Pidev muretsemine, mis ärevusega kaasneb, võib lõpuks leida väljundi keha väärtajumise, tehisliku akne või paanikahoogude kujunemises. Samuti kaebavad ärevuse all kannatajad sageli üldise naha ebamugavustunde üle.

Ärevus on korrigeeritav erinevate lõõgastumistehnikate, ärevusevastaste ravimite ning kaasneva depressiooni korral ka antidepressantidega.

Depressiooni iseloomustab kurbuse ja tühjuse tunne, varem huvipakkuvad tegevused ei ole enam rõõmustavad, tuntakse end mittevajaliku, abitu ja lootusetuna. Ei suudeta kontsentreeruda tegevustele, võib olla unehäireid (pole üldse und või valmidus kogu aeg magada) ja tõsiseid elutüdimusmõtteid.

Nahahaigustest võivad ägeneda psoriaas ja krooniline urtikaaria. Stresshormoonide kõrge taseme ja halvenenud vereringe tõttu võivad juuksed hakata välja langema, raskematel juhtudel võib kujuneda laigutine kiilaspäisus. Kaevatakse ka naha ebamugavustunde üle, kuid lisaks eelpool mainitud põhikaebustele, võib lisanduda ka häiriv limaskestade kuivus (sügelus, kipitus).

Võivad tekkida sundmõtted, mis raskematel juhtudel viivad kirjeldatud kehatundemeelepetete või keha väärtajumise kujunemiseni.

Depressiooni ja madala enesehinnanguga arvatakse seotud olevat ka mõningad sundkäitumised, näiteks küünte närimine, pidevalt keelega huulte niisutamine, tehisliku akne kujundamine ning juuste sõrme ümber keerutamine ja nende väljasikutamine.

Viimast esineb tavaliselt just lastel, kel on pere- või lähisuhteprobleemid. Lapsed tegutsevad nii sageli ka unes, seega endale teadvustamatult. Et välistada muud peanaha haigused, paneb täpse diagnoosi nahaarst, pere nõustamise ja -teraapiaga ning antidepressiivse ravi korraldamisega peaks tegelema psühhiaater.